SEKS JA LINN ⟩ Pärnu romantikud

Kuuluvusetus on mu privileeg nende vaatlemiseks. Ma pole kunagi Pärnus elanud ning olen seda külastanud võib-olla mõnikümmend korda kogu elu jooksul kokku, seega ei oska ma sellest midagi arvata, et viis aastat tagasi miski sealt kaudu minuni voolama hakkas.

Tundub, nagu see koht sunniks mind millegi üle mõtlema, millega ühendus on olnud peaaegu puudulik. Erinevas variatsioonis Pärnu meeste sissemarssimine mu ellu kõneles minuga otse ning mul tuli neid vastu võttes korralikult järele mõelda. Ma ei otsinud armastust ja armuda ma ei kavatsenud (nagu seda oleks võimalik planeerida!), mul polnudki otsest eesmärki ühegagi neist. Ja ega nemad ei jäänudki minus niivõrd pidama, kuivõrd jäi Pärnu läbi nende. Pärnu ja loodus – või lootus? Oleme lootusetult inimesed ja kergem oleks õigel ajal enesele tunnistada, et see tähendab, et meis on ka loomalikku. Ka seks võib olla armastus.

Midagi selle Pärnuga oli ja ma ei saanud aru mis, sest ma ei otsinud sel perioodil midagi peale iseenda ja tähenduse millestki, mis on oluline.

Nii kui olin A jätnud, sest teadsin, et ta ei saa mulle pakkuda seda, mida vajama olin hakanud, kuid mis meie tutvuse alguses oluline polnud, mõistsin, kuidas teda armastan. Mõistsin rohkem armastuse kui sellise kohta, mitte niivõrd tema või romantilise meie kohta. Ta nõudis esimesest kohtumisest alates, et see oleks mitte-romantiline. Meie suhtlus algas mitte algamisega ja lõppes mitte lõppemisega. Ma armastan teda, aga ta ei meeldi mulle. Lõpuks ei suutnud ma toimuvat enam paremaks mõelda kui see tegelikult oli. Halvemaks ka mitte.

Vahetult peale A. lõputu lõppemise teise sügisest lõppu ilmus, nagu oleks keegi talle märku andnud, välja M, kes üldse selle Pärnu ahelreaktsiooni alustas. Start ja finiš sama mehe kaudu? M oli valikutest kõige kindlam seetõttu, et ta oli otsustanud algusest peale olla haavatav ja kättesaadav. Sain olla nii tujukas, kui tahtsin – kellegagi varem ei mäletanud ma end nii palju nii vahetult reageerimas. Tundsin end karistamatuna, sest tema oli ju niikuinii juba süüdi rohkemas kui mina. Ma teadsin seda, sest ta ise rääkis mulle oma minevikust, mis avas mulle maailma hoopis uut tüüpi mehe perspektiivist, kes on korraga primaat ja esteet. Ta oli suure osa oma elust veetnud sõna otseses mõttes tutti taga ajades, võttes tüdrukuid kui objekte, keda paar-kolm korda kasutada, et siis oma Mustangiga uue jahile kaduda. Selliste jõhkruse jõhkralt aus tunnistamine mõjus nagu karastav dušš, mis oli mulle eeskujuks temasse endasse suhtumisel. M-ist sai omamoodi sensatsioon ka seetõttu, et pärast teda jätkasid pärnlased mu ellu saabumist, ent avaus, mille kaudu nad tulid, oli M-i kujuline. Mul ei jäänud muud üle, kui neid üksteise kõrval nähes teineteisega võrdlevalt vaadelda. Hakkasid meenuma ka kõik teised, keda Pärnust teadsin ning see äratas toimuva suhtes veelgi tähelepanuväärseid äratundmisi. Seal oli midagi jõuliselt provokatiivset.

Aasta pärast M-i tuligi tegelikult A – siis, kui ma üldse midagi sellist, nagu hiljem juhtus, ei tahtnud. Ma tundsin füüsiliselt, kui mees mulle silma peale oli pannud. Ta ei huvitanud mind. Võis kahtlustada, et tegu oli selgi korral kütiga, sest tollest hetkest oli ilmne, et ta tunneb instinktiivselt ja on järeleandmatu. Kui ta midagi tahab, siis ta ka saab selle, sest ta võib olla nii kuradi tüütu, et lihtsam on talle järele anda, kui ärritumisega vaeva näha. Ja kui ta ei taha, siis pole tal sind vaja. Ega ta ei hakka sind su hädades aitama, ei, selleks on ta liiga vähe pühenduv. Hiljem selgus, nagu oleks selleks isegi mingi õigustus, miks ta pühenduda ei saa, kuigi ega ma isegi ei teadnud, kas tema siis tõesti ongi see, kellele minagi end pühendada tahaksin? See kahtlus hirmutas mind. Ta tahtis ju lapsi saada! Minul küll sellist plaani oma eluga tehtud polnud. Nägin, et minus oli üldse palju ruumi sellel, mis ei taha end jagada. Kuigi see ei tähendanud, et ma oleks end õigel (või ka valel) momendil tagasi hoidnud, aga olin uskumatu meeste kui armastajate suhtes. Polnud teada, kas asi on nendes või minus.

