RINGOGA RELIGIOONIST VOL.3 ⟩ Rahast ja sellest, kuidas käituda usuhullust tädipojaga
16. märts 2022, 10:33
Seekordne osa intervjuusarjast «Ringoga religioonist» keskendub veidike statistika uurimise probleemidele, Jehoova tunnistajate aususele ning suuremal määral raha ja religiooni suhtele – kas religioon on üldse võimalik ilma rahata? Eraldi tuleb pikemalt juttu ka sellest, kuidas käituda «usuhulluks» hakanud vennapojaga. Esimest kahte osa intervjuusarjast saab lugeda vastavalt SIIT ja SIIT.
Mis meil usumaastikul hetkel toimub? Kas on erinevaid uusi religioosseid liikumisi, ühendusi, sekte ja cult'e? Midagi huvitavat? Niisugune reklaamipaus või midagi.
[Naerame]
Joogaga tegelejad, see oli ühel hetkel selline kuum teema, eriti tantrajooga oli ühel perioodil, kui meil olid tantrafestivalid ja igasuguseid muid asju. Aga selle hiilgeaeg tundub möödas olevat, et ta ei ole enam sellisel määral esil ja ta ei ole ka sellepärast ilmselt esil, et need, kes seda bhairava joogat tollal tegid, on hetkel taandunud. Seal oli väga hea turundus taga, nagu professionaalne turundaja.
Aga mis tänapäeval? Kui vaadata registris, keda on registreeritud, siis budistlikke kogudusi. Nende arv on kasvanud. See on nagu siuke…
Trend?
Üks trend. Kas nad on suured? Ei, nad on tõenäoliselt väikesed, aga kogudusi on.
Ma isegi ei oska öelda, kus oleks nagu midagi, mis oleks kuidagi kasvamas… On selline stabiilne.
Pigem on nagu vanad olijad ja siis liikumine sinna või sealt tagasi? Selle tegelikult saab teada ka järgmise sellega… [rahvaloendusega – toim.]
Seda saab teada, jah, ka järgmise sellega. Selle järgmise rahvaloendusega on vot see probleem, võrreldes nende varasemate rahvaloendustega, et kaks eelmist olid kõiksed loendused. See tähendas seda, et kõikide käest küsiti. Nüüd on ta valdavalt registripõhine, kus saadakse kõik need elukoha ja muud andmed, ja siis on see usk ja küsimus murrete oskamise kohta. See rühm, valim on tehtud, mis on 60 000 inimest, kelle käest küsitakse. Probleem on selles, et kui palju väiksemaid usurühmasid sinna üldse satub, kui palju inimesi satub selle 60 000 hulka?
Võib täiesti märkamata jääda?
Täpselt. Tähendab, et saada 11 diskordianisti sinna – keeruline. Sellised väikesed võivad jääda välja. Üks selline nii-öelda nagu piloot tehti ühe tööjõu uuringuga kaks aastat tagasi, kus oli ka valim, see oli umbes 40 000 inimest. Sealt sai teada, kes on esimesed nii-öelda suuremad, et on luterlased, õigeusklikud, baptistid, siis on need-teised-kolmandad. Aga juba väiksemate puhul tekkis see probleem, et kas sellesse valimisse tuleb nii palju inimesi kokku või et kas sealt pealt saab tuletada selle arvu, kui palju neid tegelikult on.
Et kui palju on juute ja moslemeid?
Näiteks. Suuremate puhul seda probleemi ei tule, neid lihtsalt on palju, nad satuvad sinna. Aga see oli moslemite puhul. Selle [uuringu – toim.] tuletise järgi oleks Eestis olnud 900 moslemit, aasta oli 2019.
Mis on tunduvalt vähem, kui oli 2011. aastal?
Täpselt. Lihtsalt ei satu valimisse. See valem, kuidas me arvestame seda kogu elanikkonna peal, see võib õige olla, aga need lähteandmed on sellised… Et kui see arv on vähem kui 2011. aastal ja me kõik teame, et tõenäoliselt on moslemeid rohkem, siis… Ja kui me räägime siin budistidest või kui me räägime mingitest veel väiksematest rühmadest, näiteks krišnaiitidest, keda Eestis on teadupärast kuskil paarsada, kui palju sellest paarisajast satub sinna valimisse? Seal on kaks varianti, õigemini kolm varianti: üks on see, et neid satubki täpselt õige hulk; teine variant on see, et neid satub sinna liiga palju; või siis see, et neid sinna üldse ei satu.
