T, 27.09.2022
SANKTSIOONIDE MÕJU ⟩ Kostja müüs kubeme Kuradile
Inferno (1410) Foto: Giovanni da Modena
Andreas Kübar
, novelist
Kostja müüs kubeme Kuradile
Facebook Messenger LinkedIn Twitter Whatsapp

Vene noored otsivad alternatiivseid võimalusi enese maise vara päästmiseks ning Kostja müüs oma kubeme Kuradile. Või õigem oleks öelda, andis panti? Kirjutas Kuradi nimele? Ma ei tea. Pole lepingut lugenud, kuna mõistagi on Kuradiga sõlmitud kokkulepped kõikide kõrvaliste eest kiivalt hoitud. Allkirjad eksisteerivad vaid hingelisel kujul ning see, mis põues, jääb vaid Kostja, Kuradi ja kubeme vahele.

Kostja kohtus Kuradiga Peterburi metroos. Paar päeva tagasi. Sarvik hüppas Puškinskajast viimasel hetkel peale ning kes oleks arvanud, et ta noil päevil Piiteris toimetab. Kurat ju igipõline tallinlane, aga näed, kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Kostja haaras võimalusest kinni ning parimad otsused on ikka kiiresti tehtud. Nagu ajutised lahendused. Kostja müüs samuti ajutiselt, sest ega ta loll ei ole. Kupsi läheb hiljem vaja. Aga praegu, kui sanktsioone langeb uksest ja aknast, on targem kogu hinnaline vara hoiustada kindlasse varamusse. Teadupärast on Kuradit keeruline sanktsioneerida. Ta ei ole üheski pangadussüsteemis ega arvelda lihtsurelike valuutaga. Samuti ei saa Kuradi väärtus krüptiliselt langeda või tõusta, kuna Kurat ei sõltu ühestki maisest tõenäosusest. Kurat on stabiilne. Kindel nagu aamen kirkus. Vabandust. Halb võrdlus. Kindel nagu Saksa tehnika, ainult et Kurat pole ühegi rahvusriigiga seotud. Tal on oma vabariik, mis ühtaegu heades suhetes nii rastavabariigi kui ka Kim-Chong Uniga, mis teeb põrgust kõige vahetuma liimi kõikide ühiskonnavormide vahel. Loob sidusa keskkonna olenemata kultuurilistest erinevustest ning just nimelt, Põrgu on koht, kust lõpuks üksteist leidsime, isegi Jaagup Kreem teab seda. Põrgu on riik, millesse investeerida. Seda teadis ainult Kostja!

Muidugi pisut veider kupsist alustada, kas pole? Alustada näiteks vasakust käest või õlgadest või mõnest otstarbetumast meelest? Müüa Kuradile oma haistmismeel ja viisipidamine. Või veel väiksemalt, müüa mõni varvas või jalakarv. Kas või kupsikarv, mitte terve kups. Nüüd, kui Kostja tahab pissile, tuleb tal läbida terve bürokraatiline kadalipp ning kui arvate, et Kuradiga saab kergesti kaubale, siis te eksite. Kurat tahab igalt kupsi puudutavalt protserduurilt väikese omakasu näpsata. Ei lase Kostjat niisama tualetti või naistesse. Kohe kui noormees kavatseb salaja pissile minna, on Kurat hopsti potil ees. Ja jälle pean tunnistama Kuradi kavalust. Täiesti geniaalne on noorelt Kostjalt kups ära osta, kuna terve organism tahab päevas vähemasti 6 korda pissida. Isegi rohkem. Mõni järjepidevam veejooja pissib iga poole tunni tagant, aga siin loeb ikkagi pikk plaan. Kui teistelt kubemed ära sanktsioneeritakse, võidab Kostja raha tagasi. Kostjast saab triljonär, kui terve 140 miljonit venelast tahavad tema kupsi kasutada. Kuus korda päevas. Ning just enne 9ndat maid, millal isegi need mehed, kes regulaarselt kasutavad kupsi ainult viimases hädas, soovivad ööläbi põiel käia. Milline monopol! No näed. Kui Elon Musk seda loeb, siis tõmba näppu, Kostja oli esimene! Iga uuenduslik lahendus ei nõua peadmurdvat high-techi, piisab ka ühest töötavast kubest ja vanakuradist endast.