Armastus tuli mu ellu küsides, kui tõsiselt ma teda võtan. Kuna ma ei arvanud, et teda otsin, pidin teada saama, miks ta mind niimoodi painab. Ta tuli Pärnust juba liiga mitmes vormis, nii et ma ei saanud mitte olla kahtlustav. Nägin, et mehe emotsionaalne dünaamika mõjub mulle sügavamalt kui varem teadsin võimaliku olevat, sest kuidagi mõjutas nende meestega kohanemine mind nii, et olin sunnitud eelkõige endast aru saama. Ma küll sain neid ja nemad mindki kätte, füüsiliselt, aga mis dimensioonides me kohtusime? Mida me teineteises nägime ja mida me tegelikult puudutasime? Asi polnud kokkuvõttes kordagi vastastikuse sümpaatia puudumises, aga see jäi tolknema kuhugi ebamäärasusse. Minu meelest inimesega ei olda enam lihtsalt sõber, kui seks on juba juhtunud – ja kuigi see on toimunud iseenesest, nagu see peakski – siis hargneb sellest edasi omakorda uus lõpmatus võimalusi erinevateks tegelikkusteks. Nendesse liikumiseks pole muidugi ainult seksi vaja, aga see loob kindlasti lisa avause veelgi põhjatumaks südamega mõistmiseks.

Kõige ebameeldivam oli avastada, et nii A kui M mõlemad meenutavad mulle kumbki oma spetsiifilisel moel mu isa, kellega mu suhted varases nooruses järsku lõppesid. Mulle ei meeldinud, et nad mulle meeldivad, ent olin valmis jälgima, milleks nad võimelised on ja milleks mitte. Kokkuvõttes otsustan ju mina ise, keda või mida ma tahan. Kogemus M-iga ei öelnud mulle kogu oma kestvuse juures tema kohta midagi muud kui et tegu on ihara romantikuga, kes on peale kõige veel ka riigikaitsja. Samas ei tundnud ma kordagi, et tal oleks minu suhtes mingisugustki võimu. Minul oli võim, sest tema oli haavatav, aga kahjuks oli selle taga liiga läbinähtavalt seksuaalne alatoon. Noh, sa arvad, et mu keha on ihaldusväärne, ja mis siis? Kas see võib tõesti olla mehe ainuke armastuse väljendus?

A on jällegi nii vaikne ja kinnine – milline kergendus inimeste seas. Aga lahti muukida ma teda eriti ei soovinud. See eeldanuks teadlikku tahtmist tema emotsionaalseid läbielamisi endaga võtta, ent selleks polnud kumbki meist tegelikult valmis. Samas oli momente tema vaikimiste ja meie taaskohtumiste vahel, mil ta suutis mind oma ülbuse ja lapsikusega sügavalt üllatada. Ta nahaalsus oli peaaegu hingeliigutav, miski minus tardus temalt purjuspäi südaöösel kõnesid saades. Ma imestasin, kuidas ta üldse julgeb või suudab, korduvalt!, millegi sellise peale tulla. Ma ei suutnud vastu panna võimalusele teada saada, miks see tema jaoks õigustatud on. Vastutus kukub otse ühisnimetaja Pärnu peale, kui ta oma üleoleva naeru saatel mul täieliku enesestmõistetavusega ümbert kinni võtab ja ütleb: «Ma olen Pärnust,» nagu oleks sealsetele kõik lubatud. Lõpuks mul viskas üle ja blokeerisin ta numbri ära. Kui kord kainelt ja päevasel ajal kokku saime, ütles ta, et annaks ainult katteta lubaduse, et enam öösel ei helista. «No siis ma ei võta blokki ära,» ütlesin. Selle peale oli ta vait ja ladus poes, ilma, et me sõnagi vahetanud oleksime, mu asju kotti. Sarnase järjepidevusega lootis Y mulle sextoy olla, kuigi ma selle suhtes eriti suurt vaimustust üles ei näidanud. Me ei kohtunudki kunagi päriselt, kuigi minu poolest takistusi polnud. Kuni ta mind ähvardama hakkas.

Y oli üks hilisemaid tüüpe, eelmisest aastast. Tema kiimlemine mind eriti ei häirinud, sest see ei jäänud niimoodi domineerima, nagu M-i puhul, küll aga tundus midagi temas katsetamisväärset. Ta tahtis mulle alluda. Ja mina tahtsin näha, kui kaugele mu isiklik võim ulatub. Miks meestele meeldivad võimukad naised? Kas ma üldse olin selline, või minus oli piisavalt lõbujanulist näitlejat, kes kompis sotsiaalseid piire, suutmata tõsiselt võtta ei ennast ega seetõttu ka kedagi teist? Mind huvitas miski, mida ma enam ei mäleta, sest need hetked meie vahel on möödunud, ja meist ei jäänud midagi, mis tõestaks, kes me olime – või et midagi üldse juhtus.

