T, 27.09.2022
RUITLASE REISIPÄEVIK ⟩ Osa 3. Oma koobast ei leia ma üles
Mäkke. Koopasse. Aga koobast ei leiagi. Foto: Erakogu
Olavi Ruitlane
, toimetaja
Osa 3. Oma koobast ei leia ma üles
Facebook Messenger LinkedIn Twitter Whatsapp

Ärge sellest jumala eest Samosele tulles Nikosele rääkige. See on see tüüp, kes meile autot rendib. Aldole ka ärge öelge, Aldo ja Nikos on sõbrad. Nikos on muidu tore inimene, terve perekond on tal selline – vend teeb veini, head oliiviõli, mis on oluliselt parem kui poekraam. Salatile ei jää mingit rääsund või rasvast maitset juurde. Kohalikud oskavad.

Ma sain esimesel päeval rendiauto rehvi sisse kruvi, Nikos tuli ja lahendas asja ära, vaatas mulle veidi murelikult otsa ja küsis, kas ma saan aru, et see väike Suzuki on nagu for main road ja sellega siin Samosel asfaldilt kruusale väga mõistlik keerata ei ole. Noogutasin. Ma saangi aru. Ainult et see, et minul ainsana peres autojuhiload on, ei tähenda, et mina liiga tihti autot juhin.

Asi algas sellest, et pärast hommikust merekarpide korjamist rannas ütles naine, et vaataks veel ühe koopa üle, Kakoperato koopa, mis asub Kerkise mäe teisel küljel, poole tunni sõit, 11 km ja siis on seal mäenõlval ladus matkarada, 15 minutit ronimist, mis mulle ja 5-aastasele paras. Naine on Elbrusel käinud, sellest säärane ülbus.

Kas kunagi jõuame ka meie maailma lõppu?
Kas kunagi jõuame ka meie maailma lõppu? Foto: Erakogu

7 kilomeetri peal Marathokamposes olid teetööd ja pidime tagasi keerama. Google’i mobiiliäpp juhatas meid lahkelt edasi, veel 15 km, siis veel 15 km, iga võimaliku teeotsa ilmnedes üritas äpp meid sisuliselt olematutele, isegi kitsedele läbimatutele mägiteedele juhatada ja ära tappa. Ei tea, kas mul oleks Google’it korduvate tapmiskatsete pärast mõtet kohtusse kaevata ja palju oleks neilt mõistlik küsida. Et mis mu hind nagu oleks?

Siis veel 15 km ja siis veel 15 km. Siis see viimane tee, saare teisest küljest, algul kena sile asfalt, siis auklik asfalt, siis betooniga parandatud auklik asfalt, siis betooniga parandatud auklik betoon, siis kruusaga parandatud auklik kruus, siis aukudega parandatud augud, siis augud, kust maalihked on suurema osa aukudest minema kandnud ja kogu see jama kulgeb kogu aeg serpentiinina mäkke ja siis läheb korraga üle tee vulisev mägijõgi. Või oja. Või lihtsamalt öeldes hulk voolavat vett. Mida teeb 1,3 km kõrgusel tee peal vesi? Miks ta juba ammu kuhugi kuradi alla ära voolanud ei ole?

Naine arvas, et nüüd tuleks vist tagasi pöörata, aga nüüd olin mina juba trotsi täis – Nikos ütles, et kruusale ei või keerata, naise nõudmisel olime kruusal, nüüd oleme jõe ääres, Nikos ei öelnud poolt sõnagi, et selle autoga ei või jõkke sõita. Naine ütles, et ei või jõkke sõita, loomulikut sõitsin ma jõkke!

Säärase sihiga silmis võib lõpuks isegi mäkke jõuda.
Säärase sihiga silmis võib lõpuks isegi mäkke jõuda. Foto: Erakogu

Jõest saime läbi, hooga, aga sellest polnud suurt abi, kuna kolme kilomeetri pärast kadus tee täiesti ära. Maaima lõpp. Ainut mingid põlvesügavused rööpad ees. Ühesõnaga – seisime autolaiuse tee lõpus, naisepoolsest autouksest välja astumine tähendanuks astumist kuristikku. Mitte üldse väiksesse kuristikku. Minu poolt ei saand jälle ust lahti, sedapidi olime jälle kaljudele liiga lähedal. Käskisin naisel viisakalt uksest välja minna, ta ei kuuletunud. Mu sõna ei maksa midagi...

