RINGOGA RELIGIOONIST VOL.4 ⟩ Eestlase ja aafriklase religioossus ei ole väga erinev
23. märts 2022, 13:18
Artiklisarja eelviimases osas räägime alustuseks taaskord rahalistel teemadel aga mitte pikalt, sest meie jutuajamine viib meid üsna pea võrdlema aafriklaste ja eestlaste usulist käitumist. Juttu tuleb ka uskumisest ilma ühtegi kogudusse kuulumiseta ja sellest kas eestlased võiksid hiisi mujale maailmas rajada.
Toimetusest tuli ka teine küsimus, mis on finantspoolega seotud: «Läänemaailmas on maksukoormus tunduvalt suurem kui kolmandas maailmas. Kus meie loodame riigile, loodetakse seal Jumalale. Kas läänes on riik asendamas Jumalat ja kui jah, siis kas see on paganlik Jumal? Selline, kellega saab kaubelda, keda saab petta ja kellelt saab stuffi nõuda? Jahve/Allahi/Jehoovaga ikka naljalt ei kauple, suht vaidlustamatu autoriteet. Aga riik on nagu selline kratt – skeemitad midagi teeristil ja saad vastu, nõuad, et ta parandaks su turvatunnet, varalist ja hingelist seisundit.»
No ja siis tuleb maksuamet ja võtab kõik ära!
[Naerame]
Täpsustuseks võin öelda, et küsimus tuli inimeselt, kes on mõnda aega Ida-Aafrikas veetnud ja kes religioosse inimesena tundis seal, et riik on lihtsalt nii õhukene, et Jumal on palju lähemal kui siinmail võimalik. Olen ise Keenias olnud ja võin kinnitada religioosset üleküllust sealkandis. Aga rääkides nüüd läänemaailmast, on see riik siin paganlik jumal siis?
No ma ei tea, tähendab, see sõltub nagu…
On riik üldse jumal?
Ma siiski näen riiki inimkooslusena, mis mingeid asju peaks tagama. Näiteks seesama turvatunne erineval tasandil. Ja ütleme nii, et riik annab teatud õigusraamistiku.
Et sinu jaoks riik ei ole veel müstifitseerunud-manifesteerunud nii kaugele, et oleks eraldi monstrum?
Ei, minu jaoks küll ei ole. Ma tean küll inimesi, kelle jaoks see võib omandada müütilis-müstilisi mõõtmeid. Aga kui sa vaatad võib-olla teisi riike, ja ka teisi kogukondasid, siis religioonil üleüldiselt ja ka nendel usulistel ühendustel on täita teistsuguseid funktsioone, seda küll.
Hoolitseda tervishoiu, hariduse eest?
Täpselt. Võib-olla on vale öelda, et hoolitseda tervishoiu ja hariduse eest, vaid pakkuda oma haridust. Mis haridus see on, on iseküsimus…
Paketina.
Paketina.
Keenias oli ahmadijadel nii, et neil oli mošee juures kliinik ja ka kool. Ja kliente oli palju.
Kui riik on suutmatu teatud asju tagama, mis inimestel on vaja, siis seda rolli täidavad teised inimkooslused, ütleme nii. Rääkides elukorraldusest — ma olen seda ennegi kasutanud näitena kui me räägime Eestis elavatest välismaalastest — siis peab mainima nigeerlast Chidit, kes Radarile antud intervjuus ütles seda, et tulin Eestisse ja vaatasin kus on aafriklaste kirik. Aga no ei olnudki, eks ole, aga meile on tarvis seda – mitte ainult nigeerlastele vaid kõikidele aafriklaste. Siis tuli teha kirik ja nüüd hakkab nagu koguduseelu. Et see elu struktureerimine on teistsugune.
Aa, neil on kirik siis tehtud?
Kui Eestis oli piisaval hulgal nigeerlasi, siis tehti kohe kaks. See on see vana nali, et kus on kaks nigeerlast, seal on kolm kogudust. [Naeran] Tehti kohe kaks kogudust ja nüüd möödunud aastal tehti veel kolmas kogudus.
Ma eeldaks, et nad on nelipühilased või midagi sellist?
Nad on Aafrika kirikud, Aafrika kristlikud kirikud. Ja tähendab, see on seesama, mida sa oled Keevise tänaval [Eesti Islami Koguduse asukoht – toim.] näinud, et inimesed hakkavad tulema. Meil on hetkel 2022. aasta, kui sa vaatad kümme aastat tagasi, siis inimesi ei olnud seal eriti palju reedel aga tänapäeval me räägime seal ligi mõnest sajast inimesest.