Huvitav, et ma ei pidanud eriti palju vaeva nägema mitte kellegagi neist, et jõuda nende hingeni, sest nad ise vabatahtlikult näitasid mulle iseennast ja oma valu. Minu jaoks olid nii M, A, Y kui O samaväärsed tundmatud, kel olid tutvumise alguses võrdväärsed võimalused. Mida oleksin ma saanud planeerida või oodata peale selle, et tutvuda ja veeta koos pisut aega, et näha, mis saab?

Kunagi ütles üks mu Skorpioni tähtkuju Tartu peika, et mul on teda ainult seksiks vaja. Ma ei olnud tähele pannud, et ei olnud oma kiindumust muul moel väljendanud. Või ei tahtnud ma uskuda, et tema väide on tõsi? Või oli asi selles, et ta oli kättesaadav ega tõrjunud mind ära ja see jahutas tema armastusväärsust moel, mida ma ei märganud? Midagi sellist oli ka M-iga, aga mitte ainult. M-i-kujulisus esindab kõike, mida nüüd pärnulike meeste ühisnimetajaks saan pidada: ausus, siirus, edevus ja füüsilise domineerimine, mis väljendub rõhutatud füüsilistes vajadustes iseendale ja vastassugupoolele. Õnneks või kahjuks vastan ma mingisugusele umbmäärasele kaasaegsele ilunormile, mis sisaldab endas korraga ema, hoora, tütarlast ja jääkuningannat ning seda kõike petite figuuris, et esile kutsuda la petite mort. Ma ei saa olla teistsuguse kujuga, kui olen, ja ilmselt kehtib sama asi nendegi meeste puhul. Pärnu mehelikkus viitab romantikale nii naiivselt ja iseenesestmõistetavalt kehaliselt, nagu seda on rannaskäimise kogemus. Mis mõtet on mere ääres käia, kui märjaks ei saa?

Olgem ausad, midagi selles kättesaamatuses on. Ka Skorpion Tartust teadis seda: need, kes tahavad sind pole need, keda sina tahad. A ei tee mitte midagi selleks, et mind kinni hoida ega midagi, et mind meelitada või petta, sest teda lihtsalt ei huvita miski muu peale selle, mida ta ise tahab. Ja miks peaks mindki miski muu huvitama? Minu ja A egoism on ehk sama suured, aga need on kindlasti erinevad. See, mida me läheduseks peame, mida me vajame, ei kattu. M-i läheduse tähendus jäi mulle samuti arusaamatuks. Meie esimene kohtumine soojal jaanipäeval tõestas juba esimeste minutite jooksul, et ta esmane domineeriv indikaator läheduseks on füüsiline sobivus. «Istu minuga vastakuti,» ütes ta, kui olime laste mänguväljaku lähedal pingile istunud. Jumal küll, milleks? Ma ei olnud huvitatud sellest, et mulle öeldakse, mida ma tegema pean, see ei olnud põhjus, miks ma tutvumisrakenduse oma telefonisse tõmbasin. Tulin talle lõpuks vastu, et tema usaldust võita, et saaksin ta sebimismetoodikast parema ülevaate.

Midagi temas tundus esimesest kohtumisest alates viitavat ta lihtsameelsusele. Näiteks see, et ta jäi hiljaks, sest ta eksis ära. Sellele järgnes veel ka «kehade energia sobivuse testimine». Vene luuleklassika tsiteerimine jättis siiski lootust, mistõttu me mõne aja pärast seal suudlema hakkasime. Jaa, tore, eriti kellegagi esmakordselt suudeldes on lahe kaifida keemiliste ühendite ajju kimamist. See on täiesti võrdväärne igasugu ninnatõmmatava narkoga, aga no kuhu küll, ja kui kaugele, saab selline mõne õhtu lõbu viia? Tugev kohene reaktsioon viitab loomade vahelisele suhtlusele. Liigne arutlemine samas inimlikkusest võõrandumisele.

Oma selgushetkedel tundub mulle, et olen Maale langenud, et vaadelda, kuidas siinsed elusorganismid armastavad. Siiani olen kokkuvõttes märganud üsna jaburaid ahelreaktsioone. Nagu see tee Pärnussegi, mida ma ei valinud. Aina enam tundub, nagu olekski see koht mind valinud, nagu loom, kes on leidnud oma saagi. Samamoodi vaatas mind ju ka A, kui me esimest korda kohtusime. Oli juunikuu algus, aga olime pimedas ööklubis. Ta pilk oli läbitungiv ja peaaegu ahistavalt sihikindel. Põgenesin selle eest, aga ta järgnes. Esimese asjana sundis ta mul ise sõnagi lausumata olla viisakas, sest pöördus mu poole sõna otseses mõttes põletava žestiga, hoides oma peos tuld, et mu sigaret süüdata. Ma olin tööst nii väsinud, et ei suutnud vastupanu osutada, mistõttu sai ta mulle lähemale imbuda. Edasine kujunes juba iseenesest nagu suitsunurgas alati juhtub: satutakse jutuotsale, mis teemade haakudes teineteisele elavdavalt mõjub kuni lõpuks on lausa võimatu hargneda. Kuni tuleb mõni sõber, kes millegi hoopis kõrvalisega sisse sajab. Ma ei tea siiani, kas see oli pääsemine või päästmine. Samamoodi ei tea ma arvata midagi sellest herilasest mu huultel, kui viimati A-d nägin – unenäos, kus ta mind suudles. Reaalsused läksid omavahel väga segamini. Ta hoidis mind oma käte vahel, maha kallutatult, nagu mingis muinasjutus. Ilmselt asetas ta oma huuled minu omade peale just sel momendil, kui tegelikkuses herilane sinna maandunud oli. Kui unehalvatust trotsides huuli puudutades putukat minema ajasin, sain nõelata. Näpp läks paiste ja herilane jäi ikkagi ellu.

