MAGALATUUR VÄIKE-ÕISMÄEL Y-FILES SPECIAL III ⟩ Anomaalsest Õismäest Igor Volkega

«Tõde on kusagil seal…» sosistab uudishimu tasaselt mõistuse liminaalsetes piirkondades ja mu näpud valivad just hiljuti saadud telefoninumbrit. Peale paari kutsungit on teispool telefonitoru meesterahvas, kelle nimi on Eesti kontekstis tänaseks hetkeks metonüümne kõigega, mis on seotud UFOde ja tulnukatega.

«Halloo!»

«Tere, kas ma räägin Igor Volkega?»

«Jaa.»

«Teate, otsin materjale UFOdest Õismäel, kas saate mind aidata?»

«Leian. Aga ma pean mainima, et ega need asjad administratiivpiires ei püsi.»

«Mõistan. Taevas on suur ja lai.»

Ma teadsin juba 2010. aastal kultuurifilosoofilist esseed «ufo ja mina» kirjutades, et lõppeks maandun ma Igor Volke juures teekruus käes diivanil, et see kohtumine peab üks hetk juhtuma, sest kuidas muidu saaksin ma ainest selle narratiivi edasiviimiseks? Enne meie kohtumist olen juba läbitöötanud Volke kirjutatud «Täiendatud ufopäevikud» (2017), kuhu on kokku koondatud lisaks ülemaailmsetele UFO vaatlustele ja kontaktidele ka Eestis toimunud juhtumid. Suure õhinaga lappasin ma esiti raamatu kiiruga läbi – iga loo juures on kuupäev ja asukoht ning minu suur lootus on märgata sõnapaari «Väike-Õismäe». Ma ei näe neid sõnu, ma ei näe isegi sõnu «Haabersti», «Harku», «Astangu» ja nii edasi. Raamatus olevatesse tekstidesse süvenedes ilmneb, et neid sõnu ei leia ka sisust — tundub, et UFOd lihtsalt ei satu Õikale — ent samas on viiteid muudele magalarajoonidele, tulnukatele paneelmajade korterites, UFOdele, mida nähakse rõdult ja köögiaknast, hõljumas ja lendlemas magalate kohal. Minu soov oli koheselt saada datat, andmeid, mida enda kasuks ekspluateerida aga maailmakõiksus näitas mulle koheselt koha kätte, «Õpi, poiss, õpi.»

Foto: «Täiendatud ufopäevikud» 2017

Igor Volke on oma ala absoluutne spetsialist, kes on läbi vaaginud kõik erinevad teooriad ja minema visanud igasuguse prügi, ja seda prügi on semiosfääri digitaliseerudes ekspansiivselt lisandunud. Meie vestlus algab lisaks üksteisega tutvumisele sellega, et ta teeb mulle selgeks õige sõnavara. Kui enamasti on anomaalsete nähtustega tegelevaid inimesi kutsutud kas UFO-fanaatikuks/spetsialistiks/asjatundjaks, heal juhul isegi ufoloogiks, siis Volke viib asja nõks kaugemale ning tegeleb enda sõnutsi anomalistika ja enioloogiaga. Anomalistika (mitte ajada segamini animalistikaga, mis on loomade kujutamine kunstis, eriti eelajaloolises kunstis) on uurimisvaldkond, mis tegeleb anomaalsete ehk tavast ja normist kõrvalekalduvate nähtustega, nende kogumise, talletamise, võrdlemise ja teadusliku analüüsiga. Enioloogia ehk abrevatsioon nimetusest «energoinformatsiooniline teadus» (mitte ajada segamini enoloogia/önoloogiaga, mis on veini ja veinitegemise teadus) on aga selline asi, et ma ei oskagi seda muud moodi kirjeldada kui teadust põhimõtteliselt kõigest – kõik olemasolev koosneb energiast ja informatsioon, kõik on muutuv, energiat ja informatsiooni sööv ja eraldav ning enioloogia püüab seda läbi erinevate meetodite mõtestada. Antud kontekstis keskendume selle mõiste kasutusele seoses anomalistikaga. Volke sõnutsi on Eesti üpriski ainulaadne koht tänu meie huvile anomaalsete teemade vastu:

«Antropoloogi seisukohast vaadates on üllatav Eesti inimeste huvi selle peenema või teispoolse maailma suhtes. Et enioloogiline huvi domineerib religioossete huvide kõrval,» ütleb mulle Volke.

«Minu arust isegi tugevam on see.»

«Tugevam on, jaa. Ja seal on isegi mõneti siuke nälg tajutav.»

Mõiste «UFO» tähendab tundmatut lendavat eset/objekti (inglise keeles Unidentified Flying Object) aga näiteks argikeeles on muutunud see sünonüümiks kõigele, mis on selle teemaga seotud, ka tulnukaid võib nimetada «ufodeks», ent see ei ole korrektne. Inglise keeles on viimasel ajal võetud kasutusele ka mõisteid Unidentified Aerial Phenomenon (UAP) ehk «tundmatu õhunähtus» või «anomaalsed nähtused» ning selles osas on Volke sõnutsi Eesti olnud ülejäänud maailmast mõnevõrra ees – UFOde ja muu koondnimetus on olnud juba pikemat aega siinmail «anomaalne keskkonnanähtus» (AK), mis sobib palju paremini kirjeldama erinevaid ebatavalisi nähtusi ja olukordasid. Eestis on anomaalsed keskkonnanähtused jaotatud järgnevalt:

