T, 27.09.2022
EBAPOPULAARNE ARVAMUS ⟩ Autu on see emake Venemaa
Illustratsioon: Montaaž / Ypsilon
Olavi Ruitlane
, toimetaja
Autu on see emake Venemaa
Facebook Messenger LinkedIn Twitter Whatsapp

Venemaal 80ndate lõpus kuuldud anekdoot. Tsõgan rääkis, üks toonane tuttav Arhangelski kriminaal. Niipalju ta elus head tegi, et tegi mulle käe peale tätoka, mis siiani alles. Aga anekdoot ise oli järgmine.

«Loomalapsed kelgivad metsas. Rebane ütleb, et isa tõi talle jalgratta. Siilipoisile kingiti sünnipäevaks Jaapani duubelkassettmagnetofon. Jänesepoiss uhkeldab, et nende perekond sai endale värviteleviisori. Karupoeg annab teada, et tema vanemad said autoostuloa. Järjekord jõuab hundikutsikani, teised piidlevad teda ootavalt, hundikutsikus niheleb ja lõpuks avab suu: «Aga meil kodus üldiselt, teate meil... minul...,» ütleb hundikutsikas ja prahvatab siis: «Aga teate, mina annan teile kõigile praegu vastu vahtimist.»»

Mäletan ühte viinavõtmist Arhangelski linnas, Karasiku pool. Paneelmaja korteris pidutsesime mina, minu kaaslased, kaks Sergeid, üks Moskvast, teine Krimmist. Siis olid seal korteri peremees Karasik ja tema sõber, eelnevalt mainitud Tsõgan. Ruumis oli veel keegi Sveta, 19-aastane tütarlaps, kelle nägu katsid jubedad kinnikasvanud armid. Nende alt paistis, et ta on ilus olnud. Karasiku õde Olga oma 8-kuuse tütrega oli ka. Plikatirts oskas suka öelda. Karasiku isa oli kinni. Olga mees oli kinni.

Õhtul rääkisin Svetaga, küsisin armide kohta, seletas, et üks uusaastaöö linnas, mendid lendasid peale, Sveta ütles neile midagi, mis neile ei meeldinud, ning siis peksid mendid teda saabastega näkku ja mujale.

Poolteist kuud pärast toda õhtut võttis Karasik kärbiku ja tulistas üht naabrimeest rindu, mendid võtsid ta kinni, Tsõgan võeti samuti vahele, tema kodust leiti samuti relvi ja rohkem me neist ei kuulnud.

Väeosa kõrval oli mingi kommunaalettevõte, selle lonkurist valvuri Sanjaga sõbrustasime. Sanjal oli viis last ja naine. Võtsime tema juures soojas putkas talvel aeg-ajalt viina. Kui kodust tulid pakid, tegime need tema juures lahti ja Sanja sai alati koju lastele viimiseks kommi ja asju. Tore mees, südamlik. Kevadel tuli välja, et ta naisel olnud armuke. Sanja tappis selle ära ja läks kinni. Me algul ei uskunud – mismõttes? Meie Sanja?

Veel üks kohalik, kellega tegime ehitusmaterjaliäri. Vaatasime tema pool telekat, Igor palus oma 4-aastasel pojal telekava tuua, see ei liigutanud end isale sobivas tempos, mille peale lõi lapsevanem oma poega jalaga. Nõnda, et see nagu jalgpall teise toaseina lendas. Poisil oli nutuvõru ümber näo. Aga ta ei nutnud. Ei pea väga suur psühholoog olema, et arvata, mida selle väikese inimese sisse kodust on pandud.

Minu roodukomandör Žovtan. Uskumatu värdjas. Ma sain teisest roodust minema, möllisin end majandusroodu auto peale, Žovtan läks pärast seda minu vana rooduga komandeerigusse, jätkas seal sõdurite peksmist ja alandamist, kuni ühel päeval jäi kadunuks.

