APOKALÜPTILINE KULTUUR ⟩ Hoidkem elus perekondlikku käsitööoskust
6. aprill 2022, 14:54
See aasta on meie kõigi jaoks raske olnud. Pärast seda, kui pandeemia esimese hooaja sädelev uudsus on tuhmunud ja kõik hakkavad ‘uue normaalsuse’ sõnade iiveldamaajava kombinatsiooniga harjuma, oleme me kõik sunnitud rohkem aega iseendaga veetma ja selle tulemina oma sisemise toimimisega lähemat tutvust sobitama.
- DHP
Katsu, kui kõva see on! Seda ei saa hävitada. See isegi ei põle eriti hästi. See ainult kasvab.
- Triin Tasuja
Pilt sellest mantlist on kõige populaarsem asi, mis ma kunagi Facebooki-maailmas avaldanud olen. Facebooki-maailm moodustab tänapäeval üsna mõjuka osa inimese üldisest maailmast ja sellest, kuidas ta ühiskonda näeb ja õieti saaks sellest rääkida õige pikalt – aga mul ei ole see kõik veel välja mõeldud. Ma ei tunne õieti inimesi. Inimeste tundmaõppimise asemel olen keskendunud muudele asjadele. Ning võidan ja kaotan ma sellest eelkõige ise.
Aga mis see mantel on: see on üritus stressi maandada. Ja kust see tulnud on, see spetsiifiline viis stressi maandada, eks see on tulnud Mudlumi tädi Ellenilt, tema käsitöödest. Kas ma mäletan õigesti, et kogu kiidulaulu hulgas, mis tema käsitöö-oskusele osaks sai, oli ka kriitiline noot – et oleks nagu võinud kõrgema lennuga kunstkäsitöö olla... Või mõtlen ma selle nüüd täitsa omast peast välja, vabalt võin mõelda. Vaibad äkki oleksidki võinud vägevamad olla, aga muidu oli kõik tip-topp. Paljukest see sinimeselaps jõuabki ühe inimpõlvega modernismust perekondlikku käsitööpärandisse inkorporeerida.
Igal juhul ma ütleks, et see on üsna kõik temamaailmast. Huvi niidi vastu on juba õige varajane – nii nagu Mudlum, nii olen ka mina Elleni juures masintikandis etiketti näperdanud ja selle peenust imetlenud. Ja ma mäletan ka, et juba lapsena tikkisin ma oma pükstele tillukese sama värvi niidist mumpsu – keegi ei olnud sellest erilises vaimustuses. Ellenil võib ka pungi elemente tähendada, alatasa ta korjas igasugust nodi eesmärgiga sellest midagi uut luua, ja üksvahe oli tal jope rinnas uksekellanupp, mille kohta ta ütles, et sellega saab katastroofe esile kutsuda – vaevalt, et ta seda küll ise täitsa uskus, ning samuti eelistas ta, et naabrid nuppu ei näeks.
Kümnendas klassis käies võtsin ma üle oma isa joodikumantli ja tikkisin sinna natuke punast ranti ja mõned tähekesed ja panin sinna peale vana vene sõjaväelase presentrihma, kuhu külge ma panin rea vasekarva neete, mis tahtsid õieti olla kotipõhjanagad, neid sai hullumaja vastast „needilaost” hinnaga kuuskümmend senti tükk. Aga väga palju vaeva ma sellega ei näinud. Üks mõte, mis kunagi ei realiseerunud, oli panna sellele tohutult palju sisetaskuid, et sellega oleks võimalik transportida eriti palju pudeleid korraga. Selle mantli peal kandsin ma hiiglamasuurt punast villasest kangast pleedi. Alul haises see mantel ka isa kirbe kuse- ja tubakaseguse joodikulõhna järgi, eks seda hiljem vahel pesti ka, aga eks ta haises teinekord jälle.
Õieti päris radikaalne asi, mida endaga teha, ning siin võib õigustatult tekkida küsimus – miks issanda nimel inimene midagi sellist tegema peaks?¹ Nagu Sipsic kunagi Arksi tagi kohta küsis: aga milleks seda vaja on? Kuid Sipsic on öelnud ka: punk on see, kui sul on lahe tagi ja lahedad saapad. Mina arvan, et see, mis paneb mingit osa inimestest kandma „vanu ja veidraid riideid”, on nende tarvidus mäletada seda, kust on tuldud, samas kui muud lähevad edasi. See on progressikriitiline, romantiline hoiak. Ja ka kaitsereaktsioon, nagu puruvanal. „Teie ütlete, et ajad on liikunud edasi, meie ütleme, et ajad on suuresti needsamad. Ja me ütleme, et me ei peaks teesklema, et ajad on midagi muud, kui nad on.” Punkarite kantavad ketid väljendavad muidugi tõde, et me oleme aheldatud. Mu uue mantli küljes on ka natuke ketti, ehkki seda ei ole õieti nähagi. Selle tähendus on, et me peame armastama oma kodumaad. Me peame armastama oma elu.
