RUITLASE REISIPÄEVIK ⟩ Turistina turistidest puutumata Egeuse mere saarel

Oh, teid, kes te inimesi kaugetele maadele meelitamisega raha teenite, reisikorraldajad ja ettevõtted. Nägite ju, kuidas ma oma eelmises reisikirjas Egiptuse inimestele maha müüsin, sõrmenipsuga ja mängeldes sai see tehtud. Saite ju aru, et ma olen võimeline reisihuvilistele ka kuu tagakülje maha müüma, niisamuti päikeseloojangud tühjas kõrbes kui mageda supi kuivanud soolajärve põhjas. Mitte ühtegi heldet pakkumist mulle reisi näol sihtkohta, mille ma saanuks teie jaoks turismimagnetiks ja kullaauguks muuta. Nii siis nii, kui teie rahast ei hooli, siis minuga on vastupidi, minul seda ringi rändamiseks on ja praegu olen ma...

Praegu istun ma koos oma 5-aastasega ühel väiksel Egeuse mere saarel, ühe kõrge mäe külje peal, ühe kummalise mehe ukse taga. Kui koopasuud niimoodi nimetada. Mees ise arvas, et kõik asjad koosnevad numbritest ja et kõik füüsilised kehad on arvud. Et kõigil üksustel on suurusjärk. Ja et numbrid on universumi väljendus: kui räägite numbritest, siis räägite sellest, millest universum koosneb.

See mees lõi vastandite tabeli. Piiratus ja piiramatus. Paaritu ja paaris. Üks ja paljusus. Parem ja vasak. Mees- ja naissugu. Paigalseis ja liikumine. Sirge ja kõver. Valgus ja pimedus. Hea ja halb. Ruut ja ristkülik. See mees uskus, et päike on universumi keskpunkt ja see on vastandite universum. Ja et jumal on hea ja kurjus on seotud materiaalse paljususega. Hakkab selguma, kellest käib jutt?

See mees, või tõenäolisemalt üks tema paljudest jüngritest, avastas irratsionaalarvud ehk mitteperioodilised lõpmatud kümnendmurrud, mis läksid vastuollu selle koopa peremehe filosoofiaga, kes mõtles arvust kui kahe täisarvu suhtest. Selle peale läks selle koopa peremehel juhe täiesti kokku ja ta lõi endale suure kiviga üheksa korda vastu pead. 9 on maagiline number. See ei aidanud – leitud ebakõla tõotas hävitada kogu tema filosoofilise mõtteloomingu. Veelgi hullem, tema sektile ebaustav ja lugupidamatu kodanik Hippasos avalikustas ka teistele saladuse uutmoodi arvu kohta, mida ei saanud esitada kahe arvu suhtena ja mis ei sobinud kokku koolkonna idealistliku maailmavaatega arvude harmoonilistest, kindlapiirilistest ja lõplikest seostest. Mille tõttu saladuse avalikustanud ning sekti naeruvääristanud Hippasos täiesti õiglaselt ja üksmeelselt hukati.

Loomulikult, nagu te juba aimate, käis kogu eelnev jutt esimese antiikfilosoofi Pythagorase ja tema jüngrite, pythagorlaste kohta. Seega Sherlock Holmesi deduktiivset meetodit kasutades saab lugeja juba aru, et koopasuu minu selja taga asub Samose saarel Kerkise ehk Kerketeuse mäe nõlva sees ning viib filosoofi iidsesse pelgupaika türann Polycratese eest, kellega end pooljumalana tundnud ja hiljem end ka ametlikult selleks kuulutanud Pythagoras poole Hiiumaa suurusele mägisele maalapile loomulikult üheskoos ära elama ei mahtunud. Polnud türann Polycrateski mingi mage mees, temast tuleb järgnevates Samose episoodides kindlasti juttu.

Siinsamas lähedal on ka teine koobas, mida filosoof ühes oma õpilastega klassiruumina kasutas. Aga Pytagoras ei olnud lasteaiaõpetaja, seega tuleb leppida, et minu 5 ja poole aastasega teise koopasse mööda mäekülge füüsiliselt kohale ei roni.

Algas kõik nii, et mu hea sõber, samamoodi türannist kunstnik Juss Piho käis paar aastat tagasi koos abikaasaga Samosel, sai siin Eestist koos perega siia elama asunud Aldo Maksimovi poolt majutatud ning tagasi Eestis müüs mõtte ehk selle rustikaalse kreeka väikesaare külastamise idee mulle maha. Teades minu jäägitut armastust kreeka saarte, toidu ja kohalike vanameeste vastu, ei olnud see muidugi raske. Jussil piisas lihtsalt mainimisest, et Aldo on okei vana, et sellel saarel pole turism veel kohalikule elule liiga teinud ja et see väike mägine maalapp on silmale valusalt ilus vaadata. Seda head ei saanud ainult endale jätta, ostsin kohe hunniku lennukipileteid – endale, naisele, oma 5-aastasele ja 20-aastasele ja 20-aastase tütarlapsele samuti. Sellest pidi meie suvi saama. Meie kõigi eelmine suvi.