Kevadel sulas mingist järvest välja. Peadpidi järvemudas, jalad jääst väljas. Jalgade ümber kuhjatud lumi sulas ära ja kalamehed leidsid. Nüüd läks uurimiseks. Korrapidajat, kes Žovtani kadumise öösel valves oli, töödeldi, see ladus välja nimed, kes vanemleitnandi kadumise ööl kasarmust väljas käisid ja mu neli sõpra võeti tapmise eest kinni. 3, 8, 10 ja 12 aastat.

Nende nelja siberi poisiga jagasime omavahel pakke, rääkisime kodust, oma tüdrukutest, meil olid plaanid pärast teenistust üksteist külastada. Need olid armsad tüübid, need ei olnud võimelised tapma. Aga tapsid.

Kaklused. Ma olin enne sõjaväge kakelnud küll. Kui mees jala pealt ära kukkus, siis meil Võrus kukkunut üle ei löödud. Kui sõjaväes mees pikali oli, siis võeti talle ring ümber ja tambiti jalgadega. Inimeste näod olid pärast peksmist tundmatuseni muutunud vereklombid, kinni paistetanud silmad... Ja peksid tavalised normaalsed tüübid, muutusid korraks ebanormaalseks, peksid ära ja muutusid siis «normaalseteks» tagasi.

Ameeriklastel ja eurooplastel pole õrna aimugi, kellega neil Ukrainas tegu on. Ukrainlastel samas on ja neid tasuks rohkem kui tähelepanelikult kuulata.

Vaadates praegu Ukrainas tee kõrval lebavat vene tehnikat mõistan, et kolmekümne kahe aastaga ei ole seal ikka midagi muutunud. Kütet ei ole, kuna see on ära varastatud. Varuosasid ei ole, kuna need on maha müüdud. Süüa ei ole, sest laomees müüs konservid külapeale. Meil oli väeosas n-ö «puutumatu tagavara», see koosnes tuttuutest masinatest, mis lahingolukorra puhul pidi minutitega väeosa territooriumilt välja sõitma. Nende korrashoidmiseks oli väeosas eraldiseisev üksus. Kui siis väeossa saabusid kontrollid ja tahtsid puutumatu tagavara korrasolekus veenduda, selgus, et enne lahingusse siirdumist tuleb varastatud kütus, akumulaatorid, karburaatorid ja muu sodi masinatesse ja nende külge tagasi keerata.

Minu mäletamist mööda ei varastanud väeosa number 32010 isikkoosseisust ainult pataljonikomandör üksinda. Võib-olla ei saanud ta nendeks hetkedeks kaineks, kui midagi ripakil oli. Ei usu, et seal midagi muutunud oleks, kui oleks, siis oleks see ka kuidagi väljapoole paistnud.

Suurrahvas. Seda võetakse millegipärast nagu positiivses mõttes. Venemaa puhul tähendab see ainult rohkem lolle ja armastuseta hundikutsikaid, kes ei saanud õigel ajal jalgratast, duubelkassetikat ja värviteleviisorit ja üritavad selle eest kogu maailmale kätte maksta.

Muidugi peab keegi venelase sitas süüdi olema ja tõenäoliselt on see Ameerika. Ja sanktsioonid. Nii raske on süüdlast leida, iseäranis raske on seda endast otsida. Aga ameeriklased elavad paremini, järelikult on süüdi, eurooplased on süüdi, sakslased on kindlasti süüdi. Pederastid on süüdi, ajakirjanikud on süüdi. Ja vastupidi: kõik, kes sitasti elavad, süürlased näiteks, on vennad. Eneseõigustus on ka üks enesemääramise vorme.

Nii et autu on see emake Venemaa. Kõik, kes tema kasvatamata hundikutsikatega mängida ei taha, saavad pasunasse. Läheneme igast küljest Ukrainale ja kui selgub, et nad meiega mängima ei hakkagi, siis ei jää loomulikult muud üle, kui neile kallale minna.

Tagasi üles