Enne sõda oli lihtne: Tammsaare teel sai üle tee jalutanud mees auto käest hoobi, mees süütas sigaretiga diivani, truu koer ulus peremehe haual, peenisedieet lõppes lämbumisega. Kõik top-lood. Kuni sõjani, pärast mida on vaikus.

Ikka närivad laipa. Igavusest, ma arvan. Üleeile ühes videos lasti kaks venelast maha, võib-olla on see üks nendest? Ei saa kontrollida, sellel seal videos pole enam nägu. Varesed ka nokivad. Ühekaupa suremise teema on ajakirjandusest maas. Sündimise teema samuti, Ukrainas sünnivad lapsed nii hulludes tingimustes, et meie sünnid ei ületa künnist. Sünnivad lapsed ja õudused. Meie rahvaarvust kusjuures juba keegi kirjutas, et see tõusis märgatavalt, see on ainuke hea uudis viimase kuu jooksul. Ja kahjuks tingisid hea uudise halvad uudised.

Avariid samuti ei tööta enam. Enne sai mõlkis autodega lugemisi, nüüd on katkisi tanke ja lennukeid nii palju pildis, et kedagi ei koti. Putinist ma juba kirjutasin. Oleme jõudnud sinna, et Putinit lahkavad ka Naisteleht ja Mang.

Peaks kirjutama midagi, mis inimesi nutma ajab. Aga mis ajab? Need koerad närivad pika hambaga, see ei aja enam nutma. Hommikul oli vastik, nüüd on, nagu on, et koerad lihtsalt söövad. Inimesed võtavad praegu ajakirjandust nagu koerad seda laipa, ajakirjandus lihtsalt on. Ei tea, kas Kroonika on juba kinni, keda kotib praegu kellegi eraelu?

Nalja pole praegu mõtet teha. Kui kiiresti midagi ei leia, mis inimesi nutma ajab, võib töö juures asjad pakkida. Kaastunne! Enne päästis mingi õnnetu loom... need kolm kutsikat ei tundu õnnetud, võib-olla sellepärast, et nad on veel noored, saavad vanemaks, siis jõuab kogu õudus nendeni? Vaevalt. Nad ei anna mulle kunagi interviuud, mida nad tundsid Vene sõduri laipa närides. Ma saan sellest kirjutada, mida nad tundsid, aga siis oleks see ilukirjandus. Ma ei tea, kas praegusel ajal üldse keegi ilukirjandust vajab.

Bensiinihinnad on nii kõrged ja see ei koti kedagi. Kui kõrge peaks liitrihind olema, et artikkel sellest inimesi liigutaks? Kolm? Neli? 10 eurot? Kui sellest Molotovi kokteil teha ja üks okupant põlema panna ja kui koerad pärast seda sööksid, võib-olla siis saaks loo?

Ei, siis oleks see vastik. No niigi on. Bensiin on mürgine, koerad söövad endale mingit sitta sisse ja seal pole praegu ühtegi loomakliinikut. Nutma ajab tegelikult see, kui küsida endalt, kus nende koerte peremehed on ja need lapsed, kes nende kutsikatega mängida suvatsesid. Ma ei jõua enam päris nuttu nutta, ma tahan oma elu tagasi, ma tahan jälle naerda ja kui nutta, siis tühiste asjade pärast. Keegi ütles sitasti, keegi ei mõistnud mind, keegi...

Aga kui Venemaalt ikka kütet osta ja kogu kütusest Molotovi kokteile teha ja neile tagasi visata? Siis ei toidaks energiahindadega sõda? Sellest saaks majandusloo. Aga see ei lähe nii.

Mida nad ometi selles laibas leiavad? Aga võib-olla on see laip hea. Võib-olla oleme me kõik head. Okupandid, ohvrid, laibad, koerad... Ainult Putin on halb? Võib-olla ka mitte lõpuni, need kutsikad ei teeks mingit vahet, kas need on seal Putini või kellegi teise paljad ribid.

Mul on tööpäev ja ma olen väsinud. Umbes kuu aega olen väsinud olnud. Mulle ei meeldi, et ma selle paljaksnäritud Vene sõduri laibaga harjunud olen, aga ma vist olen, ma ei tunne sisimas midagi. Ma teen juba selle laiba üle nalja, see on nii tavaline. Järgmine samm oleks, et ma närin seda ise? Algul on vastik, siis harjun, siis ei tunne juba enam midagi ja siis teen süües nalja.

See on minu sõjakahju ja see on vastik. See sõda harjutab mind millegi vastikuga, millega inimest ei peaks.