Ma mõtlen, et mis konfessiooni nad võivad kuuluda?
Nende kohta saabki öelda, et see on Aafrika kristlus. Jah, pigem nelipühilik või niisugune protestantlik vabakirik.
Sest Keenias, ma mäletan, seal oli niimoodi, et pühapäeval sõitsid autoga kuhugi ja siis järjest nägid tee peal: ühed olid valgete rätikutega, siis olid valged rätikud sinise triibuga, siin kollaste, roosade rätikutega. Et selles suhtes neid kirikuid oli nii palju, et lihtsalt võimatu oli isegi jälgida kes kuhu kuulus.
Need kõik kolm tükki on ka need, kes on Euroopas esindatud, nende nii-öelda siis…
Tütarettevõtted?
Jah, et see päris on seal Nigeerias ja Euroopa esinduse tütarettevõtted on siin.
Aga, et see on see viis, kuidas inimesed oma elu korraldavad. Eestlase puhul, kui me kolime kuskile välisriiki elama, siis ma arvan, et esimene küsimus ei ole see, et kus on kirik, kus ma saan oma inimestega kokku. Eestlaste puhul see on koor võib-olla, rahvatantsuansambel, ja kui on aktiivsem seltskond, siis saame neljapäeva õhtul kuskil kõrtsis kokku. Aga mitte see, et me teeme kuskile hiie ja hakkame nõudma seda, et siin pargis peaks olema meile eraldatud ala.
[Naerame]
«Need tammed, saja aasta pärast, te näete veel» [Endiselt naerdes]
Et see on lihtsalt teistsugune.
Ma hakkasin kujutama ette, kuidas eestlane läheb tammetõrud taskus välismaale, et hiit rajada…
[Naerame]
Teisest küljest loomulikult niisugust asja ei saa teha, sellepärast et maausk on seotud konkreetselt siinse territooriumiga, aga nagu põhimõtteliselt.
Meie elu struktureerimine on nii palju teistsugune. Kui sa vaatad ajas tagasi, see 44. aasta lahkumislaine mis oli, siis tehti ka kogudused sinna aga siis oli ka see taust teistsugune. 40. aastateks oli umbes 80 protsenti Eesti elanikkonnast luterlased, see oli osa sellisest sotsiaalsest kultuurist, mida ka seal hakati elama, et meil on siin koor ja meil on kirjastus ja meil on kogudus. Aga tänapäeval…
Need kogudused on ära kadunud aga koor on jäänud.
Ei, on ka kogudusi aga seal on ka seesama, et on assimileerimine toimunud ja inimesi on vähemaks jäänud ja…
Kogudus on liitunud ka mingisuguse asukohamaa kirikuga või midagi sellist?
Minu meelest osad on lihtsalt suletud, sellepärast et seal tuleb seesama keele teema: et kas eesti kirikus peaks olema eesti keel või see peaks olema eesti ja inglise keel? Või siis põlvkondlikud eripärad: et on üks põlvkond, teine põlvkond, kolmas põlvkond, aga siis see side väheneb, side keele ja võib-olla muu identiteediga, assimileerimine. Aga jah, et meil on lihtsalt teistsugused viisid. Sa võid ju ka seda Eesti kontekstis näha, et on teatud kirikud, kus on välismaalasi rohkem. Kui sa vaatad katolikku kirikut näiteks, et kui sa tuled Poolast, sa oled harjunud teatud asju pühapäeval tegema ja sa teed seda edasi ka uues kohas.
Seda on minu käest hotellis töötades kahel korral küsitud, et vabandust, et kus homme missa toimub? Ja see on väga šokeeriv küsimus kui sa oled harjunud seletama, et kus kohas on see ja see baar või restoran. Ja siis sa pead hakkama otsima, et mis kell ja kus kohas see missa on. Isegi alguses ei tea kuidas hakata seda otsima, et vastata.
Noh, ja vaata, see ei olnud ka tõenäoliselt Soome turistid, kes seda küsisid?
