TOMMYBOY INTEKAS ⟩ Florine Mougel: Võib öelda, et müra on kollektiivne heliline kogemus

Florine Mougel on Prantsusmaal Rennes'is elav meedia- ja helikunstnik. Pärast meedia, kino ja kaunite kunstide bakaluruseõpinguid Prantsusmaal lõpetas ta magistrikraadiga Austrias Linzi Kunsti- ja Disainiülikooli. Alates 2019. aastast on ta keskendunud helikunstile meediakunstnike kollektiivis RGBastler, arendades DIY modulaarseid süntesaatoreid ja häkkides heliseadmeid. Vaskjala Loomeresidentuuris viibimise ajal uuris ta hõõrdumise-granuleerimise helilist jälge, kasutades seda oma helilavastuses, mis kombineerib elektroonilisi helisid ja välisalvestusi. Kunstnik resideerus Vaskjalas veebruaris.

Tere tulemast Vaskjalga, uuriksin kohe alustuseks, et millal või mille kaudu oled jõudnud helide imelisse maailma?

See huvi helide ja helikunsti vastu on mul tegelikult juba pikemat aega, töötasin ja teen seda praegugi erinevate meediaprojektidega, mille tähtsaks osaks on heli. Juba teismelisena käisin palju erinevatel elektroonilise muusika underground kontsertidel, sealtkaudu avastasin elektroakustilise muusika ja nii see huvi on arenenud. Mulle tekkis palju sõpru, kes huvitusid samasugusest muusikast ja mingil hetkel arenes see kuulamishuvi nii kaugele, et soovisin ise sellist loomingut teha. Võtsin ülikoolis lisaainetena muusikatunde, akustika, digitaalsete installatsioonide ja ka heli manipulatsioonide tunde. Seal õppisin palju sageduste ja välisalvestamise kohta. Eriti põnev on helilises mõttes igasugune müra, see heli kaasneb praktiliselt kõigega, on suhteliselt kontrollimatu ja võib olla väga suurte impulside vallandajaks. Müra on mingis mõttes vabastav, inimesed suhestuvad erinevate avaliku ruumi helidega ja võib öelda, et müra on kollektiivne heliline kogemus.

Mis on sinu lemmik heli, kui peaksid valima ühe?

Ma ei oskagi ainult ühte esile tuua, neid helisid, mis mulle meeldivad või tekitavad positiivset uudishimu on väga palju. Mulle meeldivad n-ö tekstuuriga helid, enamjaolt tekivad või on sellised helid segu mitmest. Siin Vaskjalas on põnev kuulata näiteks tuult, tuule helisid. Aga näiteks meeldib mulle ka kraapimise või hõõrumise heli kõla. Kasutan komponeerimisel sellist heli viimasel ajal palju.

Kuidas on sellise heliloomingu taasesitamisega – kas sinu heliteosed on pigem ühekordne improvisatsioon, mis järgib teatud kontseptsiooni või on neid võimalik ka korduvalt esitada?

Neid on võimalik taasesitada, aga kindlasti väikeste muutuste või variatsioonidega. See sõltub päris suuresti kohast, publikust, meelolust. Täiesti üks ühele taasesitus tähendaks piiratust, lõplikkust ja see ei lähe päris kokku eksperimentaalse vaimuga. Muutused tulevad sisse kasvõi näiteks, kui mängida erinevate seadmete abil või erinevad kõlarid teevad päris erinevat heli ja see loobki automaatselt teistsuguse helikogemuse.

Peale helikunstiga tegelemise ja helide salvestamise, milline muusika sulle meeldib, milliseid artiste või stiile kuulad?

Mu armastus elektroakustilise muusika vastu on suur, antud hetkel kuulan ohtralt suurepärast Austria päritolu noise-muusika autori Mark Peter Royce'i loomingut. Teine stiil, mis on väga inspireeriv on dub-muusika ja seda eriti otse kontsertil kuulates. Need kajatamised ja efektitamised mida tehakse otseesituses on väga ägedad, samuti helisüsteemid, mille üldjuhul artistid on ise ehitanud. Ma arvan, et mind võlub dubi juures lisaks muusikalisele elamusele ka kuulamise pool, kuulamise viis täpsemalt.

Tänane maailm on väga visuaalne, sotsiaalmeediast kunstiplatvormideni on täis erinevaid videoklippe ja olme-dokumentalistikat. Muusika-pluss-liikuv-pilt-kombode kaudu edastatakse meile tohutult palju informatsiooni ja sõnumeid.

Kuidas suhtud sellesse?

Isiklikult eelistan ja ehk tuleneb see minu isiklikust võimekusest, kuulata muusikat ja vaadata visuaalteoseid eraldi. See annab palju parema võimaluse süvenemiseks ja tihti rikub liialt «sähmiv» pildiosa kuulamise elamust ja vastupidi. Arvan, et ei pea muusika kuulamiseks ilmtingimata jooksma mingi pilt selle kõrval, kuulamine laseb igal enda fantaasia tööle rakendada ja helide tunnetus läbi keskendumise saab palju mahlasem. Samas olen koos Andreea Vladutiga teinud mitmeid projekte kus kasutasime isetehtud videosüntesaatorit, millel mängides tekkis lisaks muusikale ka visuaal – erinevatest värvidest, kujunditest jne. Sellistes projektides on põnev jälgida helisignaalide moondumist kujunditeks. No ja kõige kuulsamat heli visualisatsiooni ehk sinusoidi peaks teadma iga inimene, kes on kasvõi natukene muusikaga kokku puutunud.

Mis instrumente või pille sa kasutad? Lugesin su biograafiast, et oled suur analoogpillide entusiast.

Peamiselt teen helikunsti analoogsüntesaatorite ja rütmimasinate abil, aga olen mitmete projektide jaoks ise vajaliku heliinstrumendi kokku pannud. See on põnev, saab palju eksperimenteerida ja iga muusikaaparaat on oma helikõlaga. Vahel olen selliste instrumentide ehitamiseks kasutanud mõne teise süntesaatoriehitaja pillide skeeme, aga alati neid modifitseerinud enda moodi. Vahel lihtsustanud, vahel lisanud, sõltub sellest, millist ideed tahan pärast heliks muuta. Lisaks süntesaatoritele ja isetehtud heli tegemise instrumentidele kasutasin ühes suuremas projektis ka näiteks kassette, millele salvestatud heli luubid miksisime ülejäänud materjaliga kokku. Mulle meeldib väga see eriline esteetika ja soojus, mis tuleb kõlapilti kui mängida heli maha lintidelt.

Kas töötad tihti residentuurides ja kuidas avastasid Eesti, Vaskjala loomeresidentuuri?

Mulle meeldib väga teha oma projekte väljaspool oma tavalist ateljeed, see annab kuidagi teistmoodi energiat ja särtsu tööle. Mul on õnnestunud teha oma asju residentuurides Rumeenias ja Saksamaal, nüüd siis ka Eestis. Siin on väga eriline keskkond ja meeleolu, võiks isegi öelda meelerahu. Juba plaanin jätkuvisiiti suve ajal, niisiis peatsete kohtumisteni!

Kunstnikuga vestles Toomas “Tommyboy” Tilk, Rae Kultuurikeskuse kogukonnatöö spetsialist. 

Kunstniku koduleht asub aadressil https://mouflow.com/