Maailma lõpus ei ole kohvik, maailma lõpus on hoopis väike kabel. Tagurdasin autot nii, et me kuidagi ustest välja saime ja jalutasime teesarnast toodet pidi kabeli juurde. Seegi polnud veel maailmalõpp, sealt edasi olid kellegi mesitarud, maailmalõpu mesiniku tarud, nende kohal selline aktiivne sumin, et nüüd ei olnud teekonna lõpus kahtlust ja ma võin kätt südame peale pannes vanduda, et maailma lõpus on mesitarud.

Kabeli juures väike eine, uurime kaarti, see ilus väike pühamu on kabel, kusagil peab olema mahajäetud klooster. Selgub, et oleme kloostrist ja matkaraja algusest ca poolteist kilomeetrit mööda sõitnud. Pähklid ja fetapirukas ära jagatud, kõnnime autoni, selle ümber pööramine kuristiku serval on veidi kõhe. Naine ja 5-aastane ei ole manöövri ajal nõus autos istuma. Selge. 11 km ja 15 minutit ronimist. Aitäh kõige eest! Hüvasti! Mäletage mind inimesena.

Eine kabelis.
Eine kabelis. Foto: Erakogu

Ma ei anna alla. Ma leian selle koopa. Kakoperato koopa. See on minu koobas, kuigi 5-aastane ristis selle juba Kakaoperaatori koopaks. Pythagoras selles ei käinud, ta eesel ei oleks seda teekonda vastu pidanud, eeslil on vastupidiselt minule iseloomu, eesel oleks ammu jalad risti löönud. Pärast pooletunnist vintsutust leiame teeharu ja selle lõpust Zoodochos Pigi kloostri, mis näeb välja kõike muud kui mahajäetud. Veel pool tundi otsimist ja leiame matkaraja, mis koosneb aeg-ajalt kividele maalitud ja kulumismärkidega kahvatutest punastest täppidest. Ronime mäkke, mina ja 5-aastane, otsime teed, oleme üksteisele toeks, püüan ta kukkumise pealt ja siis hingeldame koos, seljad vastu kivi, ühine pulss, see on see, mida sa mägimatkal kaaslaselt ootad. 50 meetri pärast pääseb mu jala alt kivi, kõõlun kuristikuserval, 5-aastane haarab mul tagumikust ja tirib elule tagasi. Mingid kuradi okastega taimed torgivad kogu aeg, jalad on katki, miks see Elbruse ahv mu selja taga mulle ei öelnud, et sandaalidega mäkke ei ronita?

Zoodochos Pigi klooster, mis võrreldes eilsete varemetega on ikka täitsa püsti.
Zoodochos Pigi klooster, mis võrreldes eilsete varemetega on ikka täitsa püsti. Foto: Erakogu

Naine, kes on Elbrusel käinud, ronib meie taga, filmib ja irvitab meie üle. Irvita enda üle – 11 km sõitu ja 15 minutit ronimist. Me ronime juba terve tunni, päike loojub, loojugu, oma koopa ma leian üles!

Aga... oma koobast ei leia ma üles. Seegi kord. Päike hakkab varsti loojuma, koobas on tõenäoliselt siinsamas lähedal, aga 100 või 200 meetrit neid kive pidi ülesmäge on midagi muud kui 200 meetrit poejärjekorras. Pimedas ei saa me koos 5-aastasega siit alla. Naine käsib meil tagasi pöörata, see on üks neid väheseid kordi, kus me temaga ei vaidle.

Kui mäkke, siis koos!
Kui mäkke, siis koos! Foto: Erakogu

Seisame jõletuma kuru ülaservas. Taamal, kaugel paistab meri, jalge eest avaneb hunnitu vaade. Selline aukartustäratav sitajunni tunne on peal. Väikse junni tunne. Lambapabula kõige rohkem. Lehmakoogina end tunda oleks juba egoistlik. Ruitlane-Sitajunn!!! Mäed kajavad vastu, sõnad mägesid ei määri.

Putin võiks siin olla. Seista praegu otse minu ees. Ma teaksin sel juhul, kuidas maailma päästa!

Auto jäi terveks, ei oleks teisipidi Nikosele silma vaadata suutnud. Restorani täna ei jõudnudki, kell on pool üheksa, oleme kodus ja närime Karlovasi poest ostetud liha kreeka salatiga.

Silm vajub, olen juba naisele andestanud. Need 11 km sõitu ja 15 minutit ronimist olid ühed elu ilusamad. Kuigi ma oma kuradi koobast ei leidnudki üles.

Loe ka Ruitlase reisipäeviku eelmiseid sissekandeid, mille leiad kohe siit alt!

Märksõnad
Tagasi üles