Ma saan aru, et jiu jitsu kõrvale sobib vahelduseks ka joogat teha. Tean, et seal, kus mina joogatamas käin, käivad teiste alade treenerid ka ashtangat tegemas. Seos jiu jitsu ja ashtanga jooga vahel on ilmselt selles, et mõlemad alad kasutavad kõiki keha lihaseid, aga erinevas suunas – jooga iseenda ja jits teise inimese poole. Jits on samuti füüsiline keel ja selle õppimine on nagu keeleoskuse ära õppimine. Kas sa ütleksid selle kohta sport või on see elustiil.. ?

Mõlemat…

On sel sinu jaoks mingi filosoofiline taust?

No nii palju seoseid on. Olen jumala tihti mõelnud olukordades, kus ma ei oska otsustada, kuidas ma käituksin siis, kui ma parasjagu matil oleksin.

Kuidas sa transformeerid selle filosoofia kehast sõnadesse olukordades, kui sul on vaja probleeme lahendada?

See tuleneb loogikatest, mida õpetab. Pead oskama stressiolukorras kiiresti otsuseid vastu võtta. Ja see otsuste vastu võtmine on intuitiivne, kui sa oled mõelnud ette selle, et sa tead, mis sa teed selles olukorras.

Kui sa põhimõtteliselt oled juba pingeolukorrad läbi mõelnud?

Jah, et sul on juba plaan olemas. Kui stressiolukorras on vaja kiirelt mõelda ja tegema tähtsa otsuse, siis on juba plaan olemas ja siis ma teen seda juba nendel põhimõtetel. Ma kaalun neid asju. See tekib nagu harjumusest ja võimekusest, reaktsioonikiirusest. Et kuidas funktsioneerida sellises olukorras. Tuleb peale heas mõttes hirm või stress, mis ei pea olema alati halva alatooniga, aga see tähendab, et peab tähelepanelik olema. Ja siis otsuseid vastu võtma. Üks lahe loogika on see, et igas olukorras on võimalik väljapääs. Üksõik kui sitt see olukord on: keegi kägistab sind, sa ei saa normaalselt hingata – see on suht halb olukord, kus olla, olgem ausad. Aga sa pead mõtlema selle peale, et sellest olukorrast on väljapääs, mitte mõtlema sellele, et nii halb on olla, kui keegi mind kägistab. Sa pead reageerima! Et ma tean, et see on võimalik! Ma mõtlen lahenduse peale, sest muidu lähed paanikasse, hakkad mõtlema, et ma tahan, et see läbi saaks, nii halb on, ma ei taha siin olla – ja siis sa ei mõtle lahenduse peale ja nii saab aeg otsa ja ongi korras.

Samas see on nii turvaline raamistik, et sa kogu aeg saad seda olukorda läbi mängida. Et enda jaoks teha see mugavustsooniks.

See paneb mind kaklemise peale teistmoodi mõtlema, sest mis see kaklemine siis on nagu.. Et huvitav, kas need tüübid, kellele meeldib kakelda, kes reaalselt kaklevadki – kas neil on sama skeem, et tra, mul on ainult seda vastast vaja, et ma saaksin oma tehnikat lihvida. Loogika, millele vägivald üles ehitub – mis mõtet on niisama lahmima minna mingit lambivenda?

Mmm, ei usu, et nad niimoodi mõtlevad.

No aga ongi siis nii, et nad mõtlevad vähem. Nad mõtlevad selle peale vähem, mis nad teevad, neil on ainult reaktsioon …

No aga kui sa tahad kedagi lüüa, siis mis see on su sees, mis paneb sind tahtma seda teha? Mida sa sellega näidata tahad?

Kust see tuleb?

Mingi ego värk, kui sa tahad näidata, et sa oled teisest parem. Tähendab, et sa muidu tunned, et sa oled nagu halvem, et pead kuidagi… ma ei tea.

See on teine alge, millest kaklemine tuleb.

See on jah – emotsiooniga kaklemine on hoopis mingi muu asi kui võitluskunst.

Võitluskunst ongi nagu kehaga mõtlemine, mitte emotsiooni vallandamine.

Jah, just, vastupidiselt pead just hästi teadlik olema kõigist oma liigutustest. Kui sa emotsiooni sisse paned, siis sa kaotad ära ratsionaalse mõtlemise ja selle teadlikkuse. See on täpselt vastupidine kaklemisele.