Ma arvan, et see nii-öelda testrühm tegelikult – kust võib-olla saab ka nagu mingisuguse pildi, et kui tõepärane see tulemus on – on Jehoova tunnistajad. Sellepärast, et nii 2000. kui 2011. aastal oli Jehoova tunnistajaid nii palju, kui Jehoova tunnistajad ütlevad, et neid on. 2000. aastal me küsisime enne rahvaloenduse läbiviimist erinevatelt usurühmadelt, kui palju neil liikmeid on. Jehoova tunnistajate ütlus ja rahvaloenduse tulemus… Kui ma nüüd ei eksi, siis vahe oli kas 20 või 40 inimest. Mitte ükski teine ei olnud nii täpne. Nad annavad ka igal aastal välja oma rahvusvahelist aastaraamatut, nende kodulehelt võib vaadata, kui palju seal inimesi on erinevates riikides. 2011. aastal oli see erinevus suurem, noh, ütleme niimoodi, et 2000. aastal 20 inimest, 2011. oli 40 inimest vahet. Aga tähendab sellise täpsusega – mitte keegi teine. Kunagi ennem seda 2000. aastat ma suhtusin sellesse mõningase skepsisega. Ma olin lugenud seda välismaa küsitluste-loenduste ja muude kohta, et Jehoova tunnistajaid on üldiselt see number, mis nad ütlevad, et see tuleb ka igalt poolt mujalt.
Ausad.
Jah, ja see oli täielik üllatus, et ongi niimoodi! Nad ütlevad näiteks, et neid on 3845 ja siis selgub, et rahvaloenduse järgi oli neid 3823.
See on juba sihuke puhtalt nagu suremise ja muu statistika…
Või et need 20 inimest olid lihtsalt kodust ära või ei olnud Eestis sel hetkel kui rahvaloendaja käis. Ma arvan, et kui need 2021. aasta loenduse tulemused tulevad, et see on kindlasti üks asi, mida vaadata, kuidas see nii-öelda korreleerub teistega. Sest näiteks maausuliste puhul? Kui palju sinna satub? Ei tea. Me saame küll need suurusjärgud: kõige suurem on see, sellest järgmine on see. See on enam-vähem muutumatuna püsinud siin aastakümneid, et on õigeusklikud, luterlased, baptistid, katoliiklased, Jehoova tunnistajad viis kõige suuremat.
Rääkisin Ypsiloni kaasautorite chatis, et saan sinuga kokku, et kas kellelgi on küsimusi. Sain paar tükki, üks on siuke: «Mida sa arvad väitest, et moodsad ususektid on püramiidskeemi struktuuri endale võtnud?» ja lisaks YT video «How to Start A Cult». Kuidas kommenteerid sekti/cult'i asja? On see Eesti kontekstis üldse teema, et inimesed lähevad miski guru käpa alla või oleme me liiga skeptilised? Või ei ole meil teoorjuse kõrvalt lihtsalt aega ega finantse, et selliste teemadega tegeleda?
Ma arvan, et on lihtsamaid variante. Nendel inimestel, kes siukseid asju tahavad praktiseerida, on tegelikult lihtsamad variandid. Igasugused erinevad ravitsejad ja kõik muud kurja silma äravõtjad. Siin on ka erinevatel aegadel ajakirjandusest läbi jooksnud, et inimesed on maksnud palju raha, et neil kuri silm ära võetaks, aga siis selgus, et ei võetudki, võeti lihtsalt palju raha.
Ja seal ei ole midagi teha, see ei ole ka ainult Eesti probleem, et see on niisugune teatud hämar ala… tähendab, kui sa lähed kellegi juurde, kes ütleb, et võtan kurja silma ära ja sa annad talle raha ja siis ta teeb suga midagi. Noh, see on pigem nagu tarbijakaitse teema juba. [Naeran]
Et sa ei saanud teenust.