Kõigil inimestel on midagi viga. Ma ei tea, mis peaks tähendama sobiv kaaslane. Mille jaoks? Mis see on, mida ma peaksin armastusest arvama või mida sellelt ootama? Vaatan laual olevaid roose, mis O mulle kinkis. Tema oli Pärnu seerias viimane, kui olin mitu kuud tagasi hetkeks jõudnud otsusele, et vaatan nüüd, kellest saab mu romantiline partner.

Septembri algus, kaks aastat pärast esimest Pärnut. Jutt jooksis soravalt. Kohtusime pärast mõnepäevast vestlust internetis suure teatrimaja ees. Ka tema jäi hiljaks. Mind enam isegi ei huvita vabandused. Kõige tüüpilisema põgusa kohtingu käigus baaris paari kokteili kõrval selgus, et temagi on Pärnust pärit ja käis A-ga samas koolis. Olgu, see on kõige suurem kool Pärnus, aga see on ikkagi Pärnu ja ta on ikkagi sealt pärit ning ma ei suutnud oma muhelemist tagasi hoida. Kas ma kurameerin selle linnaga, võttes ja jättes ta mehi, või on Pärnul mulle midagi öelda, millest ma kõigi nende aastate jooksul aru pole saanud?

«Kui naine on liiga kättesaadav, pole enam huvitav.»

«Seda ma tean jah, sellepärast ma muudangi end eriti kättesaadavaks meestele, kellest ma lahti saada tahan.»

Ta saatis mu bussile ja ostis enne seda kimbu roose, öeldes, et ükskõik, mis ka edasi saab, tänane õhtu on piisavalt hea. Bussipeatuses kallistas ta mind sügavalt silma vaadates korduvalt. Kahjuks nägin ma temaga koos läbi vanalinna jalutades lillede hindu, mida ta neid kimpu tellides mainimata ei jätnud. Ma ei kuulnud temast midagi pärast seda, kui olin paar päeva pärast meie kohtumise järgselt vestluse ajal maininud, et saan uue kohtumise päeva öelda tuleval nädalal. Ma ei tahtnud teda oma suhtlusvõrgustikesse lisada, sest mul polnud romantikaga kiire. Kui järgneval nädalal kirjutasin, siis ta enam ei vastanud. Baarivestlus tõestas minu jaoks ka juba kulunud mustrit mehest, kel puudub side isaga, keda mees pigem põlgab ega pea austusväärseks. Väljendasin oma mõistmist raskuse üle, mida tähendab oma alandajatele andestamine. Kummagipoolne lahenduse puudulikkus ehk jättiski ebahuvitavaks asjade edasise kulgemise.

Mõtlen toimunule pärast meie kohtumist ja rooside avanemist, nende varte lõikamist ja vee vahetamist – ja märkan hiljem, pärast paari eemal oldud päeva kojutulekul, kuidas nende õienupud varre otsas langema hakkavad ning tunnen, et tahan iga selle kimbu liiget närtsimas näha. Ma tahan näha nende lagunemiste protsesse, sest kuigi nad on kõik samat liiki roosid, on nende eluiga ja küpsus ikkagi erinev. Tahan vaadelda neid koos – kui ainulaadsed nad on, kuidas nad teineteisest erinevad ja kuidas sarnanevad. Milline on nende väärikus ja selle lõpp.

Seda kõike vaatlen ju ka mehega suheldes, kellega (kujuteldavalt) intiimne olen. Suhtlus temaga on vaid mäng sünni ja surma vahepeal, elulise potentsiaali protsessuaalne dünaamika, mis on ja ei ole, on rohkemal või vähemal määral, aga meie suhetes on igal juhul trajektorid ja me saame muuta sõidukeid, millega erisugustel teekondadel sõita, võimalusega vahetada ka aistinguid, mille kaudu armastust kogeda. Miski minus nagu ahnitseb kõige selle järele, mida neist kogeda on võimalik.

Astunud end ise tangide vahele, mis nende erinevustes – või kasvõi ainsagi vastuolulisuses peitub, – jõuan väga lähedale rahuldusele, millel pole nime. Erisuunaline pinge tõmbab mind korraga lahti, samaaegselt sulgedes midagi, mida tunnistada ei taha – võib-olla on see masohhism, võib-olla sadism, võib-olla sellel polegi mingit nimetust, aga mehed on minu jaoks nähtused nagu aastaaegade vaheldumine. Küsimus ja lugu on meie teineteiseks saamistes, mis ei taandu lihtsalt seksuaalakti mehaanilises üksteise sees olemiseks, kuigi see saab liikuda kõige muu seas ka sealt kaudu, aga mitte ainult.