Jah, ma ei mäletagi, kust nad olid, vist usakad…
Ka USA puhul ju öeldakse, et seal nii-öelda kindlat usku tunnistavat inimeste arv on sihukeses kerges langustrendis. Aga kui see on siukseks kogukonda liitvaks asjaks, see kogudus või see kirik, siis ta on sulle oluline. Ja kui ta pakub neid teatud, see võib-olla kõlab natuke halvasti, aga mingeid teenuseid selles mõttes, et seal on lastehoid, haigla või mingisugused muud asjad. Mida ta pakub oma liikmetele, kui palju ta on nii-öelda oluline ka väljaspool seda spetsiifiliselt usulist momenti? Sest et Eesti kontekstis meil on tegelikult see, et kui räägitakse usust — ja seda ma olen väga palju kohanud — «Usk on ju selline isiklik kirgastumiskogemuse», eks ole, «See on see, mille peale me mõtleme.» Et religioon on siiski vaid arutelus, religioon ei tule ju kööki, elutuppa ega magamistuppa. Aga kui sa tead, et religioon on sulle oluline, siis see tuleb sulle kööki, mida sa sööd, see tuleb sulle elutuppa, kuidas sa oma perekonnaga oled, kes sulle külla tulevad, tuleb su magamistuppa, see tuleb su töökohta, see tuleb nagu igale poole. Et võib-olla nende inimeste hulk Eestis on tagasihoidlikum kui paljudes teistes riikides. Aga siin mängivad need ajaloolised nüansid oma olulist rolli. Ja siin tulevad ka piirkondlikud erinevused, sest kui me räägime, et Eestis on nii või naa, siis on meil siiski teatud piirkonnad, kus on teistmoodi.
Linn ja maa on erinevad, eksole?
No linn ja maa on erinevad aga mitte selles mõttes, ma kardan, mida sa mõtled. Linnas, kui sa vaatad nagu rahvaloendusi ja muid asju, linnas on rohkem religioossust kui maal. Aga teatud piirkonnad, näiteks Setomaal on setodele kindlasti õigeusu kirik hoopis teistmoodi kui mujal.
Kui ma maad mõtlesin, siis ma koheselt hakkasin mõtlema, et kas kuskil Kesk-Eestis on ka siuke teema? Sest mis mulle esimesena tuli mõttesse, oligi setud. Või siis Peipsi kallas üleüldiselt.
Peipsi äär, Setumaa, Kihnu – kus on see osa sellest…
Vaibist? Kohalikust vaibist?
Jah, nii on ilmselt õige öelda. Ja siis on kuskil, kus seda ei ole. See on tavapärane, et kui vaadatakse Euroopat, et kus kõige vähem inimesi ütlevad, et nad mingit usku omaks peavad – Tšehhi, Eesti ja siis on see endine Ida-Saksamaa. Ma olin ise Tšehhis, ma olin Brnos, ja see oli minu jaoks täielik üllatus. Kuulnud, eks ole, et Tšehhi, mitte midagi…
Paganad.
Paganad, nagu Eesti. Ja siis vaatan nagu jumalateenistusi, käin ühel missal, käin teisel. Vaatan, et inimesi on, mis jutt see on? Nagu ei oleks aga kirikud on avatud, inimesi on. Küsin kohaliku käest: «Olen kuulnud, et…?» See hakkab naerma ja ütleb: «Jajaa, muidugi. Aga sa ei ole ju praegu Tšehhimaal, sa oled Böömimaal. Prahas on kõik täiesti teistmoodi.»
[Naerame]
Prahvas on see futuristlik torn, mille küljes beebid ronivad…
«Et on nagu Tšehhimaa jaa, aga see on Böömimaa meil siin. Ja kui paavst käis Tšehhi Vabariigis, ega ta sinna Prahasse ei läinud, ta käis Brnos ja oli meil siin.» Ja see on seesama, et kui me räägime, et Eestis on vähe inimesi, kes usutraditsioone järgivad, ja siis seda kuulnud inimene satub Setusse Obinitsa ning parajasti on mingi püha — see pilt on hoopis teistsugune, «Mis juttu mulle on räägitud?»
Ja religiooni roll… Mul oli siin kunagi aastaid tagasi kokkupuude ühe Lõuna-Aafrika ajakirjanikuga, kes tahtis rääkida Eesti usuelust, vist Välisministeerium korraldas, välisajakirjanikud tulid kirjutama Eesti elust oma kohalikesse ajalehtedesse. See Lõuna-Aafrika ajakirjanik, kellega ma kokku sain, ütles, et tema jaoks on kõige suurem väljakutse see, kuidas ta oma lugejatele seda olukorda kirjeldab, eks ole. Et ta on siin ringi vaadanud ja rääkinud inimestega, kes religiooniga tegelevad ja usuinimestega ja nii edasi. Et see pilt on selline, et kui sa vaatad statistikat ja kõike muud, et need numbrid on sellised, et ei ole siin usku. «Aga kuidas ma seletan oma lugejale seda, et inimesed, kes jumalasse usuvad, et need ei ole enamik, et enamik ei ole usklikud inimesed aga sellest hoolimata inimesed on rõõmsad ja ei tapeta tänaval, kuritegevuse ei lokka ja nii edasi ja nii edasi, sest et meil on ettekujutus, et see on kõik sellepärast, et on Jumal. See muudab meid moraalseteks ja nüüd ma olen korraga riigis, kus seda osa ei ole aga kõik tundub täitsa normaalne olevat.»