Ei saanud. Tuli koroona ja kreeklaste lennufirma Aegean tühistas kõik meie lennupiletid. Irratsionaalarvude needus. Pool aastat kebenni, et neilt raha tagasi saada. See polnud kuidagi lihtne – nad seal lihtsalt ei vasta ei meilidele ega telefonidele. Värdjad. Saab selgeks, et ainuke värdjalik, ebanormaalne, jälk, õõvastav ja südant pahaks ajav asi Kreeka juures on nende lennufirma Aegean. Lõpuks virutas Euroopa Liit neile haamriga üheksa korda vastu pead, niisama mitu korda nagu Pythagoras endale kiviga, ja nad maksid suurema osa rahast tagasi.

Kui kehvasti, siis uuesti. Sel talvel võtsime uued piletid, et varakevadist Samost nuusutada. Õitsevad kirsid ja murelid ja kõik muud lõhnavad asjad. Seekord vähendatud koosseisus: mina, naine ja 5 ja poole aastane. Tallinn-Ateena pileteid pakuti odavalt, seega seesama Aegean, tagasisõit sai teisiti ja ka suht normaalsete hindadega kombineeritud. Arvake, mis juhtus? Haha, muidugi pani Aegean jälle riba ja tühistas ilma midagi põhjendamata lennud. Või taaskord irratsionaalarvude needus? Ei, pigem ei peaks sitavankrid taevas lendama, päriselt! Olgu, seekord vähemalt saime oma raha kiirelt tagasi ja ostsime Samosele poole kallimad ning kuradi kahe ümberistumisega piletid. Kreeka on kahe ja poole tuhande aastaga liberaalsemaks läinud. Kui vaene Hippasos hukati omal ajal irratsionaararvudest lobisemise eest, siis terve kobarkäkklennufirma Aegeani juhtkond ja omanikkond püsib täiesti arusaamatutel põhjustel siiani elus. Aga soovitus Aegeanist võimalusel hoiduda on teile südamest antud. Teisi variante leiab ka.

Siin me nüüd siis oleme, Samose saarel Kampose külas. Juba nädala. Ja nädala oleme veel. Aldo Maksimov ongi lahe tüüp, tore ja väga soe inimene, temalt võetud majutus on lihtne ja aus, kõik eluks vajalik on olemas ja samas pole midagi üleliia, sellised tavalised lihtsad tingimused, milles kohalikud samoslased ise elavad. Et kui inimesel tuleb tahtmine kohalikest paremat elu nautida, siis soovitaks Kreeka asemel kindlasti Egiptust, Kreekas sul keegi kohvrit tassima ja sulle moosise näoga ette-taha kummardama ja lipitsema niikuinii ei kipu.

Aga teisest päevast hakkavad naabrid sulle siin rohelist sibulat, salatilehti ja oliive ukse taha tooma ja kolmandal päeval kisab sulle juba keegi rõõmsalt üle külatänava järele: «Olaviiiii, Olaviii , how you are...» Lihtne, kui kreeklane näeb, et lihtsad asjad, mida ta ilma naba paigast väänamata sulle pakkuda saab, sulle rõõmu teevad, on ta jäägitult sinu. Ja need mäenõlvad ja mägikülad ja looklevad teed nende vahel on veel maalilisemad, kui türann Piho neid kirjeldada suutis... Õitsevad kirsid, murelid, valged otsalõppematud kummeliväljad... Jah, nii palju Kreekat ei ole mina oma lugematute Kreekas käimistega kokku näinud, ma saan aru, miks Aldo Maksimov perega siia kolis, Aldol polnud valikut, seda saart ei saa müüa ega osta, see saar saab su ilma trikitamata ise kätte ja võib Aldo näitel juhtuda, et ka päriseks.

Mul on praegu kirjeldamatult müstiline tunne. Vaadake, siin minu aias on kevad, väljas on 20 kraadi ja päike sulatab end mõnusalt luudesse ja samas ülalt Kerkose mäelt paistab siiamaani sünktumedate pilvedena iidsete pytagorlaste solvumine irratsionaalarvude üle... Needus... Kuigi nad võiks endile juba andestada, järgmised filosoofid, alates Platonist, kes oli veel kõvem mees, on Pythagorasse ääretu lugupidamise ja austusega suhtunud.

Aga ärme millestki ette rutta, homme on ka päev! Viiel päeval selle nädala jooksul annan killukese sellest saarest ja ma tean juba ette, mida see teiega teeb. Seda, mida ta kõikidega teeb. Selle nädala lõpus saame muuhulgas teada nii sellest, miks me perega eile tavernas toitumise asemel praekartuleid valmistasime ja miks mul täna hommikul Kreeka salati asemel laual praemunad on. Niisamuti vaatame türann Polycrateski helgemat poolt, mis saarelt veel kohati siiani välja paistab, ja tõenäoliselt teeme kõige muu hulgas katse ja proovime pisikese rendiautoga otse pilvedeni välja sõita.