REINDEERSPOTTING ⟩ 20 aastat peale filmimist. Ainsana olla elus vaid režissöör

Margus Hanno Murakas
, Autor ja toimetaja
Copy
Foto: Ekraanipauk filmist / fototöötlus

Rovaniemi sarnast linna ei ole kusagil maailmas. Polaarjoonel asuv Soome põhjapoolseim linn nüristab igat ühte, kes oma jala sinna tõstab kauemaks kui kuuks ajaks. Jõuluvana kodulinnas on filmitud sajandivahetuse paiku Soome üks menukamaid ja vastuolulisemaid dokumentaale «Reindeerspotting: Escape from Santaland». Trööstitu ja vahetu lugu kohalikest Subutexi süstivatest narkomaanidest, mis šokeeris muidu õndsat ja lihvitud nurkadega Soome ühiskonda.

20 aastat peale filmi sündmustikku olen ise Rovaniemis ning üritan teada saada kahte asja – mis on saanud filmitegelastest ning milline nägi välja elu Rovaniemis, kui heroiini võõrutusravis kasutatav Subutex jõudis selle tänavatele. Koduvideote stiilis filmitud periood mõjub teatud mõttes nostaligiselt – filmis näeb Radiolinja silte, Zinedine Zidane’i ja Luis Figo jalgpallisärke Real Madridi värvides ning on kuulda Smooth Criminali monofoonilisttelefonihelinat.

Rovaniemi on nagu miinusmärgiga Pärnu – talvisest turismist sõltuv sisemaal asuv väikelinn. Jõuluvana on Rovaniemile sama, mis rand on Pärnule. Jõulud kestavad Rovaniemis kaheksa kuud, sest nii kaua, kuni õues on külm ja lumi maas, on võimalik Santalandi külastama tulnud turistile müüa maha ideed talvevõlumaast. Ka märtsi alguses särab keskplatsil olev kuusk jõulutulede käes ja selle kõrval tegutseb miniatuurne jõuluturg. Ning mis kõige iseäralikum, siin ei tundu see isegi veider.

Lisaks põhjapõdraliha laialdasele kasutamisele kulinaarias – täpselt polaarjoonel asuvas Shelli tanklas pakutakse nii põhjapõdraga pastat kui pitsat – on Rovaniemi panustanud Skandinaavia kultuuriellu ka kultusliku «Reindeerspottinguga». Noor kohalik dokumentalist Joonas Neuvonen laenas Rovaniemi linnavalitsuselt 2003. aastal käsikaamera ning hakkas järgneva aasta jooksul jäädvustama oma sõprade igapäevaelu. Seda ajal, mil Subutex oli tõuganud troonilt amfetamiini ning muutunud Lapimaa enim süstitavaks narkootikumiks.

Foto: Ekraanipauk filmist

«Reindeerspotting» keerleb ümber 19-aastase Jani, kelle elu lisaks süstimisele ja varastamisele koosneb ka vanglakaristuse ja võlanõudjate eest põiklemisest. Filmimise käigus õnnestub Janil toidupoe seifist varastada viis tuhat euri, sellega akuutsemad võlad ära maksta ja põgeneda koos kaameramehest režissööriga Lõuna-Euroopasse. Stockholmi rongijaama jõudes tõdeb ta, et pole kunagi varem Rovaniemist nii kaugel käinud ning rongijaam ise on suurem kui Rovaniemi.

Aastaid hiljem, anno Domini 2010 teos esilinastus ning sellest sai läbi aegade Soome üks enim vaadatud ning ka enim kriitikat pälvinud dokumentaale, sest õrnade soomlaste arvates propageeris see raskete narkootiliste ainete tarvitamist. Ent nähes subutexlaste igapäeva elu, on raske aru saada, kuidas võiks keegi saada sellest filmist innustust Subutexi tarvitamiseks. See on sotsiaalselt vastutustundlik film, mis näitab raske sõltuvusega kaasnevaid muresid ja elustandardeid. Heaks toiduks peetakse ahjus tehtud friikaid ja viinereid, kirvega lõigatakse võlgade tõttu näpuotsi maha ning käib pidev varastamine oma sõltuvuse toitmiseks.

