T, 27.09.2022
SEKS JA LINN ⟩ Süütuse kaotamine
Olemasolematus Illustratsioon: Triin Tasuja
Triin Tasuja
Süütuse kaotamine
Facebook Messenger LinkedIn Twitter Whatsapp

Ma tean, et olen see, kes keeras teelt välja. Alguses sellepärast, et oli vaja jõuda iseenda varju kõige tumedamate osadeni, hiljem seetõttu, et pimedast maailmast leitud «sugulaste», ohvrimeelsete, sõltlaste ja haigetega lõpparve teha. Nüüd olen ma paha – ja see on kõige tugevam ja vastupidavam osa mu täiskasvanud minast.

Lood ei ole kellegi omad. Lugudel on ainult autorid. Ühel ja samal lool võib olla mitmeid eri versioone, mis moodustavad sama loo variatsioonid. Selle analoogiana võib vaadelda näiteks kristluse eri lahkusid, mis algselt said samuti alguse ühest loost.

Kui lood oleks kellegi omad, siis on eelduseks, et ühe inimese, jutustaja, olemise kogemus on väärtuslikum kui teine, nagu ühe kannatus oleks suurem kui teise. Kas esimese loo teise eest varjamine on algupäraselt vajalik? Mida ja kelle eest me varjame? Mida tähendab saladus? See on poolehoiu valimise akt: «Ma räägin seda Sulle, sest ma valisin Sinu välja enda poolel olevaks.» Kas pole see mitte lihtsalt temaatiline remark, osa suhte narratiivi ülesehitusest, et kunstlikult tekitada varjatus? Ma ei saa aru. Ja kuna ma ei saa aru, siis ma pole nõus reeglile alluma lihtsalt allumise pärast. See tekitab just vastupidise reaktsiooni. Äkki ma ei taha üldse kellegi poolt olla?

Võib-olla varjata tahtja kardab hoopis pöördvõrdelist: et tema elu saladus ei huvita mitte kedagi, mistõttu tuleks seda varjus hoida, sest nii saab ta enda eest varjul hoida oma tühisust? Et siis saab vähemalt ette kujutada, et tema elus on midagi tähtsat, ainulaadset ja kordumatut, et sel moel endale väärtust või väärikust luua? Vabandust, et ma nüüd kellegi ego pihta lähen, aga me oleme kõik sama ebaerilised. Kõik asjad, mis sinuga on juhtunud, on miljoni inimesega enne sind juba ära juhtunud.

Eelmiste suhete intressi maksavad järgnevad suhted. Kui sügavate suhete vahepeale ei võeta aega, et armastuse kontoseisu üle vaadata ja üleüldise raamatupidamisega tegeleda, siis liigutakse edasi kerjusena. Kogu võlg on tegelt enda kanda, keegi ei pea kelle teise või kolmanda puudujääke kompenseerima. Vastu armastamise võimetus võrdub maksejõuetusega poes: nahui sa üldse laod omale asju korvi või topid ennast turule, kui sa armastamiseks avatud pole? Aga tihtilugu inimesed ei teagi, mis rollidesse nad end alateadlikult asetavad. Kui inimene on enese seisunditest teadlik, oma keha sees kohal tunnete, emotsioonide ja nende vaheliste mõtetega, oleks lahmimist ja hävitustööd vähem.

Privaatsuse (ja üksinduse) hõre piir

Küsimused ideaalidest ja perfektsusest on sotsiaalse ärevuse alged. Probleemide lahendus ei ole tegelt pelk «mõtle positiivselt», sest see on kõigest ühe duaalse opositsiooni välja toomine, mis esiteks ei saa inimest panna end hästi tundma ega suuna konkreetse lahenduseni. Sama absurdne on muidugi kõige negatiivsena vaatlemine, ent kumbki neist ei ütle mitte midagi vaataja enese kohta. Inimese mõtted ei ole inimeseks olemise kogu sisu.

Z-generatsiooni jaoks on seksi tähtsus vähenemas. Info paljusus hakkab ka selles osas lõpuks primaalfunktsioonidest üle sõitma ning ma näen selles maapealse elukvaliteedi paranemise tõenäosuse suurenemist. On ju ka igati loogiline, et kui seks on lõdvalt kättesaadav ja igal pool lahtiselt vedeleb (porno, toodete ja teenuste reklaamid seksuaalse alatooniga, kohatine seksuaalhariduse plahvatuslikkus (mis mõningal juhul ei suuda tänapäeva noore üldist elukogemust siiski arvesse võtta) jne), siis näitab see mitut uut tendentsi. Esiteks on hävinemas kristlik-patriarhaatlik seks-on-patt-suhtumine, mis sisaldab endas ka ju ebausutava armastuse kreedot «üks ja ainus ja igavesti». Patt iseenesest on turundusvõte, kuidas kristlus ikka veel sellest aru pole saanud? Teiseks ilminguks saab näha tõelise armastuse alge normaliseerumist: seespidine eneseaustus – eneseteadlikkus oma vajadustest, orientatsioonist – nii romantilisest kui seksuaalsest, mille hulka kuulub ka lai spekter aseksuaalsust. Ka keskkonnale on vähem seksimine kasulik, sest see vähendab tõenäosust uusi inimesi tekitada, kes siin hooramajas edasi elama peaksid. Seksimine võib küll vähenenud olla, aga hariduslik ebavõrdsus ja sita ning energia tootmine on ikka veel pakilised probleemid.