Aga naisi on siis trennides ja võistlusel vähe üldiselt?

Jah, see on igal pool nii. Aga suuremates klubides saab eraldi teha naiste trenne, kus naised on vastastikku naistega. Enamasti on trennis rohkem mehi.

Siin tuleb sooküsimus siis ka mängu kuidagi …

Pigem on asi kehade erinevuses. Mehed on suuremad ja tugevamad. Olen naistega jitsu vähem teinud.

Mis peamine erinevus on?

Jõu ja suuruse. Ilmneb teine jiu jitsu filosoofiline pool: väiksemal, nõrgemal, kergemal inimesel on võimalik endast suuremat võita, kui ta ainult hästi oskuslikult tehnikat kasutab. Aga kui sa väiksemagi vea teed, saad kohe karistatud. See on suund, kuhu poole pürgida. Aga reaalsuses on ikkagi see, et kui ta on suurem ja tugev, on sul raskem tehnikat teha. Üldse ei tohi eksida siis. Aga siis on ka hea. Mul on kogu aeg raske trennis, aga võistlustel selle võrra lihtsam. Võistlustreeningul on mul ju ka 10–20 kg raskemad tüübid, kes käivad iga päev trennis, on fit ja tugevad, aga kui ma lähen võistlustele, siis nemad saavad endast veel põkimad vastased, mina saan väiksed tüdrukud vastasteks. Olen üllatunud, et kas minu kaaluklass ongi nii väike siis või?!

 

 

 

 

View this post on Instagram

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

A post shared by ~ Sirla ~ (@theoriginalglitterprincess)

Sellepärast sa võidadki neid võistlusi kogu aeg! See viimane koht, kus sa võitsid, ma vaatasin, et selle kaaluklassi nimi oli featherweight.

Jaa, oli jah, sulgkaal öeldakse selle kohta.

Kui ilus, see kõlab nii hästi! Sa alustasid treeninguid Ameerikas, kui sa edasi-tagasi Eesti ja USA vahet käisid. Kas see mõjutas ka su otsust jitsus käimisel, et sa saalis juhuslikult treeningute alguses peika leidsid? Või sa oleks niikuinii käinud seal?

Jaa, kindasti, see moodustab väga suure osa mu elust. See väga motiveeris käima trennis. (suur naer)

Jess, tuli ära, läheb ikka seksi peale jutt.

No ei pruugi. Selles mõttes, et sa ikka tahad parema meelega minna, kui sa tead, et sa näed trennis teda, sa tahad ju koos minna trenni temaga.

No see on väga õige ju, väga siiras. Ei ole vaja mingi sebimisega tegeleda.

Kõik teavad, mis eesmärk seal olemisel on. Mis on reeglistik ja see on väga konkreetselt kokku pandud. Ei saa kuidagi üle piiri minna.

Aa, no nüüd ma mõistan, miks mul poole tee peal paanikahoog tekkis, kui ma proovisin jitsu trenni minna. Mul on just probleem olnud enda piiridest aru saamisega. Alateadlikult kartsin, et keegi võib minu piiridest ilma minu loata üle minna, aga kogu värk ongi seal ju piiride austamise peale üles ehitatud. Peab väga hästi tunnetama teist inimest.

Jaa, aga see alguses ongi väga sujuv. Ega esimesel korral keegi ei hakka sind kohe kägistama.

Ega vägistamise ajal ka keegi ei pruugi kägistada, aga kui sa oled juba «ei» öelnud ja keegi läheb sealt edasi, siis see on juba vägistamine. Kui sõna ei maksa, siis on see juba piiride ületamine.

Jaa, see on see, kui sa ei saa midagi teha ja sul ei ole kontrolli olukorra üle.

Garcie jiu jitsus on naiste erikursused, mis ongi üles ehitatud enesekaitseks meeste eest. Seal saab omale roosa vöö treenida ning tausta uurides ilmes, et seal käivad naised, kel juba on kogemus vägivallaga. Jits aitab tegelikult ka oma sisemist võimu taastada, kui oled väärkohtlemisega kokku puutunud.

Iga uue parteriga tehakse enne matil rullimist secret handshake (Sirla kirjeldab slap-bump žesti), mis on nagu tervitus. Et mõlemad pooled mõistaksid, et see on mäng ja need on sellised reeglid.

