Tööaeg, istun laua taga, Telegram lahti ja vaatan, kuidas kolm kutsikat närivad Vene sõduri laipa. Laisalt, viimase kuu jooksul on neil süüa olnud küll ja veel. Sellel on selgroog ja ribid paljaks näritud, aga pole hullu, uut kraami tuleb pidevalt peale. Samas on tööaeg, ma peaks inimestelt mõned lood tellima, kui ma seda ei tee, tuleb mul endal kirjutada. Millest? Hea küsimus.
Enne sõda oli lihtne: Tammsaare teel sai üle tee jalutanud mees auto käest hoobi, mees süütas sigaretiga diivani, truu koer ulus peremehe haual, peenisedieet lõppes lämbumisega. Kõik top-lood. Kuni sõjani, pärast mida on vaikus.
Ikka närivad laipa. Igavusest, ma arvan. Üleeile ühes videos lasti kaks venelast maha, võib-olla on see üks nendest? Ei saa kontrollida, sellel seal videos pole enam nägu. Varesed ka nokivad. Ühekaupa suremise teema on ajakirjandusest maas. Sündimise teema samuti, Ukrainas sünnivad lapsed nii hulludes tingimustes, et meie sünnid ei ületa künnist. Sünnivad lapsed ja õudused. Meie rahvaarvust kusjuures juba keegi kirjutas, et see tõusis märgatavalt, see on ainuke hea uudis viimase kuu jooksul. Ja kahjuks tingisid hea uudise halvad uudised.
Avariid samuti ei tööta enam. Enne sai mõlkis autodega lugemisi, nüüd on katkisi tanke ja lennukeid nii palju pildis, et kedagi ei koti. Putinist ma juba kirjutasin. Oleme jõudnud sinna, et Putinit lahkavad ka Naisteleht ja Mang.
Peaks kirjutama midagi, mis inimesi nutma ajab. Aga mis ajab? Need koerad närivad pika hambaga, see ei aja enam nutma. Hommikul oli vastik, nüüd on, nagu on, et koerad lihtsalt söövad. Inimesed võtavad praegu ajakirjandust nagu koerad seda laipa, ajakirjandus lihtsalt on. Ei tea, kas Kroonika on juba kinni, keda kotib praegu kellegi eraelu?