M-i olemine oli avameelne, peaaegu läila, aga seks temaga oli kahjuks porno. Ma polnud midagi sellist varem kogenud, aga nüüd, tagantjärgi, peletab see pigem eemale, sest mäletan teda olevat mu järele täitumatu. 40+ aastase väga kogenud seksuaalsuse (kuigi pornograafilise metoodikaga) himu mu keha järele oli lihtsalt igav, rõhutades ilmselget lõhet meie vanuse ja prioriteetide vahel. Ta mainis mu lahkumisel isegi, et jätaks tulevikus oma pruudi maha, selleks, et minuga uuesti seksida. Ja nüüd ta otsis mu pärast mitut aastat üles. Kuigi mina läksin tema juurest ära. Läksin tema juurest ära pärast neid kolme korda, kui me päriselt kokku saime – mis tõestab ainult seda, et armastusest ei ole võimalik kvantitatiivselt rääkida. Küll aga on selles midagi kommunistlikku kõige inimlikumas ja kõige vähem poliitilises mõttes, sest mitte keegi ei kuulu kellelegi.

O oli tema kõrval süütu armuda tahtja, kes otsis põhjust ja tuge, et oma elu muuta. Natuke liiga palju natuke liiga vähese aja kohta, aga ju ma siis olin ikkagi märki tabanud. Ma otsisin romantikat ja seda pakuti mulle hõbekandikul koos roosidega. Ainus, millega ma sealjuures arvestanud polnud osanud, oli sõltuvus. Mul polnud vaja, et keegi minust sõltuks. Ja ka ma ise ei saanud sõltuda oma tahtmisest suhte järele, kuigi olin romantiliseks väljavaateks julguse leidnud.

Nad on enamasti Pärnumaalt pärit, mitte alati Pärnu linnast. Linnast väljas üles kasvamine selgitab veelgi nende metsikust, mis puberteedieas linna avastades võis eriti selgelt (sõna otses mõttes) pead tõsta. Selle kõrval olev tundlikkus võis nii mõnedki aastad olla kusagil nende seksuaalsuse ja lõbujanu varjus, aga see ei saanud täielikult nende olemusest kaduda, sest see on seal algupäraselt olemas, nagu on meri piiritlemas kallast. Ka mina olin oma eluperioodi merepiir, mis loksuski nagu meri kohtumas Pärnu rannaliivaga, teadmata oma tundeid ja sõltudes tuulest, mis omakorda oli vaid osake looduse kujunemise protseduuridest, mis on iseeneslikud, nagu on ka poiste ja tüdrukute suguküpseks saamised. Oleme end liigina loodusest nii kaugele mõelnud, et tagurpidi tundub jälle isegi maagiline, kui iseeneslikud protsessid toimuvad meie kehade niisamuti kui planeedigagi.

Parema käe eelviimane sõrm tuikab herilase mürgist ka kestva sügise hilisõhtul, sundides mõtlema selle üle, mis mind A juures köitnud on, kuigi sain juba alguses aru tema toorest ja mühaklikust küljest, mille kõrval paljastus ka täispuhutud ego ja üleolevus, rääkimata pohuismist. Selle viimase käes ju ongi võim, sest see on soliidne ja stoiline. Vähemedevatel päevadel võis teda näha lausa tõsiseltvõetava mehena, kelle naine ma tahaksin elu lõpuni olla. See salapärane äratundmine ei tahtnud minusse mitte kuidagi mahtuda, sest mulle ei meeldinud, et ta mulle meeldib. Aga ta andis oma vaikimisega mulle nii palju ruumi olla mina ise, et mul oli võimatu ignoreerida tõsidust, millega teda algusest peale vaatama pidin. Ta ei koormanud mind oma probleemidega ja ma ei oleks kunagi osanud arvata, et kellegi mitte aitamine mulle endale nii palju juurde annab – õigemini: mulle endaga olemiseks energiat jätab. Igal tasandil kusjuures, sest teise inimesse minemise asemel lähen automaatselt sügavamale iseendasse ja lähemale oma täielikule potentsiaalile. See poleks võimalik, kui ta minust või mina temast sõltuks. Aga ta ei mangu, ei aja mind taga, ei ürita veenda, mistõttu saan ma päriselt vaba olla. Päris armastus on kindlasti suures osas seotud niisuguse vabadusega ja ma ei teadnud seda enne, kui ma A-ga suhtlema hakkasin.

Ega romantikatki ei saa ju tegelikult otsima minna. Ma võin tahta oma tulevikku romantilises suhtes olevana näha, aga ma ei saa seda planeerida ega korraldada rohkem, kui ma otsustan korrigeerida oma valikuid ning üle vaadata eelistusi. Ennast ega kedagi teist ei saa armuma panna. Ja vist seetõttu tundub mulle, et ehk on meil A-ga läbi see, mida meil teineteisega vahetada oli vaja – kuigi pole kindel, kas see nüüd tõesti lõppenud on. Me ei tahtnud armuda ja vältisime selle arenemist iga hinnaga. Aga ikka on Midagi õhust raske kaduma. Kui ma talle mõtlen, siis läheb mu sees miski hoopis sügavamale ja ma ei saa aru, mis tunne see on, mis mus edasi vajub. Või millega see üldse seostub. Ja nii veider kui see ka mulle endale ei tundu, siis ka teiste meestega suhtlemine on mulle oluline, et Sellest tundest, mis mul tema vastu kasvama hakkas, aru saada. Äkki see oli seotud seksiga, mida meenutades tundub, et selline peabki seks olema – et seda ma kõik need aastad oodanud olingi, alates sellest, kui süütuse kaotasin?