See on turvaline, sest see on struktureeritud.

Ja kõige tähtsam on see, et kui sa patsutad (patsutab lauda), siis teised respekteerivad seda. Ja see tekitabki selle turvalisuse, ei teki seda «ei»-hetke. Kui sa teed selle patsu, siis sa tead, et oled oma piiri väljendanud. Need inimesed seal respektivad seda.

Ei pea isegi sõnu kasutama. Ühesõnaga jiu jitsu on terapeutiline ka. Kas see on midagi sinus ka ravinud?

Päris lahe moment oli see, kui ma sain aru, mida mu keha on suuteline tegema. Hea on oma kehale kogu aeg puid alla panna. Nagu – ma saan oma jalgadega kägistada! Mul on fucking lahe keha lihtsalt! See on küll tervendav ja jõuduandev, et okei – mis ma veel saan teha?!

Kui palju on jalgadega kägistamise võtteid? Kui suure osa see moodustab trennist?

Need asjad on omavahel kombineeritud. Sa kasutad seda keha osa, mis sul hetkel võimalik on. Kogu aeg peab mõtlema oma käte ja jalgade peale. Põhimõtteliselt on triangel. Tahad ma näitan sulle või?

Ma arvan, et ma peaksin sinu juurde trenni tulema küll, et oma hirmust üle saada.

Me oleme teinud niimoodi, et teeme kolmekesti sissejuhatuse. Räägime põhimõtetest ja mina ja Tanel näitame mingid asjad ette ja siis saab proovida. Hästi chill. Trennis tuleb kasutada keha anatoomiat ja jõu loogikaid. Näiteks, kuidas jõuõlg toimib – kust sa võtad käest kinni? Kas randmest või käevarrelt? Kuidas toimivad liigesed ja kuidas keha ülesehitus töötab üldse. Kui sa tahad liigest murda, siis pead teadma, mis pidi see üldse liigub. Hästi palju tehnilisi teadmisi on vaja.

Põhimõtteliselt on tegu tsiviliseeritud vormis kaklemisega.

Jah. Sa võid baari taga välja elada seda sama, mida matilgi – see kaose element on seal olemas. See on sama element, mida sa välja elad – kaose vajadus. Enne, kui ma jiu jitsuga tegelema hakkasin, tundsin, et mul on väga vaja pinget, seda lõbusat ärevust, et sa kogu aeg paned end sinna veits piiri peale. Muidu ma tegin seda läbi päris elu asjade, nagu Spray Printeri – võtsin järjest rohkem riske või midagi, et oleks huvitav, aga ega see tegelikult ei lõppenud alati hästi.

Panid end liigselt stressiolukordadesse?

Jah, võis olla ka suur risk, et asjad ei lähe hästi ja kaotad palju – vahepeal läheb õnneks ja vahel ei, see on okei. Aga seda sama pinget on jitsus kasulikum tarvitada. Ma ei pidanud oma päris elus enam nii palju riskeerima, vaid ma sain seda sama matisaalis välja elada. Sama on siis selle baari taguse põnevuse otsimisega. Kui trennis selle välja elad, siis pole seal enam käia vaja. Kõigil inimestel on vaja kuskil välja elada ennast, kuidas siis teised inimesed seda teevad? Läheb juhe kokku, kui üldse ei maanda pingeid. Tantsimine on samuti üks viis, kuidas seda läbi elada. (Samal ajal keerutab kõrvalolevast lauast üks poiss end ümber postitantsu posti.)

Tavaliselt inimene üritab kõike teha, et kaklust vältida ja see on igal juhul tema käitumisest aru saada ja teda on palju lihtsam manipuleerida. Aga kui su kehakeel ütleb, et sa oled valmis ennast kaitsma, siis on olukord teine. See pole bluff, sa juba enam-vähem tead, mida teha. Enesekaitset tundes ei saa sa noa või roosi vastu, aga sa saad inimest kinni hoida ja ta maha panna. Enamus ütlemisi ei lõppegi kaklemisega, aga on hästi tähtis, et sa jätadki kakluse ära oma käitumisega.

