AHTO ALAS ⟩ 17 kevadist hetke neil õhtutel Moskva lähistel, kui leekides on Ukraina

1. Reede. Ou jess. Kell on 19:30 midagi. Väljas on pimenenud. Alles nüüdsama oli valge, kui rõdul suitsu tegin.

2. Maailma toome häid asju meie ise. Oma tunnetega. See pole keeruline. Ise kujundame seda sisemist atmosfääri oma hinges. Kuidas teada, mis on hea ja mis tuleb seest? Head asjad lihtsalt tulevad Su sisse, Sinus endas head looma ja seda omakorda teistele välja hingama. On sel üldse tähtsust? Peaasi, et kõigil hea oleks.

3. Ma olen kaks õlli ära lasknud, toas tuled kustu pannud, lesin diivanil ja jõllitan pimehämaras toas lage, nii palju, kui seda näha on. Jõllitan iseendasse. Telefonist mängib Raadio 2. Väga head mussi tuleb. Unelev armastuslaul nädala plaadilt. Ja siis ... tüt-tüt-tüt ... viiulid ... nii kauged ja tuttavad.

4. Ta laulab jälle! Vennaskond on uue loo teinud. Ma esmalt ei usu, et see on nemad. Haaran isegi telefoni, et vaadata, mida raadioäpp esitaja kohta kuvab. Nii noor ja värske on selle kõla ja Trubetsky kõlab nagu kolmkümmend aastat tagasi. Kuidas see võimalik on?

5. Meenub paari päeva tagune ERR-i pealkiri, et Vennaskond tegi loo Ukraina toetuseks. Ma ei viitsinud seda hetke enda jaoks võtta, et uudis avada ja lugu ära kuulata. Nüüd, läbi Raadio 2e ja Koit Raudsepa ma kõvastun, kangestun, kirgastun, purunen tuhandeks tükiks, puden tolmuks.

6. Mu armastatud, sõltuvust tekitav diivan on korraga mu suurim vaenlane. Ma hävitan su ära raisk, see saab olema pikk ja raske võitlus nagu ameeriklastel Iraagis, aga sa lõpetad samamoodi kui Gaddafi, raisk.

7. Teen rõdul suitsu. Pimedust lõhkuvad tänavalaternad, vastasmaja akende valgus ja mööda sõitvate liiklusvahendite tulede valgusvihud. Maasikad pidid ka pimeduses valmima ja öös edasi küpsema, vastasmaja neljanda korruse milf tõenäoliselt teab seda, ta on kardinad eest tõmmanud, endalt ülearused riided heitnud, et öösolaarium saaks ta keha veatuks töödelda.

8. Koit räägib. Ja oi kuidas räägib. Hiiu Pubis on Sõpruse Puiestee kontsert. Uksed avatakse seitsmest. Noh, ma ei viitsi. Lesin edasi, vaatan lakke ja endasse. Siis kisub sama viiuli hõige südamesse mõra. See käib otsekui munakoore praksatusega, keegi/midagi on seal sees ja tahab sealt välja.

9. Üritan Bolti tellida, ei õnnestu. Äpp nõuab järjekindlalt, et ma kõigepealt oma firma registreeriks. Aga mul ei ole ju firmat. Okay, mis ma siis teen, jätan minemata või? Kuidas varemalt mindi? Aa, ma võin õuest taksot otsida või bussiga minna. Kiisudele ma ei helista.

10. Bussisõit maailmasõdade aegu. Peatus, kontsert, pilet, õllejärts. Baarman on lahe kuju, töötas varem Levikas, kui vaja, prõmmis pelleri uksele ja hüüdis seal seksivale paarile, et lõpetage juba, inimesed tahavad sitale. Saan õlle kätte. Lasin pitsi jäägrit ka sisse valada. Rüüpan. Kuradi hea. Bänd pole veel laval. Siiski on veel lootust...

11. Merili Varik on laval. Laulavad. Rahu, ainult rahu. Merili on nii kõhnaks jäänud. Kui sõda ja nälg hakkavad, kas ta jääks siis veel kõhnemaks? Oot, see on ju Metro lugu? Tõstan pea, heli on sama, lugu on sama, esitaja on sama.

12. Esimene sett saab selle looga läbi. Mul kummitab lugu peas edasi. Kogu elu on kummitanud. See lugu. Ja see teine lugu ka.

13. ...kurjakuulutav ronk. Keegi ikka kusagil kuulutab kurja. Või siis naabritele sõja. Kõik ilus saab ära rikutud, puruks pekstud, maha tallatud.

14. Rahvas on rahutu. Ainult natuke rahutu. Bändilt nõutakse «Ma olen õnnelikku, et inimesed on nii ilusad ja head» ja «1905-t». Ma ei ole õnnelik. Sõda algas. Kevad algab kohe.

15. Heidan õlleklaasi sisu rahvasse ja kisendan: «Me ei ole õnnelikud, me ei ole õnnelikud». Paar jorssi üritavad mind maha joosta, põige, nad jooksevad omavahel peadpidi kokku. Rähkleme põrandal, pole konisid ega pori, uhke euro värk. Vainola laulab monotoonselt, et inimesed on ilusad ja head, lesin lava ees põrandal kägaras. Vaatan endasse, ma ei ole üldse õnnelik. Keegi aitab mind püsti, humanitaarkoridor baarletini on moodustunud, kasutan seda. Tellin uue õlle.

16. Nüüd tellin taksot. Ja oksendan Hiiu pubi ees. Rähklemine on sisemuse tagurpidi keeranud. Magu saadab asju tagasi. Leekides on Ukraina, mitte nii kaugel, mitte nii kaugel Moskvast, kevadest ja meist.

17. Hommikul saadan Vennaskonna loo lingi sõbrale. See helistab mõne aja pärast. Ütles, et nuttis. Ja kevad pole veel isegi käes.