Ajakirjandus soovib tahes-tahtmata kirjutada edulugudest nagu Kostja oma, aga maailmapildi või koguni õppetunni mõttes tuleks manada laiemat panoraami. Näiteks Pavel, Kostja naaber, müüs oma soengu jumalale ja nüüd käib palumas, et tagasi saada. Igal õhtul vaatab peeglisse ja palvetab. Täiesti tulutult, sest jumalaid on väga palju. Tahad küll heatahtlikult ühele ainusale jumalale adresseerida, aga kohe, kui pilk taevasse pöörata, vaatab vastu üks pudru ja kapsas. Jumalad ei kasuta Google Drive'i ning valitseb segadus. Sestap lähevad väikese Paveli abipalved pilvepiiril rändama ning heal juhul libisevad mööda Linnuteed mõnesse naabergalaktikasse. Heal juhul ei muutu tähetolmuks, aga pagan teab mis soeng sealt paralleeluniversumist alla Maale langeb. Või kas neil üldse on juukseid, mida saata. Nii vaeseabi formaadis. Õiges suuruses ja tiheduses. Õiges värvilaadis, mis veel tähtsam, et oleks õiges keemilises olekus ja haakuva, mitte hävitava molekulaarkoostisega juukseid. Kindlam on teha kokkuleppeid lokaalsete jõududega, sest kodumaist saab alati usaldada. Nagu Moe viina ja Kehra paberit. Praegu hakkab Pavel tasapisi lootust kaotama. Üldsegi, jumala olemasolus usku kaotama.

«Kostja, kas jumal on olemas?»

«Juustega kööga jah?»

«Nu jah...»

«Kui ise usud, siis on. Ainult siis, kui ise usud, on sul jumala normaalne soeng.»

Mõelda vaid, Pavel ja Kostja elavad samas majas, aga näevad elu sedavõrd erinevalt. Mitte ei mahu pähe. Neil oli sama emakeele õpetaja, tegid sama palju kätekõverdusi, sõid sama putru ja nüüd on vaat et vastandid.

«Kostja. Elu ei mahu mulle pähe.»

«Elu ongi väga lai. Egas peagi täpselt mahtuma.»

Kostja ema ei saa enam midagi aru:

«Selle asemel, et müüa Instagramis kasutatud riideid, müüsid sina kupsi kuradile? Lolliks läksid? Batška!! Idi sjuda! Kostja müüs oma kubeme maha!»

Aga Kostja ema ei saagi midagi aru. Tüüpiline töölisklassi vanaproua, kelle igapäevane suurim mure on oma seebikat salvestada.

«Muidu, Instagram on meil nüüd keelatud.»

«Misasja?! Milline idioot selle eest vastutab?»

«Vladimir Vladimirovitš Putin, kallis ema.»

«Eieiei! Batška!! Idi sjuda!! Kostjal tuleb suust vahtu.»

Võib olla tõesti poleks pidanud emale rääkima, aga Kostja pole kade poiss. Kui keegi soovib investeerimisalast nõu, on Kostja lahkelt aitamas. Näiteks tema pruut müüs kupsi Kuradile, paar semu müüsid kupsid kuradile, töö juurest mõned müüsid ja nii edasi. Kõik vähegi nupukamad venelased müüvad kubeme maha, sest kuidagi peab ju häbist pääsema. Häbi on see tunne, mida tunnen ainult mina ise: tunnen häbi või häbenen. Kui olen aga häbitu või mind häbistatakse, võivad tekkida seosed millegi/kellegi hävitamisega, hävinemisega ja kaotusega. Olgu see kubeme metafoor kui tõsine tahes ning vahest rasked ajad nõuavad keerulisi kujundeid. Lihtsamad kujundid pannakse jalamaid magama ja ongi kõik. Kui sõda kord otsa leiab, ostame kupsid tagasi ja lähme kuseme Kremli müürid kollaseks. Välja arvatud Pavel, kelle kups tuleb naabergalaktikast ja seetõttu peab üksi terve ülemise müüriosa siniseks kusema. Olgu jumal temaga.

Tagasi üles