Jällegi tuleb tõdeda, et tunnen endast 10 aastat nooremate inimestega rohkem ühtekuuluvust kui endavanustega. Varem oli see raadius teisesuunaline, aga viimased suhtelaadsed kogemused vist tõendavad samuti, et kokkupuutepunktid omaealistega meenutavad rohkem klassiõhtut kui tõsiseltvõetavat partnerlust. Ma ei ole neist õhtutest ja chattidest üle saamisega poole pealegi jõudnud, ent kontakt iseendaga tugevneb iga päevaga. On vaja suhelda igasuguste inimestega, et aru saada, mis on okei ja mis ei ole. Mulle meeldib mõelda, et kui üks suhe on mingis osas vajalik, et tundma õppida mingit konkreetset osa inimese loomusest, näiteks emotsionaalsust, siis selleks, et taolise suhte ühekülgsust tasakaalustada, on vajalik järgmine, kus on tugev näiteks füüsiline kogemus. Ashtanga jooga praktiseerijana nimetan ma sellist suhtete liikumist vastu painutuseks – on nii keha kui vaimu jaoks vajalik, et ei jäädaks olude ohvriks. Üldsegi imestan ma, millise jõhkra otsustavusega võin suhetest lahkuda, kui oma piiri ära olen tundnud. Vahel kahtlustan lausa, et äkki ma ei hooligi inimestest. Aga ometi: ma ise olen ju ka inimene. Ma lähtun enda tervisest.

Narkofilmis «Spun» on selline stseen, kus bädäss narkoparun rääkis oma lapsepõlvest lugu tollele kakapruuni autoga narkarile, keda ta kutsus Volvo-Boyks, neil oli vist mingi diil sõidutamise ja meta kauplemisega. Lugu oli midagi sellist: kui narkoparun väike oli, siis nägi ta pealt, kuidas ema kutsikaid uputas ning kui ta küsis, et miks ema neid uputab, vastas ta: «Ma tapan ainult seda, mille eest ma hoolitseda ei jaksa.» – Südametum on jätta kedagi kuhugi vahepeale vinduma, kui tal pea maha võtta. Eriti kehtib see debiilsuste puhul, kus konflikti tekkides ja probleemidest rääkides võetakse argumendi sisu isikliku rünnakuna. Selline loogika puudumine viitab suhte kulgemisele tasandile, kus jäädakse sisulise erimeelsuse lahendamise asemel emotsionaalselt lapse tasandile ja nii me olemegi taas klassiõhtul, kus keegi jonnima hakkab, et teda mängu ei võetud. Rahune maha, see on kõigest pudeli keerutamine! Õnn soosib lambiahve.

Minna oma isiklikest tunnetest läbi, nende sisse ja seal päriselt olla, ilma end kinni katmata või hägustajaid, tuimendajaid, segajaid või üleliigselt võimendavaid tegureid ligi hoidmata – see on pühendumine aususele. Seal näeb iga bioloogiline täiskasvanu oma lapsepõlvest kaasa tulnud jonni. Asi ei olegi enam ainult noorema generatisooni vähemas seksimises, vaid ka üldises tendentsis: inimesed elavad vähem koos, suudlevad hiljem, kaotavad süütust hiljem. Need, kes elavad paarina koos, ka seksivad rohkem. Ka seegi kergendab südant, sest see võiks tähendada, et ehk on seda räpast üheöösuhte ja fuck-buddy asja siiski vähem, kui ma kartsin. Kapitalism hakkab ennast siiski teisest otsast ise lõhkama ja see on ainult loogiline, et liigse pakkumise juures tüdineb ka tarbija. Kui iha objekti kui sellise suhtes kahaneb, siis saab järgmiseks liikumiseks pidada ainult kvaliteedi taotlemist. Tean isiklikult inimesi, keda ajavad näiteks suured kaubanduskeskused pigem närvi ja segadusse, sest tooteid on liiga palju. Mall walking võib talvisel ajal turvaline ja igav sport olla, aga üldiselt, kõige selle taustal, mis maailmas toimub, tuleb ikkagi küsida, mida tegelikult vaja on. Ka keldripoes võib olla piisavalt. Võib-olla on täiuslik potentsiaal just tavalisel eesti jobukakul, kes mitte midagi emotsioonidest ei tea, aga kes tõesti tahab, et tal oleks päris suhe. Kui siuke vend suudaks tunnistada, mida ta ei tea ega võtaks mu argumente kui munni maha lõikamist, siis ma annaks talle võimaluse.

Minusuguse hullu mõrra jaoks pole midagi magusamat, kui macho alla tõmbamine. See on nagu nohkarile matemaatikaülesanne. Kahjuks võib see tekitada füüsilist pinget, sest tegu on ju ikkagi mänguga, mille peale vanasti öeldi, et pill tuleb pika ilu peale. Kedagi provotseerides ja enda meelest kohta kätte näidates asutakse sellisesse mängu tegelikult võrdselt positsioonilt. See näitab pigem inimese õelust, kui ta endast nõrgemaga läheb tüli norima, sest mis rahuldust peaks see pakkuma – peale ego toitmise, mis on niikuinii armastuse seisukohalt naeruväärne.

Armastus kui oma väljakannatatava üksinduse vabatahtlik jagamine on tõenäoliselt üks universaalne mudel sügava romantilise ühenduse saavutamiseks.

Tagasi üles