T, 27.09.2022
2000NDAD ⟩ Kuidas vanasti peksa saadi
Foto: Martin Luiga
Martin Luiga
Kuidas vanasti peksa saadi
Facebook Messenger LinkedIn Twitter Whatsapp

“Mulle meeldivad ikka dressinimesed. Pisar tuleb silma kui meenutan 90ndate kalašnikovidest tulistamisi, tapmisi, prostituute, aerofloti müügipunkti õhkimist jne. Lahedat muusikat kuulasid ja stiilsed nägid kõik inimesed välja. Grupeeringutel olid põnevad nimed nagu näiteks “Permi maffia”, tapsid üksteist nagu Tarantino filmis. Normaalne elu oli, ainult siis ei osanud seda hinnata. Dressipükse on kapis küllalt, ootavad ainult kuldseid aegu.”

- Ivar Pikker

„Käisin tänaval, sain vastu lõugu

Kolmelt diskomehelt, kes olid slaavi tõugu

Mind peksti, sest pole nagu nemad

mina olen paha, aga nemad on kenad”

Freddy Grenzmann

 

Üheksakümnendad olid muidugi natuke enne minu aega, ma sain aastal 2000 neliteist. Aga peksa sai ka varajastel kahetuhandendatel normaalselt. Ma ise väga ei saanud millegipärast, vähemalt mitte eriti. Asju võeti ära kohati ja öeldi solvavaid asju, aga sõber Arks, tema sai mingivahe üsna regulaarselt kolki. Ta oli muidugi meeter seitsekümmend viis pikk punkar. Selline äärmiselt kirju ja pilkupüüdev. Jälgedest, mida ma ta kehalt ja näost mäletan, tundub, et kohutavalt kõvasti ei pekstud – kuigi Mustamäel tuli tal ühes Robert Kurvitzaga kuulu järgi paar korda ka mingite kurikameeste eest põgeda, ja esimesel meeleavaldusel, kus ma ülepea käisin, avaldati nördimust selle üle, et politsei punkar Striidi oli surnuks peksnud – toona oli politseil veel tavaks vana kombe kohaselt parme ja punkareid taguda. Robert sai kah vähemalt korrajalaga näkku mingite suvaliste käest. Peksa sai nii venelaste kui eestlaste käest. Üks mu tuttav kunstnik, veidi vanem inimene, väitis, et Lasnamäel olid teda sada venelast korraga peksnud. Ma ei tea, kas sada inimest mahub korraga ühte peksma ja kas sellist peksmist ülepea välja kannatada saab. Igal juhul oli tegu traumaatilise kogemusega, mis pani ta kompulsiivselt venelasi vihkama ning tekitas vägivaldseid fantaasiaid. Vaadates kui palju vanal ajal peksa sai, võib eeldada, et see ei ole sugugi haruldane reaktsioon. Õigupoolest võiks olla produktiivne vaadata kogu kohalikku poliitikat traumapoliitikana, ja ei tasu unustada ka natside ja kommunistide vahelisi tänavakaklusi Weimari vabariigis – sellega võrreldes on tänane Lääne massipoliitika väga taltsas. Kreeka natside mitu aastakümmet väldanud ettevõtmine pandi võimuorganite poolt väga otsustavalt kinni, kui nood ühe oma poliitilist vastasrinda esindava kaasmaalase tapmisega vahele jäid. Ilmselt ongi ebastabiilsuse ajad suuremad peksuajad, need, kus keskvõim praktiliselt ei hoia ja asad muutuvad kiiresti. Riik võib osasidenda alasid ka kaoses hoida ja ikkagi mingites enda poolt tähtsaks peetavates näitajates särada. Riik on ülepea selline vahva masinavärk, et seda võib valitsemise mõttes üsna käed lahti juhtida, probleemid juhtuvad alati „hiljem” ja „kellegi teisega”.

Aga kolm küsimust tunduvad mulle veelgi huvitavamad kui poliitiline küsimus. Esimeseks , mis ülepea paneb inimese tänaval rusikat mängima? Nii minu kui vist ka ühiskonna vaates on tegu „alaarenenud käitumisega”, kusjuures mina ei ütle seda hetkel mitte halvustavas, vaid analüütilises mõttes – on suhteliselt harilik ja sootsiumi poolt enam-vähem aktsepteeritud, et väikelapsed üksteist taovad ning samuti on üsna harjumuspärane, et mingil hetkel jätavad nad selle järele. Kohati jällegi ei jäta. Täiesti võimalik, et nad on juba ise varem kõvasti kolakat saanud ja nii on neil kolakat, mida edasi anda. Simone Weil räägib, et psühholoogia toimib reeglina nagu füüsika ja kõik, mis läheb inimesse sisse, tuleb sealt mingil kujul ka välja, kui ta selle takistamiseks spetsiifiliselt ei pinguta. Mu naise kooliaegne põhikiusaja oli mingi paar aastat istuma jäänud ja tal oli ilmselt mingi reaalne aju arengupeetus, hiljem sattus ta vangi ja nüüdseks on surnud. Tänapäeval saab selliseid asju põhimõtteliselt ravida, juutuubis oli üks video, kus noorele tähelepanuhäiretega retsidivistile pandi klemmid pea külge, need monitoorisid ta tähelepanukeskuse aktiivsust,kui ta jälgis liikuvat täppi arvutiekraanil:see liikus kiiremini, kui poiss oma tähelepanu koondas, aeglasemalt, kui see hajus. Poisi üldine käitumine muutus juba kahe nädalaga.