Ma olen seda sama versiooni kuulnud ka Araabiast pärit inimese käest, et kuidas seletada olukord, kus inimesed käituvad põhimõtteliselt šariaadi järgi, seaduslikult, kõik asjad on punkti järgi aga ei ole šariaati, on lihtsalt seadus.
Et usku ei ole aga käituvad nagu inimesed, eks ole, kuidas on see võimalik? [Naerame]
Kirvega pähe ja pea altarile…
See, et inimesed tänaval on rõõmsad, kuritegevust ei ole…
Kuule, aga siit on hea minna üle selle peale, et «Believing without Belonging» – mis see on ja kas selle populaarsus on hetkel nö apeksis või on selle aeg möödumas? Kas individualism ja globaliseerumine aitab sellele pidevalt kaasa? Või on seal näha kristalliseerumist, dogmatiseerumist ja koondumist uuteks sektideks, liikumisteks või kogudusteks?
Selle kohta meil siin kasutatakse ka sellist terminit nagu vikaarkristlus, et Kristust inimesed peavad oluliseks aga kui seda keegi teine teeb. [Hakkan naerma] Et ma ise panustama ei pea…
See on siis põhimõtteliselt esindusdemokraatia, eks ole, et parlament, esindus on nagu olemas?
Jah, et õues tuli põleks, siis kui mul seda vaja on. [Naerame]
Aga «Believing without Belonging» on see, et ei peeta vajalikuks kuuluda, et usutakse aga kogudusse kuuluvust ei peeta oluliseks. Siin kindlasti mängib rolli see, et kuuluvuse traditsioon on teatud perioodil katkenud. Ajas tagasi vaadates on näha, et 50. lõpus ja 60. alguses ristimised-leeritamised ja kõik sellised asjad langevad järsult praktiliselt kõikide kirikute puhul. Kui osades riikides sa pead ikkagi millegi liige olema ja usklik inimene olema, et sul ka ühiskonnas hästi läheks, siis siin tekkis nõukogude perioodil nii-öelda vastupidine efekt. Ja seda ilmselt ei ole keegi suutnud tagasi pöörata, et inimesed võivad uskuda, aga «Kas ma nüüd kuskile kuuluma pean?» See on võib-olla seotud mingisuguse… ma ei tahaks öelda, et rahvusliku eripäraga aga…
Aga samas on?
Aga samas ilmselt ka on. Kui vaadata — ma ei tea, mis see olukord praegu on — aga ka varasemalt vabaühendustesse kuulumine ei ole Eestis kõrge. Et sa võid küll uskuda, et selle organisatsiooni tegevus on hea ja uskuda nendesse ideaalidesse, aga anda nüüd allkirja sellega liitumiseks või noh…
On veits kahtlane?
On nagu veits kahtlane. Ja siin me võibolla peame tulema tagasi selle kuskil algusepoole mainitud skepsise juurde, et skepsis kuuluvuse või liikmeks oleku suhtes. Kui me kasvõi vaatame erakondasid, kui vähe liikmeid erinevatel erakondadel on.
Et võrreldes nende valijatega?
Võrreldes valijatega näiteks, eks ole. Mingis mõttes võiks öelda, et kõik need inimesed, kes valivad seda erakonda, miks ta ei võiks seal liige olla? Aga noh, ei ole.
Siis paned ju Google'isse sisse ja näeb ära, et see inimene on seal erakonnast?
See ka tõsi. Seda usulist kuuluvust sellises võtmes teada ei saa kuskilt registrist ja enamikel puhkudel juba guugeldades seda ei saa. Ma arvan, et kui sa vaatad neid samu küsitlusi ja asju, mis on tehtud, et inimesed, kes usuvad jumala olemasolu, see protsent on alati kõrgem kui see, kes ütlevad, et nad millegi liige on.
Sa arvad, et see liigub edasi niimoodi?
