SEKS JA LINN ⟩ Rahvakirjandus

Käisin kogemata Järvakandi eakate päevakeskuses nimega PÄEVALILL. Ma läksin sinna sellepärast, et sõbranna ütles, et raamatukokku tuleb keegi vanem autor oma teostest rääkima, kes muuseas on kirjutanud triloogia nimega «Kui vanad naised armuvad». Mõtlesin, et jess, armastus!, ja tegin oma rutiini ümber, et saaksin minna kuulama, mida autor räägib.

Ma ei olnud Leelo Kassikäpa nime kunagi varem kuulnud. Tuleb välja, et ta on raamatukogude laenutuste edetabelis üsna heal positsioonil ja see iseenesest on oluline kultuuriline näitaja. Ta alustas kirjutamist aastal 2017 ja on sellest ajast peale välja andnud 9 raamatut, kusjuures kõik ise kirjastanud ning ära õppinud ka tekstitöötluse ja kaante kujundamise. Tegu on väga agara ja selge silmavaatega pensionäriga, kes on üles kasvanud viis(!) poega ning pidanud rätsepa ametit. Ta ütles, et lapsed olid ta prioriteet, kellest kasvatas tublid mehed. Mu süda sulas neid sõnu kuuldes, ma uskusin teda. Öötundide arvelt, laste kasvatamise kõrvalt, oli ta aga terve selle ajal lugenud raamatuid. Liites lugemuse elukogemusega, võiks isegi öelda, et retsept kirjutamiseks on olemas. Ka pintsakut õmblevat ta nööpide külge – ja midagi sellist öelda ei ole naljaasi. Vaata mõnd oma pintsakut ja mõtle selle tehnilise ülesehituse peale. Ja siis mõtle selle peale, et see on lõigatud mõõtude järgi, mis vastavad kellegi individuaalsetele eripäradele. (Ja siis mõtle kiirmoele ja sellele, kuidas saab H&M iga hooaeg nii odavalt uusi rõivaid «tekitada» ja kui selle kõik välja mõtled, siis mõtle, kas tahad orjandust pooldada või mitte.)

Aga olgem ausad, ega rahvakirjandus ei ole üldse mingi teema, mida kirjandusteaduste magistrantuuris kunagi käsitletud oleks. Seal tegeldakse ikkagi väärt kirjandusega, nagu öeldakse. Äärmiselt labane mõtlemine, mida ma isiklikult ei poolda. Asjade ja nähtuste vaatamine sellistena nagu need on, on aga antropoloogiliselt kõige magusam võimalus. Leelo ei tahtnud rahvakirjanikuks saada – mitte, et see oleks üldse kellegi valik kunagi olnud – aga ometi esindab ta tegelikult teatud sotsiaalset gruppi. Tema raamatuid laenutavad need, kes tunnevad end tema teostest puudutatuna. Tegelikult teadis ta ju ka ise, et temaatika, mida ta kõige paremini haldab, tuleneb temaealiste naiste eludest. Noortest olla ju piisavalt kirjutatud. Tema sihtgrupp ongi vanem naine ning seetõttu pole midagi imestada, et ma end raamatukogu asemel eakate päevakeskusest avastasin. Maapiirkonnad on niikuinii marginaliseeritud, aga see ei tähenda, et need inimesed, kes oma seal elavad, ei omaks armuelu. Elu on ju ometigi rohkem, kui vanadusse suremine, alkoholism ja töötus.

Nägime koos sõbrannaga pensionäride keskel istudes ilmselt välja maksimaalselt 20aastased. Olin daamide avameelsest vestlusest vahepeal nii üllatunud, et ilmselt võisin mõjuda veelgi nooremalt, aga see tulenes tõesti ainult mu siirast heameelest. Tuli välja, et naistel on olenemata east probleem isegi siis, kui keegi üldse sõna «orgasm» mainib. Füsioloogiliselt võib see tingitud olla tõsiasjast, et mõni naine ei saagi orgasmi, aga teisalt, kuidas sa tead, et sa ei saa, kui sa ise enda peal proovinud pole? Ja miks see nii ärritav on, kui sa proovinud oled?

See asi on soust

Pikantsed jutukesed Illustratsioon: Leelo Kassikäpp

Kohtumisõhtu Leeloga aga ei kujutanud endast lihtsalt triloogia esitlemist, vaid pigem autorilõunat. Kell üks päeval oli tuba täis naisi, aga üks mees oli ka. Tema oli vist kirjaniku autojuht või midagi sellist, müüs ka raamatuid. Kui arvasin, et vanemate naiste tundeelu võiks olla midagi, mida sinna avastama läksin, siis jäin ikkagi seksi otsa toppama ja tulin koju raamatuga «Pikantsed jutukesed».