Ma elan oma lastega majas üksinda ja ükskord oli selline olukord, kus suvel aknad olid lahti. Me olime minu toas teisel korrusel ja oli öö. Mingi suva purjus jörr tuli akna alla karjuma, et mingi «oo tüdrukud, mis teete», sest ta kuulis, et me naersime ja rääkisime – täiega hirmus, lapsed täiega ütlesid, et aja ta ära, me ei taha, et ta oleks seal. Siis oligi, et jah, ma olen ainuke täiskasvanud inimene majas ja ajan ta ära. Ise olin mingi «fuck, mida ma teen?!» ja läksin alumisele korrusele, tegin ukse lahti ja vaatasin seda tüüpi, nagu ma vaataks oma trennikaaslast: mis kehatüüpi ta on, kuidas ta on. Tüüp on täiesti purjus, tuigub, mõtlen: ma saaks tast jumala lihtsalt jagu. Kui on vaja, siis ma saan aru, mis tuleks teha, et ta maha võtta. Ma vaimusilmas kujutasin seda juba ette. Enesekindlust annab see juurde, kui ma tean. Ma ainult tahtsin, et ta sealt ära läheks ju! Mis sa töllerdad siin. Ja tüüp ütles mulle: «Ma tahaks vett juua ainult natuke.» Ütlesin, et «davai, ma toon sulle klaasi vett, siis tõmbad minema, onju». Tõin talle vett, jõi ära, läks minema. Rahu majas. Aga kui ma oleks sinna läinud arglikult, et «kuule mine ära, mul on lapsed seal üleval»… See, kuidas sa ise oled, on veel tähtsam kui see kaklus iseenesest.

 

 

 

 

View this post on Instagram

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

A post shared by ~ Sirla ~ (@theoriginalglitterprincess)

Vaimne valmisolek siis.

Jah. Ja see väljendub ka rääkimises, kui keegi ka verbaalselt agressiivselt läheneb – sa tead, et sa ei lähe talle iialgi kallale, aga kui läheks, siis sa teeks ära (naerab).

See teeb nagu heas mõttes ülbeks siis.

See on kõik ärevuse ja muu taolise vastu. Sa faktiliselt ei pea seda endale kuidagi enam sisestama, et «you can do it», vaid sa suudadki. Ja see ei tähenda ka, et sa igas olukorras otsid seda võimalust, et kõigile demonstreerida oma oskuseid.

Ma tunnen, et olen joogas midagi sarnast suhtega oma kehasse arendanud. Et ma tunnen ennast hullult hästi oma kehas ja ei muretse enam sellepärast, kuidas see on või ei ole, vaid olen lihtsalt kohal. Kohalolu on kindlasti oluline.

Aa, jaa, jiu jitsus on ka see kohaolu hästi oluline, sest sa pead hästi täpselt teadma, kus on sinu käed ja jalad ja kus on sinu vastase käed ja jalad. Aga sa pead teadma veel paremini, kus on su vastase käed ja jalad, kui tema teab, kus on tema käed ja jalad. Siis sa võidad. Kui tema kaotab ära oma teadlikkuse, aga sina tead täpselt.

Sa ei saa mitte kohal olla.

See on nagu mäng, kus me oma käed ja jalad paneme üksteise suhtes – ja kui tema unustab ära, aga mina tean, et ta jättis oma käed näiteks valesse kohta, kus ma saan teda rünnata.

Sa mõtled põhimõtteliselt kahe keha peale korraga. See on nagu kabe või male.

Jaa, jiu jitsut kutsutakse füüsiliseks maleks ka. Aga mis need teeb erinevaks, on see, et sa ei pea korda-mööda käike tegema, vaid saad samal ajal ka teha neid malekäike. Sa võid ka kaks käiku teha ja tema jõuab ainult ühe teha.

Saad kiiremini mängida. Sinu keha on male-laud.

Et jah, nagu käigud ja vastukäigud. Ja on juba teada, näiteks see kolmnurk kägistus triangel, mis vastukäigud sellele on võimalikud. Mis on ennetav kaitse, mis on hiline kaitse. Sa tead täpselt, kuidas sa pead jala ära võtma. Kokkuvõttes sa tead lihtsalt, et igast halvast olukorrast on väljapääs – ja see panna päris ellu on väga eluterve elufilosoofia.

Ja kui sa sellega ära harjud, siis sul ei olegi probleeme.

Sa pead lihtsalt lahenduse peale mõtlema.