¹Moe juures – nii, nagu seda tõeliselt kantakse – tekib miks-küsimus mujalgi. Umbes kahe tuhandenda aasta tiirus kandis talveperioodil märgatav enamus tänaval leiduvast nooremast meespopulatsioonist musta “Beari” sulejopet. Kindlasti ei öelnud Pariisi moelooja, et nad seda teeks, ka kaubandusvõrk ei saa otse midagi sellist öelda; saadaval oli ka muid rõivaid, see polnud kõige odavam asi, mida selga panna (kõige kallim muidugi samuti mitte) ja minu teada seda ka ei reklaamitud aktiivselt. Järelikult peab olema tegu ühiselt langetatud kollektiivse otsusega, mis midagi tähendab. Must tähendab muidugi tõde, et me oleme aheldatud, aga seda väljendatakse teisiti kui punkari puhul – kui punkar saab endale lubada vaimset ja füüsilist alandust, siis karujopemees ei saa seda endale lubada. Karujope on suur ja must ja puhvis ja sellel on väike karu pilt peal ja inglise keeles „karu” kirjutatud ja see on soe ja kerge ja kaitseb mingil määral noahoopide eest. Õigupoolest oli see riietus enim univormlik ja tõepoolest ka meenutas toonaseid politsei ja turvameeste univorme, mis olid sellised, noh, vormitud inimpommid. Siin on vist paras koht ka ära mainida, et tänased politseivormid on uskumatult ning hingematvalt stiilsed ning ilusad. Ka noored näevad ilusad välja. Nad näevad välja nagu Billie Eilish.
Aga karujopemaailm, millel üldse ei puudu oma puutepunktid peksumaailmaga viitab sellele, et ühiskonna sees on tegelikult kogukondade paljusus. Ja mõned neist kogukondadest meenutavad oma kombestikult vanglat või sõjaväge, kohti, kus inimesed on äärmiselt aheldatud. See on miski, mida oleks parim vaadata mõtlikult. Emotsiooniga seda juba vaadati. Tanel Rander ütles, et vanadel aegadel oli kultuuriringkondades justkui mingi suur vastandumine jõmmikultuurile, aga tagasivaates tundub, et tegelikult oli kõik üks jõmmikultuur. Lõppeks ei ole selle jaoks intellektuaali vaja, et öelda, et keegi on loll. Sellega saab isegi väeti laps hakkama.
Ühesõnaga on nood vanad moed taas ringiga tagasi tulnud. Kõrgemal tasemel, nagu nad ütlevad. Keskeakriisi võibki vaadata kui hetke, mil inimese hing on olukorraga piisavalt harjunud, et teha vahekokkuvõtet ning sellepõhiseid korrektuure. See on nõnda-ütelda ego ja hinge kokkupõrge. Raske on see sellepärast, et see on päris. Jung ütleb neuroosi kohta, et see võib kasulik asi olla, aidata elus asju korda seada, mida muidu ei seaks. Selleks, et sellest midagi välja tuleks, on muidugi vaja, et inimene saaks mingil määral aru, mis toimub.
See mantel on selline artefakt, mis on juba loomuldasa tihedalt tähendust täis topitud. Sellele pannakse kümme nime ja see pühendatakse kümnele inimesele või mõnele muule tekstile, mis pole inimene. Pühendused ja nimed avaldatakse hiljem, lõplikumas valmimisjärgus. Aga ühe tähenduse võib juba avada.
See on selline pulmarüü. Lähen naisega mööda tänavat, inimene vaatab, mis ta vaatab, aga vaat lind vaatab: näe, sellel naisel on kõige kirjum mees, peab aga väärt naine olema. Kirjusus signaliseerib jõudu nimelt seetõttu, et niimoodi on raskem ellu jääda. Linnul on hea terav silm ka, meie omast kauem arenenud, imetaja istus siis alles pimedas urus, kui lind juba taeva all ringi lehvis, siis näevad ära, et oskab punuda inimene ja et aega on punuda.
Ja kui eetrimõõk käib suust välja nagu kohati ikka, siis inimene vaatab et oh-oh-oi. Aga loom vaatab, et näe, milline haisev mees sellel naisel on, ’tea mis ta teinud on, äkki tappis mõne masina ära ja jõi selle verd. Ja ega siis ainult see ole tähtis, mis inimene arvab, lind ja loom on niisamuti tähtsad ja nende arvamise peale mõeldakse sootuks vähem. Üks selle mantli esialgseid suundi oli „tõmmata tähelepanu meie linnustiku olukorrale”, siis ma mõtlesin veel, et tikib ta niisama linde täis, aga üks Patreoni toetaja ütles, et ta tuleb oma asjadele siis järele, kui mantel on üheks suureks linnuks tikitud, mis oli ka iseenesest õige mõte. Õigupoolest tuleb sellest selline maailma kaart, kus on kõik tähtsamad asjad peal, siis on hea meelde tuletada. Ornitoloogiaühingu liikmeks astusin ka, aga liikmemaks on veel maksmata.
Ypsiloni peol öeldi nii mantli kui eetrijoomise kohta, et see on tulevik. Tulevik, mida silmas peetakse, on muidugi apokalüptiline.