Olles end raamatu sisuga kurssi viinud, vaatan uuesti kaanepilti ja mõtlen sõnale «pikantne» – esimese vastena annab EKSS: «1. meeldivalt teravamaitseline (v. teravalõhnaline), maitset (v. haistmist) meeldivalt ärritav». Ütlen ausalt, et ma ei läinud neid jutte lugedes kiima, aga ma saan aru, et on võimalik minna. Teose ülesehitust oli muidugi omaette huvitav jälgida, sest värk algab konkreetselt juttudega stiilis «... ja siis hakati keppima». Arvan, et neid võiks nimetada vist Maaja-stiilis kepijuttudeks. Kõik kepivad: naabrinaised, turueided, petetud naised, petjad mehed. Mis kuradi tunded? Keldris ja maja nurgas pannakse ka ära, selline kiim on taga. Enamikel juhtudel on tegelased keskmiselt 50+ aastates. Kusagilt maalt hakkavad aga eri juttude karakterid üksteise juttudes ilmnema. On võimalik hakata mingit puslet kokku panema, see tekitab mingi uutsuguse huvi teose kui terviku vastu, aga psühholoogiliselt tegelasi kuigivõrd ei avata. Ilmselgelt on välja toodud müütiline (sest tänapäeval on sellist asja väga raske uskuda) Eesti allasurutud naise arhetüüp: keegi, kes on maganud ainult oma mehega ja oli enne abielu süütu. Aga nüüd on mees näiteks 10 aastat surnud. Naine on edukas ja heas vormis, aga pole isegi mõelnud kellegagi kurameerida. Siis kohtub juhuslikult noore mehega, kellele meeldivad vanemad naised. Ja mida see vanem naine teha kavatseb? Iluoperatsioonile minna. Nad muidugi jõuavad ikka enne seksida, aga jah. Sellise info peale süttin ma antropoloogiliselt. Sest mul on lühis. Jutt lõppebki seksimise juures ja me ei saagi teada, miks peaks minema iluoperatsioonile. Selliseid ülesehituse erroreid on mitmes jutus, mis jätab seksi selle raamatu kontekstis kähkuka tasandile. Kus on loo I osa järg? Mis saab Katrest ja Mattiasest? Kuidagi lahjaks jääb minu jaoks. Samas meenub, et mu enda vanaemalegi on aegade algusest peale meeldinud vaadata seebikaid, mille dialoog on tihtilugu üsna nonsenss, emotsionaalselt pinnapealne ja läbivalt üsna etteaimataval foonil. Ma tõesti tahan avatud meelt säilitada, aga mu aju läheb sleep mode’i.

Võib aimata, et vanema inimese seisukohalt neid jutte kirjutada ja lugeda on midagi muud, kui minu ea ja elukogemuse juures, mistõttu tuleb Leelo lähenemist pidada oluliseks fenomeniks, sest minu meelest loob ta sisuliselt folkloori. Ja kuigi mul võib tunduda, et see on pensionär-beibe spetsiifiline, siis las olla. See on elu. Kõik ei pea olema filosoofid või kirjutama nagu Dostojevski. Beibe on naine, beibel pole iga, beibe on piiritu. Nii kaua, kui inimese süda on avatud, on kõik võimalik. Mis iganes tunded inimese sees on – kui neid teadvustatakse ja austatakse, on võimalik jõuda ka uuele tasandile ratsionaalses mõtlemises.

Panofestivalis pole aga minu jaoks midagi pikantset tegelt. Jaa, seks on täiega lahe, kui sa oled seksi defitsiidis, sunnitud tsölibaadis jms, aga kui kõik, mida sa saad, on ainult seks, siis teeb see teistpidi kurvaks. Kumbki neist kurbustest ei ole teisest suurem. Ma ei tea, kuidas ma vanas eas seksist mõtleksin, aga praegu mõtlen ma rohkem armastuse, kui seksi kogemisele. Õnn võib õuele tulla ja Hispaania rannaliival võib nikku saada, aga kuidas hakatakse armastust uskuma, seda see raamat ei ütle. Nii mõnigi naine siin raamatus selles osas sama ebakindel, ka kõigi oma aastate juures, nagu minagi. Ka vanem naine jookseb tagasi vaatamata minema, kui uue peika eks välja ilmub. Kõike eelnevat teades – mis tunded kellelgi kellegi suhtes oli olnud – ikkagi panustati naiivselt ainult seksi peale. See on lihtsalt lollus. Aga võib-olla tuss tahabki lollusi teha? Ma tõesti ei saa aru, milleks on siis vaja sel end juhtida lasta.

Kokkuvõtvalt on sousti mõte kogu prae kõrval ju sobilik lisa, aga kui see koosneb vaid jahust ja piimast, siis jääb see natsa kesiseks. Usun, et kirjaniku ülejäänud repertuaar nii kesine ei ole ning mul on Leelo Kassikäpa suhtes täielik lugupidamine, sest naisena on ta mulle eeskujuks oma asjalikkuse ja pealehakkamisega. Ta murrab dogmasid vanadusest ja seksuaalsusest ning see on igati kiiduväärt.