Et sa ei saanud teenust, jah. Aga jällegi – seda on võimalik ainult siis teha, tarbijakaitsesse minna, siis kui ta on FIEna registreerunud või MTÜna.
Arve ka olemas.
Täpselt, aga kui seda ei ole, siis ei ole võimalik.
Püramiidskeemidest rääkides, me Eesti puhul… Ei tule ette, tähendab, ei tea, et oleks olnud. Isegi, kui neid on olnud, siis, mida me oleme ju siin ka Eesti puhul näinud, on see, et kui mingid probleemid on, siis sageli püüab see kogukond, kogudus või siis inimrühm need asjad omavahel korda saada, et ei lähe avalikkusesse. Kunagi oli selline mees nagu Janek Rozalka, kes krišnaiite ju tükk aega juhtis ja kellel koguduse rahade probleeme oli. Sarnane eelnevalt mainitud Ildari kaasusele. Ja mõlematel puhkudel oli, et kas seda tuleb nagu avalikkuse ees lahata, kas saaks kuidagi nagu omavahel.
See tuli avalikkuse ette ka?
See tuli avalikkuse ette 2007. aastal, Pealtnägija kajastas seda. Seal tekkis ka see olukord, et osad inimesed arvasid, et sellega tuleks minna keskkriminaalpolitseile avaldust tegema, ja teised arvasid, et äkki ikka ei pea, et sellest on juba tükk aega möödas ja kas sellel on mõtet, enam me niikuinii raha kätte ei saa. Selliseid asju on, aga püramiidskeeme pigem esineb või on esinenud teistes riikides, ma loodan, et siin ei juhtu. Sest ilmselt see on seesama asi, et lihtne on siin [Eestis – toim.] asju alustada, aga keeruline on seda stabiilsust hoida, et see ka püsib.
Mis mul siin kirjas oli… Et «On see Eesti kontekstis üldse teema, et inimesed lähevad miski guru käpa alla või oleme me liiga skeptilised? Või ei ole meil teoorjuse kõrvalt lihtsalt aega ega finantse, et selliste teemadega tegeleda?»
[Naerab] Ma arvan, et teoorjuse kõrvalt on kindlasti ka aega selliste asjadega tegeleda, aga see on jällegi see, et kui teha seda vahet, et kas me räägime nii-öelda ametlikest usulistest organisatsioonidest või me räägime näiteks mingitest MTÜ-dest või lihtsalt inimestest, kes kogunevad mingisuguse inimese ümber. Siin on alati see näha, et siia tuleb mängu ka see sama hämar ala, mis nagu eksisteerib, aga nagu ei eksisteeri ka. Siin tulevad ka lainetena: kas on tegemist selgeltnägijatega, kas seal on tegemist mingite ravitsejatega, kas on…
Tšakrad?
Kas on tšakrad, kas on imerohi… ja kuidas inimesed ise seda presenteerivad, et kas see on mingisugune lihtsalt vaimne areng või tegemist on religiooniga või maailma kõige suurema maagiga, kes tekitab energiasambaid. Või noh, tähendab, et huvi on, kindlasti, kui inimestel on aega-võimalust teoorjuse kõrvalt kanda raha inimestele, kes neid internetis väga armastavad, eks ole, suurtes kogustes rahasid, siis tõenäoliselt vähemalt potentsiaali oleks.
Turgu oleks?
Jah, aga teisest küljest ma arvan, et siin tuleb ka seesama skepsise moment. Et seda tüüpi inimesi lihtsalt, kes nii-öelda selle õnge langeksid, ei ole piisavalt palju…Ütleme niimoodi: see vaev ei tasu nendele inimestele ära – see on võib-olla nagu õige vastus.
Olen viimasel ajal mõistnud, et ma olen ikka suht eestlane – näiteks ei taha ma raha kulutada, eriti nagu ei ole seda ja lisaks ei näe põhjust, et peaks millegi eest maksma, saab ju tasuta ka igasuguseid asju. Seetõttu on mulle islam ikka väga meelepärane, almust peab maksma kord aastas, 2,5 protsenti seisvast varandusest — mida nagunii ei ole ju? — ja 5 rutsi per leibkonnaliige peale paastuaega. Lihtne. Seega, kui ma kuulen religioonist, kuhu peab hullumoodi raha kantima, siis mul lähevad kohe häirekellad tööle. On see raha ja religiooni suhe normaalne asi või pigem ebanormaalne? Ja kui ebanormaalne, siis kas on veel mingeid indikaatoreid, et pigem võiks muud usku/liikumist piielda?