Janil lõigatakse võla pärast kirvega kaks näppu lühemaks. Kirves tundub olevat läbiv teema ta võlausaldajate jaoks – Vahemere ääres olles saab ta Rovaniemist sõnumi, milles ähvardatakse ta korter kirvega segamini peksta, kui ta Lapimaale ei naase.
Janil lõigatakse võla pärast kirvega kaks näppu lühemaks. Kirves tundub olevat läbiv teema ta võlausaldajate jaoks – Vahemere ääres olles saab ta Rovaniemist sõnumi, milles ähvardatakse ta korter kirvega segamini peksta, kui ta Lapimaale ei naase. Foto: Ekraanipauk filmist

Olles mõtteline järglane «Trainspottingule» ja periooditi olnud Youtube’is üleval (ka praegu muuhulgas), saavutas see kiiresti kultusliku staatuse ka Soome lahe lõunakaldal. Keskkoolis olid näinud seda enamik mu sõpradest. Meil oli harkomah, põhjanaabritel «Reindeerspotting».

Edasi kerides aastasse 2022. Olen tühjendamas järjekorras teist klaasi Karhu vaadiõlut baaris, kuhu mind suunas hotelli fuajee baaridaam, kui selgitasin talle keda ja miks ma otsin. Grande rokibaar olla see koht, kus kogu vastav skeene käib oma aega veetmas. Kuigi on reede õhtu, ei ole baaris kedagi, kes esmapilgul profiili sobituks – kõik on kas liiga noored, et olla ise tunnistajaks 20 aasta tagusele süstimisele, või näo järgi liiga vähe kulutamist näinud, et miskit asjalikku teada.

Kõik, väljaarvatud baarmen ja turvamees. Baarmen aga ei oska mind aidata, sest kolis paar aastat tagasi alles siia, seega pöördun otse tobi rulliva turvamehe poole. Kahekümneaastase staažiga Kerberos meenutab sajandialguse Subutexi lainet ning kuidas kõik narkarid käisid ringi taskus väike tööriistakarbike, et oleks võimalik endaga kaasa võtta kõik, mida on võimalik hiljem Subutexiks konverteerida. Meeleheitlikumad varastasid lokaalide vetsudest isegi torusid. «It was fucking annoying,» ütleb ta ärritusega oma hääles, nagu oleks ta enda mökki vaskkaablitest ja torudest tühjaks tehtud. Kui ma küsin, kuidas praegu filmitegelastel läheb, hakkab ta külma närviga üles loetlema surmapõhjuseid: üledoos, mõrv, pussitamise tagajärjel saadud infektsioon.

Foto: Ekraanipauk filmist

Peategelane Jani leiti Kambodžas kaelapidi nööri otsas rippumas samal aastal, kui film välja tuli. Küsimusele, kas tegemist oli enesetapuga või sealse allilma klaarimisega, üritas režissöör Joonas vastust leida oma teises dokumentaalis «Lost Boys». Joonas ise on nüüdseks neljakümnendates ning on jõudnud kahe filmi vahel ise 2,5 aastat vanglas istuda Subutexi käitlemise eest.

Joonas olla turvamehe sõnul «Reindeerspottingu» tegelastest pea ainsana elus, alles paar kuud tagasi viis ta mehe baarist peale tööd autoga koju. Turva soovitab mul Joonasega Facebookis ühendust võtta, teadmata, et olin seda juba enne Rovaniemi tulekut tulutult üritanud. Turvamees räägib, kuidas täna on enamik Rovaniemi noori rahulikud ning üksikud umbes 25-aastased on enda arust täkku täis gängsterid, kes kannavad endaga nuge kaasas ning kelle pärast tuleb tal oma töös ettevaatlik olla. Kuid oma sõnul ta neid ei karda, sest paari aastaga on nende organismid rohke tarvitamise tõttu omadega läbi või elu Rovaniemis nad muud moodi alla neelanud.

Ning võimalusi, kuidas Rovaniemis elamine võib inimesi konsumeerida pole vähe, ning alahinnata ei saa ka inimeste tahet konsumeerida kohas, kus talved on pikad ja jõulud ei lõppe kunagi. Jani põgenes Santalandist. Ma mõistan, miks.

Rovaniemi lennujaama juures asuv valgusinstallatsioon – isegi põhjapõdrad tahavad santalandist põgeneda.
Rovaniemi lennujaama juures asuv valgusinstallatsioon – isegi põhjapõdrad tahavad santalandist põgeneda. Foto: Erakogu
Kommentaarid
Copy
Tagasi üles