Minu ja A lugu meenutab nordic noiri, mis on kastetud Ameerika romantilisse komöödiasse. Ta on jässakas Pärnu tüüp, kuidagi viikingi või mõne arhailise jumala moodi, iseenesliku habemetuusti ja laiade õlgadega, täpselt minu suurusega sobiva kehaehitusega. Ta pöördub mu poole alati täieliku otsustavusega ja, tõmmanud tervituseks mind enda lähedale, suudleb mind kirglikult suule ja tõstab õhku, et saaks mind kätel hoides alla lastes end veelgi rohkem vastu oma keha tõmmatata. Nii kindel haare võttis mul iga kord põlved nõrgaks. Ja asi polnud vist ainult kehakeemia sobivuses. Ma tundsin lisaks vabadusele end ka turvaliselt – ja isegi kui mõni harv kord jõudsin pahane olla, siis sain ka oma käed puusadele lükata ja paar lauset toriseda. Kuna ta pole tülitsemisest või emotsionaalses draamas osalemisest üldse huvitatud, siis pöörab ta mind pihast kinni haarates hoopis ümber, surub uuesti enda vastu ja hakkab selja tagant mu kaela suudlema ja riideid seljast ära koorima. A on mees, kes ei tee naljalt mitte midagi, mida ta ei taha. Või kui ta peab, siis on see nii demonstratiivselt ükskõikne, et mul endal on pigem ebamugav, et ma üldse midagi soovinud olin, mis teda ei huvita. See kõik on nii füüsiline, selge ja konkreetne, vastupidiselt mu emotsioonide ja mõtete liivale randumise ja taandumisega võrreldes, nii mitte minulik, et mul on raske uskuda, et ta on sama tõeline kui mu enda vesine pidetus. Kui see on armastus, siis on see klišee, mida ma ei mäleta usutava oleva. Võib-olla seetõttu ma ise lõhkusin ja välistasingi nii palju, et iha sai meie vahel otsa, kuna me ei andnud sellele tugevale tundele ruumi kasvada oma hirmude ja tahtmiste tõttu, mõeldes välja põhjuseid, miks mitte olla koos. Selle suhte sõnakama osapoolena, ja meisterlike enesesaboteerimisvõtete tõttu, suutsin selle näiliselt vähesegi, mis meid sidus, raamistavate pihtide vahel koomale tõmmata, jättes meid õhtute hämaras kohtumistel võrku, millest me mõlemad välja olime hakanud tahtma.

Ühtmoodi tunne kerib end lahti olles kõrvuti asetatud teisega. Inimesed, kes mu sisse elama on tulnud, peavad teineteisega põrkuma, selleks, et ma saaksin nende keskel aru iseenda vajadustest. Pole võimalik olla midagi muud kui tõeline. Ehk oleme mina ja A need, kelle peal uus maailmakord püsti hakkab seisma? Sest omadused, mida ma tema peegelduselt endast nägin, näitasid mind tugevamana, kui ma end olevat teadsin. Olin see mina või tema, kes liikumise suunda otsustas? Valima olin juba enne tema tulekut hakanud. Ma teadsin, et M-i ma rohkemaks kui selleks, mida mina tahan, ei vaja. Ma võtsin ta, ja jätsin – just nii nagu oli teinud tema nii paljude naistega. Ilma ühegi süümepiinata. Ma võtsin ja jätsin edasi-tagasi veel nii paljusid, samamoodi käitusin ma ka A-ga, aga oma eemaldumised sõnastasin talle punktuaalse täpsusega ning tagasitulekud kõige kergema südamega, sest neis saamistes oli kohalejõudmine ja see toimus minusse endasse rohkem kui temasse või kellessegi teisse eales mõeldavgi. Hakkasin lõpuks mõistma, et ta on ka reaalselt olemas, pärast kõiki neid reboote ja refreshe, mis mu sees pidid niikuinii toimuma, aga mida tema maailmas olemasolemine, tema mulle emotsionaalselt mitte liiga lähedale tulemine ainult soodustas. Tema reaalsuse uskuma hakkamine juhtus pärast seda, kui nii mina kui tema olime jõudnud läbi faasist, kus me kumbki ei tahtnud teineteist enam kunagi näha. Aga siiski nägime. Pärast mida ma oma järgmise menstruatsiooni ajal temast kaks ööd järjest seestunud olin, sest mu enda probleemid ei katnud enam tema valu ja kurbuse metafüüsilise konsistentsi otseselt tajumist. Seetõttu mõistsin ka, mis armastus on, ja mida mul oli nii raske varem aktsepteerida olnud: armastada tähendab võtta teise valu enda omaks samavõrd kui teise rõõmgi paljuneb minus. Aga kas me kohtusime too viimane kord varjatud meeleheite tõttu, mille taha oli peidetud tõde, et me ei viitsinud ega saanud või tahtnud kellegi teisega kohtuda, mida me kumbki ei tahtnud välja öelda, sest mis vahet sel on, kui me kumbki päriselt armastamiseks ja romantiliseks suhteks valmis polnud? Armastusest ju üksi armastamiseks ei piisa.