[Pikk paus]
Mulle tundub, et see maailm, milles me elame, ma ei teagi, mis see siis on, postmoderne maailm või…
Post-post…
Et see maailm on selline individualistlik ja globaliseerunud ning kõikidel on võimalus vaadata igasuguseid erinevaid asju, mõtiskleda üheaegselt Ameerika indiaanlaste rahvatarkuste üle ja samal ajal vaadata Tiibeti asju. Et see ongi terve aja siukene... Et sul on võimalused kõiki asju uurida ja ollagi nii-öelda avatud erinevateks mõtestatusteks?
Täiesti ausalt öeldes ma ei näe, et see kuuluvuse osa kasvaks. Sest seal tuleb see sama individualismi moment. Kõikidele inimestele ilmselgelt, või suurele osale inimestele, see, et ma kuskile kuuluma hakkan ja keegi äkki minu käest midagi nõuab, siis noh teeme nagu Tõnisson, et «Oleks kodust ära läind, kui oleks teadnud.»
[Naerame]
Aga inimesed ikkagi usuvad mingisuguseid asju. Ja kindlasti kui sa usud aga ei kuulu, siis on ilmselgelt endal võib-olla nagu rahulikum uskuda kõiki neid asju, mida sa paremaks pead. Iga viie aasta tagant viiakse läbi Eestis seda küsitlust «Usust, elust, usuelust» ja ma kunagi vaatasin seda lõiget sealt: eestlased, kes ütlevad, et nad on koguduse liikmed ja mida nad usuvad? Seal on, et: kas te usute reinkarnatsiooni; kas te usute, et esivanemate hinged võivad teid teispoolsusest aidata; kas maagilistel toimingutel on tagajärg ja kas… Need küsimused on suhteliselt suured ja sealt vaadates tuli, et inimene, kes juba midagi usub, siis ta üldiselt usub rohkem, ja ka inimene, kes kuulub kusagile, ka tema usub rohkem. Et see oli minu jaoks üllatav, et …
Et sa oled kristlane ja usud reinkarnatsiooni?
Näiteks. Või, et esivanemate hinged võivad sind teispoolsusest aidata. Või ka selliseid asju, mis tavapäraselt niinimetatud kristlikusse paradigmasse või usku ei kuulu.
UFOsid?
Ma ei mäleta, kas seal ufosid oli. Aga noh, tähendab sellesse paketti. Ja siis sa usud lihtsalt kõike rohkem. See oli minu jaoks üllatav, et kui inimene ütleb, et «Jah, ma kuulun kogudusse ja usun, et Jeesus on Jumala poeg, et ta lunastas inimesed patust,» ja siis «Ma usun ka, et maagilistel toimingutel on tagajärg, et palve abil on võimalik tervendada, et puudel on hing ja et loomadel on hing ja et-et…» See oli minu jaoks…
Loomadel ei ole hinge osade koguduste järgi?
No see ei ole isegi tähtis… tähendab tal hing on aga tal vaimu ei ole.
Ahah, okei.
[Naerame]
No võib-olla on ka vaim, see sõltub juba nagu… Aga see, mida ma öelda tahtsin, et seda oli üllatav vaadata, et kõik need uskumused, mis koguduseliikmetel olid, need olid natukene üle keskmise, mõned asjad, mis olid alla. Aga need uskumused olid sellised, mille puhul sa ei saa öelda, et tegemist on kristliku usutõega. Seesama usk maagiasse, ma osade kristlike vaimulike käest küsisin, et kuidas te seda seletate mulle, et teil on koguduse liikmed, kes usuvad maagiasse. Nad püüdsid seda küll tõlgendada, et äkki nad mõtlesid midagi taolist, aga kui kristlikus traditsioonis piiblit vaatad, siis üleüldiselt maagia on nagu ei-ei tegevus, eks ole?
See on mingisugune rehepaplik asi siis?
Ma arvan küll jah…
Et armulaualeivaga saad igasuguseid trikke teha?
Ma arvan küll. Selles mõttes minu jaoks on see olnud natuke nagu üllatav… Sul on see Keenia kogemus, ja mul suheldes aafriklastega on tekkinud mulje, et egas see eestlase ja aafriklase religioossus ei ole väga erinev, tähendab, sellest peab ikka mingit kasu olema. [Naerame] Niisama millessegi uskuda tundub nagu mõttetu olevat. Selles mõttes, eks seal nagu oma iva on, et kui seal saab mingisugust füüsilist, materiaalset või mis iganes abi – see on ju kuidagi olulisem, mitte, et sa käid…
Laulmas?
Täiesti sihitult nagu mingit asja tegemas, millest ise ka ei saa aru, miks sa seal oled.
To be continued…