Aga noil ammustel aegadel ei olnud veel üldse mingeid tugiisikuid ega arusaamist, et psühholoogia on päriselt, ega mingit erilist hoolimist selle vastu, kuidas inimesed kasvavad või mis neist saab. See, kuidas inimesed oma lapsi kasvatavad, peegeldab muidugi ka nende eneste olukorda. Kunagi veel enne sõda juhtus ühel saarel tihtilugu, et emad kutsusid oma alaealisi tütreid ilma märgatava põhjuseta litsiks. See ei ole tegelikult lapsega rääkimise modaalsus. Võib eeldada, et see on modaalsus, milles räägitakse kellegagi, kes on koorem ja kuidagi konkurent, ilmselt seetõttu, et on veel vähem aheldatud. Samuti võib eeldada, et ka neile emadele endile ei olnud eriti armastust osaks saanud. Samas, vaadeldes üle põlvkondade märkan ma siiski ilmset moraalset ja käitumuslikku progressi (hoolimata vigadest ja liialdustest), ning see ei ole saanud sugeneda kusagilt mujalt, kui inimeste eneste peakestest ja südamekestest, kus nad on üritanud oma vanemate vigu lappida. Vana Žižek on ka öelnud, et õigupoolest ei ole meie aeg halvem, kui ajad, mis on olnud, lihtsalt inimeste nõudmised on suurenenud – ja seda igasugustes valdkondades. Selles suhtes ma usaldan inimkonda.

Ühesõnaga, inimesed annavad teistele tänaval kolki, sest keegi pole neile õpetanud, kuidas täiskasvanud inimene olla, vaid ennemini on õpetatud midagi muud. Aga inimene võib hulga asju ära õppida teadmata, kuidas olla täiskasvanud inimene. Üks põnev asi, mida nad konkreetselt oskavad, on ohvrite leidmine – on inimesi, kellele saab osaks alatihti peksa saada, tänase päevani välja, tõenäoliselt tuleb see kehahoiakust. Peksaandja ja Vahtramäe Emili Rusika-Rutsi vahel on olemuslik vahe, Rusika-Ruts tahab kakelda – ja et oleks huvitav kakelda – samas kui peksaandja tahab lihtsalt domineerida.

Teine huvitav nähtus on see, miks need va punkarid ja karvased ja muidu klassikalised peksasaajad, miks nad tahavad spetsiifiliselt seda peksasaamise tuld enda peale tõmmata. Siin leidub küll ka erandeid, aga enamasti võeti kolakas lihtsalt sisse. Ma ütleks, et see oli koguni kogu värgi olemuslik osa, et see peksukannatamine andis suure osa kogu selle asja mõttest ning ühiskonna muutumine sellel suunal, et igasuguseid lolle välimusi hakati aktsepteerima, lõi pungile klassikalises mõttes surmakella – kultuurilises mõttes on jätkuvalt tegu produktiivse nähtusega ja modernistlikud troobid ei saa õigupoolest enne puhkusele minna, kui läheb neid sünnitanud ajastu, ja see ajastu on ikka veel seesama, mis sada või rohkem aastat tagasi.

Iseenesest on punk oma harjadega indiaanlaste mängimine. Noored, kelle elu on läinud nii, et nad on ühiskonna suhtes kriitilised, loovad mingi oma pisikese hõimu või rahvuse ja säilitavad seda hoolimata sellest, et seda on raske teha. Omamoodi nagu veretu vastupanu. Ja mingis mõttes nad võitsid. Võib-olla pole õigus roosade juuste ja tätoveerigute ja rõngastega kaubanduskeskuses töötada suurem asi, aga snäitab kuidagi, et võita on võimalik.

Kolmas küsimus on see: kuidas muutuvad ühiskondlikud harjumused? Miks meil täna vähem peksa saab? Siin on osalt mängus demograafilised põhjused – noori inimesi on vähem, ja mingist hetkest peale kaob inimesel tuju rusikat mängida, paratamatult tekivad uued huvid. Siis on noorsugu liikunud alkoholi pealt suuresti teiste droogide peale, ja alkohol on kõige enam vägivallaga seonduv droog, teeb kõige emotsionaalsemaks ja territoriaalsemaks. Ka võib oma osa olla sellel, et nüüd saab sootuks enam ennast virtuaalreaalsuses välja elada, mis on küll samuti kahjulik asi ja millega kahjuks tegelevad igasuguste vanusegruppide esindajad. Võimalik, et mingit rolli mängib ka majandusliku olukorra parenemine ja suurem ühiskondlik stabiilsus. Ja ega peksmine ole ka täiesti hääbunud nähtus, vägivallakuritegude numbrid on koroona-aegadel tõusnud johtuvalt nii majanduslikest kui psühholoogilistest teguritest ja sõdagi ilmselt annab uusi põhjusi üksteise tagumiseks, et „omasid aidata”.

Kuid teema on iseenesest huvitav ja tundub oluline. Keegi võiks seda erinevate teaduslike meetoditega uurida, või muude käepäraste keelesüsteemidega. On ju vägivald meie eludes nii keskne. Kuidas me elame sellega, mis me oleme ise teinud, ja mis on tehtud meile. Ilmselt polegi see pinnal mingi piinlikkustunde tõttu, või suudame me sellest rääkida vaid mingis emotsionaalses modaalsuses.

Mul omal ka muidugi alatihti rusikas sügeleb taskus. Targad looduskaitse inimesed on soovitanud: ära vihasta, vaid imesta. Sage tigedus lõhub ja kulutab inimest ning on tema eesmärkide suhtes ebaproduktiivne.

Märksõnad
Tagasi üles