Ma arvan, et raha teema on kindlasti üks asi, mis religiooniga seoses tekitab kahtlusi, et kui on raha mängus, et siis on midagi hirmsat. Aga kui sa nagu mõtled, tegelikult on alati raha mängus, sellepärast et kui me tuleme, kui me järjepidevalt mingisugust ruumi rendime, siis selle eest tuleb nagu raha maksta, eks ole? Või kui me ehitame endale mingi palvemaja või pühakoja, siis selleks on lihtsalt raha vaja.
Või me tahame teha trükiseid…
Siis selleks lihtsalt on tarvis. Sa oled ilmselgelt kitsi, eks ole, see on nagu kaks ja pool protsenti, tähendab kümme protsenti kümnise andmine oleks palju?
Väga, väga, see on minu jaoks juba üle jõu käiv.
See on tõenäoliselt mitmetele probleemiks, et annetused ei ole nii suured, kui nad olla võiks. Või noh, ütleme niimoodi jah, nii suured kui eeldatakse, et nad olla võiks. Teine asi on see, et kui inimesed saavad sealt seda, mida neil tarvis on või mis neile tundub, et nad saavad, siis nad on ikkagi valmis ka raha andma selleks.
Sellisel asjal ei ole väärtust siis juba nagu eks ole? Või noh, selles suhtes, et raha muutub väärtusetuks võrreldes sellise asjaga, mis pakub hingerahu?
Jah, või enesearengut. Sest et kui sa vaatad juba neid erinevaid uusvaimsuse üritusi, tähendab igasugused laagrid ja värgid, retreat'id.
Seal on uusi asju, mingid app'id ja teemad…
Noh, et see on nagu üks asi. Teine asi on see, et mul võib-olla ongi teatud mõttes keeruline nagu aru saada sellest, et kui… või mõista… Tähendab, ma saan sellest aru, aga mul on raske seda ette kujutada, et inimene võtab endale nagu nimekirja ette ja hakkab kellekski, «Mis oleks minu jaoks kõige parem? Kus ma selle raha eest kõige rohkem asju saan?»
[Naerame]
Kes pakub kõige paremat paketti?
Kes pakub, jah, kõige paremat paketti. Seda on Ühendriikide puhul näha, ma ei mäleta, kes sellest kirjutas, et kui inimesed on suht mobiilsed, liiguvad linnast linna, vahetavad ka kirikut, aga et üks asi on see, et milliseid teenuseid pakutakse? Näiteks lastehoid või asub lähemal, võib-olla liitun sellega? Seda ka ainult siis, kui mul on see traditsioon kuskile sellisesse usulisse või vaimsesse kogukonda kuuluda. Aga inimesed ikkagi satuvad ühtedel või teistel põhjustel mingitesse usurühmadesse: kas siis sõprade, tuttavate kaudu, huvi kaudu.
Mida nagu vaadata? Kui esimeseks öeldakse, et kandke kõik raha, mis teil on, mulle sellele kontole üle, siis ilmselt ei ole põhjust seda teha, eks ole? Aga võib-olla see ei olegi küsimus nendele inimestele, kes nende rühmadega liituvad, vaid tegelikult on see koht nii-öelda ülejäänud inimestele. Selle inimese õed-vennad, sõbrad, vanemad ja nii edasi, säilitage see kontakt selle inimesega. Sest kui inimene ju midagi uut endale leiab, siis sageli see haarab täiesti, see on uus, põnev. Kui seal käivad kaasas mingid vaimsed kogemused, midagi taolist, siis tundub, et see on… Ma ei taha öelda, et vaimses mõttes äge, aga sa saad sealt nagu palju. Sellega võib kaasneda, ja tihtipeale ju kaasnebki, sõprade muutumine – sa ikkagi suhtled nendega, kellega sa asju koos teed, ja need, kellega sa koos enam asju ei tee, nendega suhtledki vähem. Ja kui on tegemist sugulasega, kui see on sul poeg, tütar, õde või vend, siis on lihtsam võib-olla mõnikord öelda, et: «Ah, tead, ole seal, eks ole, mine minema, ma rohkem sinuga ei suhtle». Aga see on see asi, mida tuleks tegelikult alles hoida – sotsiaalsed kontaktid.