Pärast seda muutusin iga päevaga paindlikumaks. Ja kõiki neid Pärnu tüüpe enda sees läbi käies, nagu külastaksin ma neid paikadena, mingite Pärnu saartena, nendega tahtmatult kokku põrgates, omavahel liites ja lahutades neid nii teineteisest kui endast, pidin lõpuks küsima, kas ma äkki ei kasuta mehi ära? Samas nad ju ise pakkusid end. Y oli väga huvitatud sellest, et ma talle sõna otseses mõttes näkku istuksin ning ta polnud ainus. Pärnust ma otseselt seda soovi rohkem ei mäleta või ei taha mäletada, aga Y-i juhtum oli tõeliselt markantne. Ta oli mõrva valesüüdistusega vanglas ja seal oldud aja jooksul igas mõttes ära sandistatud. Selle saladuse edasi rääkimise eest oligi ta mind ähvardanud, tühistades niimoodi minu eesmärgi temaga suhtlemiseks, sest oma lolli nõudmisega vahetas ta ümber domineerija ja domineeritava rolli. Ammugi polnud ma tulnud selle peale, et küsida, kas ta on vangis olnud. Sest mul polegi vist kommet küsida, mida keegi oma eluga teinud on. Eks elu teeb meid niisama palju kui meie elugi, aga nii mõnedki teemad jäävad tavaliselt ainult kuhugi meist kaugele, sest on palju reaalsusi, mis ei puuduta igapäeva, ent mis ometi on elamise alustalad. Sõltuvus, surelikkus, halvad tingimused ja lollid kokkulangevused. Kui ühes inimeses kohtuvad surm, süü ja vajadus läheduse järele, saab sellest kokku üsna grotseskne kollaaž. Y ei olnud süüdimatu, aga tal läks kuskilt maalt väga lappama. Oli tuvastatav, et siingi juhul, nagu enamike meeste puhul, keda tean, võis määravaks saada puudulik isafiguur, millest andis aimu fakt, et ta ikka veel, neljakümnendale eluaastale lähenedes, ema juures elas. Vaevalt ta alkoholism ja pahandustesse sattumine südamehaige ema vaevusi kuidagi leevendasid. Y ajas kahtlasel moel raha kokku, et ema valusid kanepiõliga leevendada. Tema elukäigu spiraal paistis liikuvat juba meie paari kuu pikkuse vestluse jooksul minu jaoks samas joomine-suitsetamine-töötus ringis, kuni ta vahetult enne kohtumist mulle kõik üles tunnistas. Ta pihtis mulle, ma olin muutunud usaldusväärseks, aga see, et tema emotsionaalne loogika oli puudulik, ei tähendanud, et mina enda oma suutnuks välja lülitada. Kuna olin juba enne aru saanud, et tegu on alkohoolikuga, ja kuna see on ju rahvuslik eripära, siis jutt ta vangistusest, sandistatusest ja ema lähenevast surmast tulid pigem üllatuse, kui pettumusena. Ta arvas, et peaksin oma seksuaalteenuste pakkumisega internetti jääma:

«Maailm on karm koht. Sa paned end liiga suurde ohtu, kui sa niimoodi meestega kohtumist jätkad. Ära tee seda. Ma palvetan su eest, et sul oleks kõik hästi.»

Mul oli võimatu temast kokkuvõttes midagi halba mõelda, sest kuidas saanuks ma seda teha, kui teadsin, et ta nutab oma sureva ema pärast ja palvetab sekstöötaja eest. See kõik voolas välja neist hägustestki standarditest, mida arvasin endal olevat. Kuigi me ei saanud isegi kokku, sest ta hakkas liigselt raha pärast muretsema. Temal peaksid peksid üle pea nii ained kui lained ja see oli segasem kui minu naiselikkus kokku. Alkohol, erinevalt temast, tantsis minu ümber, mitte mina ümber oma deemonite, kes koosnesid sõltuvustest ja alla surutud ihadest hävitada, et unustada tähendusestust. Mõistsin, mis on ja mis ei ole tõeliste tunnete indikaatoriks. Mulle oli oluline, et mehega olemine rebiks mind lahti vanast arusaamast ja mälestusest armastuse tähendusest, mida perekond minusse sisendanud oli mõistmises, et armastamine on kohustuste orjamine, kuhu emotsionaalne lähedus pole sisse kirjutatud. Mul ei olnud midagi vaja sellises mõttes, nagu neil oli. Ma tahtsin kõigest aru saada, mida ma mõistnud polnud ning võib-olla näha seda, mida ma lootsin – kuigi mu lootus ei olnud selge ei pildis ega sõnas. Lootuse fantaasia oli ebamaiselt abstraktne, aheldatud üsna nõrgalt sellise inimlikkuse külge, mida ma teadsin inimese olevat, aga igatsus teadis midagi enamat. Vangistatusest vabanemist, taeva poole kasvamist, midagi ebareligioosset ja naiivselt progressiivset, mis sai toimuda ainult minus endas.

