NÄGEMINE ⟩ Silmaehituse süütu ohver inimene

Ehkki me käime suurema osa ajast ringi naiivses veendumuses, et meie silme “ees” paljastuvad nägemused on mingit laadi t e g e l i k k u s e väljenduseks, siis on olukord tehnilisel tasandil üsna vastupidine. Me ei n ä e maailma, vaid vaatame aju ettekujutust sellest, kasutades konkreetse nägemuse vormimisel keeruka, silmaks nimetatava meeleelundi tehnilist täpsust ümbritseva valguse murdumise, neeldumise ja peegeldumise mõõtmisel.

Kuigi silmad lasevad välismaailma valgust pupillideks nimetatavatest avaustest sõna otseses mõttes peakoopa sisse, siis on pilt, mida meie nn eneseteadvusele lõpuks ette kantakse, hoopis aju interpretatsioon elektrilistest signaalidest, milleks spetsiaalsed silmas asuvad rakud valguse muudavad. Meie poolt nähtav pilt luuakse pea sisemuses, võrkkestale langevate valguskujutiste tulemusel. See on justkui valguse- ja varjumäng koopaseinal, mida me ekslikult – kuna seisame koopasuu poole seljaga – tegeliku maailma objektideks ja liikumiseks peame. Täpselt nii, nagu kaasaegse kontinentaalfilosoofia üldtuntud esiisa Platon juba üle kahe tuhande aasta tagasi reaalsusekogemust kirjeldas.

Pidades silmapetet reaalsuseks, jääme koopasuu poole seljaga seisma: keeruka meeleelundi ehitus lihtsalt ei võimalda teistsugust asendit. Nägemisorgan takistab pea sisemusest välja vaatamist. See hüpnotiseerib ja lummab oma peibutavate piltidega, viies meid tegelikkuse tunnetamiselt reaalsusena tajutavate projektsioonide kujuteldavasse ruumi. Kogemaks ümbritseva mateeria tõelist puudutust, selleks peame kompima naha ning lihaga, kõrva ja keelega – kusjuures needki meeleelundid annavad informatsiooni ainuüksi meie individuaalsest ehitusest ja mehhaanikast lähtudes. Me saame aimu vaid iseenda reaktsioonist olevaga, aga mitte oleva objektiivsest tõest. „Tegelikkuse“ määrab meie kehade temperatuur, püsi- või kõigusoojasus, kaal, nahakate ja nõnda edasi, lastes kompida maailma lugematutel subjektiivsetel viisidel.

Ent erinevalt nägemisorgani irdreaalsusest, siis kompimis- ja kuulmismeel viib meid vähemasti vahetusse kontakti, tõelisesse suhtlusse. Seevastu silmad töötavad nagu fotoaparaat või filmikaamera – saame justkui pildi reaalsusest, aga tegelikult on see vaid peene mehhaanika ning täpse fokusseerimisega jäädvustatud valguskujutis, mitte asi iseeneses. Nähtu jääb alatiseks vaid reaalse mateeria peegelduseks, mis pildile püütud objektide ja subjektide endiga kunagi tõelisesse kontakti ei jõua.

Aga kuidas me saaksime hakata vastu loomulikule tungile avatud silmadega ringi käia ja nähtut tõeks pidada, kui nägemisorganid on meile pea sisemusse istutanud emakene loodus ja elu supernaturaalne täpsustumistung ise? Ega ei saagi, vähemalt mitte vabatahtlikult. Ja vaevalt ka loomisprotsess ning selle tundmatu käivitusmehhanism meile meeli rajades mingit kurja kavatses. Nagu ka inimene pole kavatsenud kurja sellega, et ta silma ja aju koostööst sündinud varikujusid ekslikult tegelikkuse vahetuks kogemuseks peab – ehkki need võivad viia lõppkokkuvõttes hoopis tegelikkusest kaugemale, aga mitte selle poole.