Ja see ei ole tegelikult mitte nüüd ainult seoses mingisuguste fringe või sektidega, vaid see võib olla ka nagu täiesti nii-öelda ühe nende kümne esimese suurema hulka kuulumise puhul?
Jah, tähendab, see on selles mõttes nii nagu ükskõik millega. Aga lihtsalt on see, et kui noh, ma ei tea, tähendab…
Radikaalne luterlane?
Noh, tähendab jah, aga ma ütlen, et kui kellegi õde-vend, mees, naine, laps, ema, isa otsustab, et temast saab luterlane või õigeusklik, siis tõenäoliselt enamike inimeste jaoks see on üllatav, aga see ei muuda inimese eluviisi nii olulisel määral. Aga kui sa satud mingisugusesse sellisesse nii-öelda piiripealsemasse või siis äärmuslikumasse usurühma, vot seal tulebki kontroll su üle, võib-olla see, mida sa sööd, kuidas-kus, käitumine, kõik asjad tulevad mängu. Ja siis võib-olla muidugi on mingil hetkel lihtsam, et: «Ah tead, ma ei kutsu sind enam oma sünnipäevale, sa niikuinii ei tule…»
«Ma ei viitsi enam seda taimetoitu teha, kaua me neid juurikaid närime.»
Täpselt, see on nagu üks asi ja siis on see, et inimene, kui ta endale midagi uut leiab, siis ta tahab alati seda jagada. Eriti vaimsete asjade puhul ikka tahetakse jagada, leida tänulik kuulaja. Ja siis on, eks ole, sünnipäeval on jälle see tädipoeg kohal, jälle, räägib kogu aeg oma vaimsetest läbielamistest ja kutsub ka mingisse indiaanilaagrisse. [Naeran] Noh, kaua sa nagu jõuad seda kuulata?
Tahaks sauna minna ja viina juua?
Nojah, tahaks nagu normaalselt. [Naerame] See on nagu see koht. Ja selles mõttes, et kas need inimesed, kes millegagi liituvad, kas nad saavad midagi teha? Ei, ja see on sisuliselt vana tõsiasi. Ja see on ka selliste sõna otseses mõttes äärmuslike usurühmade puhul, kellega on läinud halvasti, et need inimesed, kellega seal ei ole läinud halvasti, kõik ütlevad, et: «Ega me ei liitunud ju mingisuguse usuhullude rühmaga või mingi sektiga, seal oli tore, see andis midagi». Mingit asja ta inimesele nii-öelda pakub. Ja siis ilmselt hakata nagu ratsionaalselt mõtlema, et: «Okei, ma pean nüüd ikkagi need asjad ära tegema, et ma ei kanna neile kõike raha ja ikka toitun nagu tervislikumalt». See on juba nagu teisejärguline, et see on nagu see koht, kui keegi kuskil imelike asjadega tegelema hakkab, säilitage sotsiaalne kontakt, ükskõik kui tüütu see võib olla. See ongi võib-olla see üks ligimesearmastuse, kaastunde näitamise viise, et sa oled olemas. Sest et see on ka selline üleüldine asi, mida öeldakse, et kui inimene sellises rühmas on, et: «Suhtlen ainult oma usukaaslastega», mis on loomulikult väga meeldiv, sest nad jagavad seda arusaama maailmast. Ja me tahame ikka olla nende inimestega koos, kellega meil on tore olla, mitte nendega, kellega on ebameeldiv. Sellepärast me teda enam sünnipäevale ei kutsunud, eks ole. [Naerame]
Aga et need samad inimesed ütlevad, et seal oli tore, eksole. Aga see üldine probleem on see, et kui sa tahad ära minna… Sul ei ole enam kuskile minna, ainsad inimsuhted ongi need. Ja kui see on veel seotud kuidagi sellega, et ta on su tööandjaks saanud.
Aa, et juba tuleb nagu selles suhtes mitmetasandiline ühendumine?
