LINNARUUM ⟩ Hea uus ilm autoaknast

Eestis on transpordiameti andmetel arvel üle üheksasaja tuhande sõiduki, mis teeb iga riigi kodaniku kohta keskmiselt 0,69 masinat. Veidi lihtsustatult võiks seega öelda, et 69% meie vabariigist on autostunud, kusjuures nn automobiilide osakaal inimeste seas kasvab ikka veel jõudsas tempos. Selle trendi mõjud meid ümbritsevale ruumile ja keskkonna seisundile on aga iseküsimus, mille teadvustamiseni peame ühiskonnana alles jõudma.

Automobiil on tuletatud kreekakeelsest sõnast autos ehk ise ja prantsuse sõnast mobile ehk liikuv. Eesti keelde ümber pandult: iseliikuv. Meie keeles valdavalt kasutatav auto-sõna viitaks seega justkui mingit laadi ise-pikendusele. Teatavat laadi turvisele, mis kaitseb meid paljude väliskeskkonna ohtude ja ebamugavuste eest, luues samas nn iseliikuja valdajale kuuluva teisaldatava territooriumiüksuse avalikus ruumis. Ka annab auto inimesele supervõimed, lastes tal meeletu kiiruse ja jõuga ümbritsevat maastikku läbida.

Autod teevad meist superkangelased ja multifilmitegelased, kellel puudub tegeliku eluga tõeline kontakt. Meid lahutatakse autentsest maailmakogemusest, luues kunstlikult omandatud ülivõimete ja mugava masinaruumiga muljet, nagu meid ümbritsev universum ja elusolendi kogemus selles oleks midagi märksa k e r g e m a t kui see tegelikult on. Automobiili kõvad ja kaitsvad kontuurid eraldavad meid reaalse maailma lõhnadest ja helidest, samuti meie üldisest abitust olukorrast selles tõeluses. Lõpuks laseb auto meil kasvõi alateadlikult tunda mõnusasse kookonisse mähitud imiku õndsat rahulolu, sooja ja suletavat pesa.

Teiselt poolt suurendab autosse suletus aga taluvust mitmesuguste ümbritsevat keskkonda puudutavate nähtuste osas. Suuremas osas maailma linnadest, sealhulgas Eestimaa kantslis Tallinnas, saavad auto ning oma lihasjõu abil liikujad kahe täiesti erineva kogemuse osaliseks.

Iseliikuva masinaga jõuab üldjuhul ka üksteisest kaugele jäävatesse linnaosadesse võrdlemisi kiiresti ja kergelt – kui tipptund ehk välja arvata. Maastikul liigutakse edasi mängleva kergusega, viibides samal ajal meeldivas kabinetilaadses ruumis, kus ehk kerge muusikagi mängib ning ollakse kaitstud nii halva ilma, tüütute inimeste kui mitmete teiste keskkondlike ebamugavuste eest.

Jalakäija seevastu on teravalt teadlik linnaruumi täitvate “iseliikujate” hingamisele hakkavatest heitmetest, lakkamatust lärmist ja kiirusest, mille suhtes peab olema pidevalt valvel. Kui autoaknast paistab maantee ning selle äärne kõrghoonerivi üsna samalaadse pildina kui raja ääres haljendav park, siis jalakäijale on tegemist diametraalselt erinevate maastike, peaaegu et paradiisi ja põrgu konfrontatsiooniga. Kui eeskätt autodele mõeldud tehnomaastike läbimise võtab enamik jalakäijaid ette vaid siis, kui neil on selleks möödapääsmatu tarvidus, siis parkidesse ja teistesse meie linnades ikka koomale tõmbavatele haljasaladele tullakse jalutama juba puhtalt lusti pärast. Mõnikord sõidetakse üksikute roheliste oaaside juurde lausa autode endiga, et masinad siis pargiäärsetesse parklatesse jätta ning vaba kehana eluküllasesse rohelusse kahlata.

Sellegipoolest märkavad vaid vähesed meie seast, kui vaenulikuks on muutunud ümbritsevad linnamaastikud. Mittemärkamise põhjus seisab paraku sealsamas, kus maastike vaenulikumaks muutumise allikas isegi – nimelt autostumises endas. Me ei saagi märgata ega tähele panna ümbritseva maastiku allakäiku, kuna auto ise kaitseb meid selle hirmsa tõe eest. Soojas sõidukikabiinis ei tunne me heitgaaside ebameeldivat hõngu, ei märka teiste eluvormide pagendamist inimest ümbritsevast tehnokraatiast. Autoaknast ei paista, kuidas lapsed enam tänavatel palli ei mängi – nagu üheksakümnendatel veel kõikjal üle Eesti, sealhulgas pealinna tänavatel näha võis – , kuna nüüd sõidab sealt, kus põngermannid varem ühele või kahele päeva jooksul mööda sõitvale masinale põnevusega järele jooksid, sama palju autosid läbi loetud minutite jooksul.

Ja nii võibki neile viimaseile, vaesusest või ideoloogilistest põhjustest jalule aetud inimesile linn näida üha vaenulikuma tehiskeskkonnana, samas kui sealsamas kõrval vaatab autorooli hoidjale vastu esiklaasilt paistev hea uus ilm. Maastik, mis on alati soe ja täidetud meeldivate meloodiate ning kõnelustega. Õrnadest kehadest võõrandatud keskkond, mis libiseb mööda nagu film teleriekraanilt ning viib sind peaaegu pingutuseta ühest paigast teise. Kaitsev masinarüü, mis lahutab meid vaenulikust keskkonnast – ja lubab tänu sellele meie keskkonda ka rahuliku südamega enda tarbeks ekspluateerida ja ümber kujundada.

Paraku ei näe me autoaknast mitte ümbritseva maastiku tegelikku olukorda, vaid pelka kujutluspilti, mis vaatleja aju võimsa masina meeldivas kapslis endale loonud on. Varem või hiljem saabub ikkagi hetk, kus me seisame valiku ees, kas lahkuda ise autost või lasta maailm sellesse näiliselt turvalisse pesasse. Sest auto ei ole elu, vaid mehhaanika, ja just masinat ning selle sees istujat ümbritseb mõõtmatu ja käsitamatu universum, aga mitte vastupidi.

Seepärast ei maksa unustada, et auto ei peaks olema mitte tegelikkuse tajumise, vaid selles opereerimise vahendiks – ja sedagi vaid tõelise vajaduse korral, tegelikku maailma sealjuures hoides ja kaitstes. Kui me tahame tunda ja teada, mis meid ümbritsev reaalsus tegelikult on, siis peame seda kogema i l m a autota ning vahetult – kusjuures, seda kogemust on meile kõigile üha rohkem vaja. Vähemalt siis, kui me tahame, et meid ümbritsev keskkond jääks meile ja meie järeltulijatele elukõlbulikuks.

Auto ei ole meie kehade ja tajude o s a, nii et ärgem saame ka ise auto osadeks. Sest auto ei anna meile supervõimeid, vaid need tulevad tööstusest, mis hävitab meie maad, merd ja atmosfääri. Lisaks võtab auto meilt võimaluse oma keha päriselt liigutada, halvendades sellega meie tervist ja füüsilist olukorda.

Seepärast lõpetabki siinkirjutaja üleskutsega, et enne kui sisse istuda, võiks mõelda – ehk annab ka välja astuda. Nii et hea uus ilm ei paistaks vaid autoaknast, vaid jõuaks ka meid ümbritseva maailma vahetu tegelikkuseni.