Puu varjud maja seintel on nagu tätoveeringud, mis on sama ajutised kui keha on maises elus. Seks tähendab minu jaoks armastama hakkamist ning andes loa endale ja teisele osalisele selle akti toimumiseks tähendab, et mingid osad meist kaovad teineteises ning katavad teineteist nii sõna otses kui kaudses tähenduses. Me saame teineteiseks, mida lähedamalt ja pühendunumalt ning usalduslikumalt me suhtleme. Mul oli lihtne teisi mõista, sest kandsin endaga kaasas seletamatuid agooniaid, suhtevalemeid, mis olid aastakümneid minu jaoks arusaamatud, kuid mida ma uusi suhteid luues olin mõistma hakanud läbi nende kellega ma suhtlesin. Mustrid olid mulle tuttavad, aga mina ise endale võõras. Kui ma vaatasin Pärnu mehi kui inimesi läbi iseenda kui inimese, nägin ma loogikat kui ahelreaktsioonide soeost nendes, – ja rohkem või vähem ka iseendas. Iseenda ahelate nägemiseks pidin ma aga jääma täiesti üksinda.

A lasi mul minna, et mul oleks parim, mis minu jaoks on võimalik ega peataks ennast tema piirangute tõttu. See vabastas mind tasandil, mida ma ettegi ei osanud kujutada, jättes mulle isikliku ruumi, milles sain ümber kirjutada koodi, mis oli algusest peale vale. Mu sõltumatus polnud seotud peidetud provokatsiooniga truuduse testimiseks ega vajanud õigustust tema tähelepanu osutamises. Polnud enam lõkse ega trikke. Ja kui ma suutsin teda mitte vajada, siis olin ma võimeline olema täiesti sõltumatu ükskõik kellest, sest mitte keegi ei saanud mulle mitte mingiski mõttes lähedale ilma, et oleksin selleks oma vabatahtlikku ja teadlikku otsust andnud.

Nad olid kõik naiivsed. Neis polnud surma, nagu see oli olnud minus, ja seetõttu ei saanud nad kunagi mind lõpuni kätte – neist ükski ei saanud pihta sellele, kes ma päriselt olin, sest ma ei lasknud neid tegelikult kunagi endale päriselt lähedale. Olin kollektsioon intellektuaalseid teadmisi ja emotsionaalseid näidiseid ja äratundmisi elatud elust, aga ma polnud mina. Ma ei osanud lasta neil minuni tulla ja nad ise, oma teadmistega, ei osanud tulla, mu kesti läbi närida, sest meil kõigil oli midagi viga. Meis polnud teineteisega kattuvat elutervet osa, et me oleksime saanud midagi terviklikku teineteise jaoks luua, millel tulevikku oleks olnud. Ainus, mis ma sest retkest sain, oli vabadus. Suur loomulik vabadus minna ja tulla, kuidas iganes olla või mitte olla, ja õigus lahti lasta – sest ma ei pidanud end mitte kellegi või millegagi siduma, selleks, et liikuda tõelise arusaamise suunal. Nad ei saanud mind takistada, sest neil polnud selleks mitte mingit õigust, samamoodi nagu minul polnud mingit kohustust neist kinni hoida.

Enam polnud võimalik eristada, mis hooaeg või aastaaeg parasjagu oli. Detsember meenutas kevadet ja peaaegu isegi lõhnas nagu märts, mil ma kujutasin ette Y-ga rannal istumist, õlle joomist ja suitsu tegemist. Oleks tegelikult liiga külm olnud, mitte päris rannailm. Aga kas praegugi on jõulud, kui kalendrit ei teaks? Samamoodi, kuidas on meie silme all sujuvalt end segi keeranud ilm, pulbitsevad ja elavad oma elu ka tunded, mille kuulamisest on tehtud eraldi müsteerium. Nagu oleksid tunded päriselt kehast ja mõistusest kunagi eraldi seisnud. Ja ehk ei tunne me ka armastust ära, isegi kui ta me ees seisab, kuna me ei tunne end ilmaga ühendatuna. Nagu me oleks kunagi sellest lahti rebitud. Sellepärast öeldaksegi: inimene teeb plaane ja jumal naerab. Me ise oleme ju osa kosmosest, mida jumal metafüüsiliselt tähendab, mille kaudu on kõik kõigega ühendatud. Keegi ei saa öelda, milline kahe inimese vaheline armastus peab olema – seda ei saanud teha ei kristlus, nii lollilt nagu seda ka tõlgendati, ega teadus.

Ma ei saa enam inimesi juurde kogeda sellises koguses ja mahus nagu varem. Nad sisaldavad korraga nii paljut ja tundmatut, millele ei saa tihti ühist nimetajat leida, sest isegi sõnad on ahistatud mitmetimõistetavuse külge. Aga väike loom meie sees tunneb edasi.