No just, sellepärast, et ega ma ju valet asja… Keegi ei usu ju valet, kõik ikkagi usuvad, et nad usuvad tõde.
See on midagi juba nagu lähisuhtevägivalla sarnast, kus juba on nii emotsionaalne kui ka finantsiline sõltuvus ja kõik asjad koos?
Jaa, ja seesama, et kui sul on võimalik oma kogukonda aidata, seal panustada, et me teeme mingeid asju koos. Ühest küljest on see nagu täiesti arusaadav, aga seal on see ohumomenti, et lõpuks sul ei olegi mitte kedagi muud ja sa oledki sõltuv. Võib-olla see on väga hea, sest mingitel puhkudel meil ju ei teki probleeme? Näiteks, kas Kuremäel hoitakse nunnasid kinni seal ja nad peavad nagu rügama tasuta tööd? [Naeran] See on nagu Nõukogudeaegne…
Puuriitasid seal laduma, et teised saaksid seal pildistamas käia?
Jah. See on nagu Nõukogudeaegne ateistlik propaganda. Võib-olla seal on, ma ei tea, eks ole, aga vähemalt see välja ei paista. Aga et mingeid asju me aktsepteerime tegelikult ka nagu ühiskonnana. Kui keegi otsustab minna juba tuntud kloostrisse mungaks või nunnaks, siis see võib olla imelik, aga no hea küll. Aga kui sa lähed mingisugusesse inimrühma, kes kummardavad Nibirut, mis kohe nagu tuleb…
Millega see teema oli?
See oli minu meelest maiade kalendri otsasaamisega ja veendumusega, et seal kuskil silmapiiri taga on planeet Nibiru, mis meile kuidagi lähenes. Osad inimesed tundsid seda väga selgelt, tunnetasid ära, et see kõik on nagu väga lähedal.
Ja siis läks mööda?
[Naerame]
Nojah, ei olnud jah ja kalender ka jätkus, nii et noh…
Siin me oleme…
Jah, siin me oleme… Selles suhtes ma ütlen, et võib-olla see kõige olulisem on hoolida oma ligimeste eest, inimestest, kes millegagi liituvad, et ükskõik kui totter see kõrvaltvaataja jaoks tundub. Ja see ei ole mingisugune halvustus, kui lugeja loeb seda, siis kuidas kasvõi kristlikus traditsioonis apostel Paulus ütleb, et: «maailmale rumalus ja kreeklastele narrus», see, mida ta teeb. Nii see lihtsalt on, et see on inimesele oluline, see on tema jaoks tõde, seda ta elab tihtipeale. See esimene periood ongi kõige intensiivsem. Tihtipeale see aja jooksul… Nii nagu öeldakse mõnikord seda, et kui inimene endale usu leiab, et see on nagu armumine. Sa võid ju kõrvalt öelda, et nüüd sa kummardad ebajumalat, aga: «No ja siis? Sinu jumal on hoopis ebajumal, minu oma on ikka päris». Et see ratsionaalne seletus ei pruugi peale minna, aga nii nagu armumise puhul, et enamikel inimestel siiski mingi aja jooksul see armumine teiseneb millekski muuks või kaob ära. Ja siis on loomulikult see, et nagu on sariarmujad, on ka need inimesed, kes ühel aastal on ühes kohas, järgmisel aastal järgmises kohas ja kogu aeg on kohutavalt vaimustunud sellest, eks ole.
Ja see on vist palju lihtsam sellises New Age teemas, kus sa saaksid nagu hästi palju erinevaid lähenemisi proovida?
Seda ka, aga mitte ainult. Et on ka neid inimesi, kes vahetavad kirikuid, kes on kuskil kristlikus koguduses ja siis mõne aja pärast on ta mingisuguses vaimsuslaagris, tegeleb mingite süvavaimsete asjadega, ja siis on ta jälle kuskil hoopis teises kirikus. On teatud inimtüüp, nii nagu on inimesed, kes on kogu aeg armunud, ja osad inimesed armastavad kogu aeg abielluda, et on abielu, lahutus ja siis on jälle… Ja siis ikkagi, see peab olema nagu päris. Teised inimesed elavad teistmoodi.
Teised elavad vabaabielus elu lõpuni.
[Naerame]
To be continued…