On küll mõningaid meeliavardavaid momente, kus nägemismehhanism paljastab viivuks oma petliku, kujuteldava loomuse. Näiteks siis, kui kõnnime läbi metsa ja peame teel vedelevat oksa vonklevaks mürkmaoks. Me lausa näeme tema liikumist, pea ning saba selget kuju, et siis viivu pärast, lähemal silmitsemisel taibata, et tegemist oli vaid puurondiga. Silmapettega.

Kui aju ei jõua ootamatult nähtavale ilmunud objekti piisavalt kaua s i l m i t s e d a, siis näitab ta meie ühise sõiduki ehk keha kaitseks võimalikku ohtu, et jõuaksime sellele vajaduse korral kiiresti reageerida. Piisava aja möödudes, kui silm jõuab asjast täpsema ülevaate anda, saab ka meie kõikvõimas juhtorgan meie eneseteadvusele ette kantavat pilti täpsustada. Aga ka pärast põhjalikumat vaatlust jääb “nähtu” vaid pildiks, aju interpretatsiooniks välismaailmast. Pidevalt edasiliikuvaks filmiribaks meie peakoopa sisemuses, kuna reaalsuse tõeline olemus on igaveseks mõistatusse määratud. Kindlale tõele pretendeerivat vastust pole võimalik juba kogejate paratamatu meelelise piiratuse ja subjektiivsuse tõttu leida.

Silmade eksitav võim paljastub meile ka visuaalsetes hallutsinatsioonides, mida võib tekitada näiteks skisosfreenia või teatavate psühhotroopsete ainete manustamine. Samuti tõsiasjas, et kuna meil on silma keskel sõna otseses mõttes auk, kust valgus sisse lastakse, siis “maalib” meie aju eneseteadvusele ette kantavas pildis selle tühimiku lihtsalt täis, toetudes meile näidatava kujutise loomisel olemasolevale informatsioonile ümbritsevast ruumist.

Me ei n ä e maailma, vaid kujutame seda ette, kusjuures iga silmaomaniku ettekujutus – olgu ta siis inimene või mõni teine valgust püüdva silmaga loom – varieerub vastavalt sellele, missugune on tema silma ja aju ehitus ning missugune on nende kahe organi vaheline koostöö. Sellest sõltub ka olendi eneseteadvusele ette kantava sõnumi sisu ehk see, millisena maailm selle vaatajale p a i s t a b.

Ehkki silma omanikule võib tunduda, et see meeleorgan juhatab meid v ä l i s e s s e maailma, siis tegelikult viib silm meid vaid sügavamale iseenda peakoopasse. See võõrandab meid maast ja mateeria k o m b a t a v a s t reaalsusest, pannes ihalema kujutluspilte ja neist lähtuvaid ootusi otsese tunnetamise asemel. Kuigi inimene pole süüdi selles, missugune on tema silma ehitus, võiks ta ometigi teadvustada iseenda ja oma aju olukorda, et jõuda nähtamatutest veendumustest ja arusaamadest kahe jalaga maa peale – mateerilise reaalsuse tegelikkusse.

Soovides olla kontaktis oma keha ümbritseva reaalsusega peame pidevalt meeles hoidma, et meie nägemus maailmast on vaid üks kujutluspilt lugematute teiste kõrval. Kui mingit tõelist reaalsust ülepea olla saab, siis peab see mahutama kõigi olemasolevate eksistentside maailmakogemust korraga. Just seetõttu on iga muu kogemus võimaluseks reaalsusest rohkem teada saada – ja samas ei saa ükski kogemus kaaluda üles mõnda teist, sest mõlema ja meie kõigi olemasolu kosmose koes on ikka ja alati ühe tõeline ning seega ka üheväärne.

Inimene ei pea jääma oma silmade süütuks ohvriks, pidades ühtainukest ettekujutust ainukeseks maailmaks ülepea. Silmad on loodud meie abilisteks, aga mitte teadvust ja tunge valitsevaiks kuningaiks. Kui me tahame ümbritsevat täielikumalt kogeda, siis peame keskenduma ka teistele nägemisviisidele peale meie oma. Sest ümbritsev reaalsus ei avane meie peade sisemuses, vaid pimedas kehalises kogemuses meie käte ja jalgade, sõõrmete ja kuulmekäikude vastas.