• UFOd ehk siis tundmatud lendavad objektid – lendavad taldrikud, sigarid, kerad, kuubid, rombid, ringid või isegi Saturni-kujulised, maapinna kohal hõljumas ja seejärel kõrgematesse sfääridesse sööstmas, vulkaanide ja tuumajaamade kohal tiirutamas, veesügavustesse sukeldumas, variante on lõpmatu palju ning tegemist on ühe kõige tuntuma anomaaliaga.
• Energofoorid ehk siis valgusnähtused – selle alla käib näiteks tuntud ent imelik nähtus nagu keravälk aga ka palju müstilisemad valguskerad, orbid, mis võivad olla nii paari sentimeetri suurused kui ka paari meetrise diameetritega ning erinevad valguskoonused ja -kiired või tavaobjektide helendamine/kiirgamine.
• Psühho ja psühhosomaatilised nähtused (PPS) – anomaalsed nähtused, mille käigus inimene on kontaktis tundmatu teadvuse/olendiga ning tajub seda kas psüühiliselt (mõistusega) või psühhosomaatiliselt (keha ja mõistusega), siia alla käivad nii kohtumised humanoidsete tundmatutega, (a)morfsete olendite või organismidega, kui ka ühendused transendentaalsete teadvustega.
• Tundmatud kolmnurgad – tead neid stealth sõjaväelennukeid? Novot, võiks öelda, et need on nagu odavad Hiina vufflid tundmatute lendavate kolmnurkade kõrval, mis võivad olla 100 meetriste võrdkülgedega ja mida on kohatud juba 1894. aastal Inglismaal ja Šotimaal.
• Poltergeistid – anomaalsete keskkonnanähtuste hulka kuulub ka paranormaalses ringkonnas tuntud «tegelena», tänu temale süttivad toas esemed, objektid liiguvad ja kaovad, kostuvad erinevad hääled.

Antud kirjeldusi võib täpsemalt lugeda nii Volke «Täiendatud ufopäevikutest» (2017, vt näiteks tundmatute lendavate objektide ja energofooride kohta lk 31-33) kui ka raamatust «Eesti Anomaalsed Keskkonnanähtused» (2020, tegemist on peatselt ilmuva «Eesti anomaalsete keskkonnanähtuste antoloogia» lisaga).

Koondkaart anomaaliatest raamatust Foto: «Eesti Anomaalsed Keskkonnanähtused» (2020)

Kuigi kõik anomaaliad on ääretult huvitavad, paelub mind antropoloogina enim psühhosomaatiline anomaalia – kohtumine võõra olendiga, tundmatu ja ebamaisega. Minu õnneks saadab Igor Volke mitme juhtumi hulgas ühe psühhosomaatilise anomaalia kirjelduse, mis on täiesti magalarajooni nägu.

«Mulle just see parkla lugu sümpatiseerub nii palju, sellepärast, et see on kuidagi nii ehe lugu või selline, mida tunnetad, et see on täpselt niisugune nagu Õismäe,» kiidan ma Volkele ta leidu.

«See on siuke lugu, mis võiks endaga ka toimuda ja iga Õismäe kodanikuga,» vastab ta ja me hakkame mõlemad naerma.

Lugu ise on kirjas peagi ilmuvas «Eesti anomaalsete keskkonnanähtuste antoloogias» ja Volke lahkel loal jagame seda siin:

«Juhtum Õismäel enne Suurt Reedet, 1995 (PPS)

«Omapärane kokkupuude leidis aset 13. aprillil 1995. Oma veidrast kogemusest rääkis mulle nädal peale toimunut J.K., kes töötas Õismäe ja Harku järve vahel olevas autoparklas valvurina. Kell 16.30 võttis ta valvekorra üle, vestles paarimehega, siis tulid valvuriputkasse veel kaks lahkuvat töökaaslast, kellega koos võeti 200g viina. Natuke lobiseti ning lahkuti. Oli hämardunud ja kell oli 17. J.K. pani territooriumi tuled põlema, vaatas registripäevikus, et kaks autot tulemata – üks oli pangaauto ja teine «Kalevi» direktori auto. Edasi räägib J.K.:

«Vaatasin territooriumi kontrolliva pilguga ja korraga näen, et valvuri soojaku akna taga kaks kogu. Võtan ära lugemisprillid ja näen – üks pikem ja teine lühem mees, heledate, hiinlase tüüpi nägudega. Läksin välja vaatama, seal polnud kedagi. Tulin tagasi, istusin tugitooli, panin jalad lauale, mõtlesin, et võtan lonksu viina, aga ei saanud, sest akna taga miski hõljus. Üleval soojaku parempoolses nurgas värelesid imelikud valgusklotsid. Peas käis korraga selge mõte nagu oleks keegi öelnud «Lohusalu». Hetk hiljem olid ruumis sees kirjutuslaua kõrval need kaks meest. Nad olid ühtlases hallis riietuses ja libisesid nagu ruumis ülevalt alla ning istusid seejärel diivanile. Tundsin, et silmad kipitavad, nagu oleks liiva täis. Märkasin aknast, et väljas tuled kustusid. Mõtlesin, et pakun meestele viina. Nad reageerisid selle peale kuidagi imelikult. Ütlesin veel, et pange lõuatäis. Mulle lõi imeliku tunde sisse. Need tegelased toimetasid või seletasid midagi omavahel ja ka minuga, kaua, ei oska öelda. Kui lugu lõppes, siis tegelased kergelt nagu hõljusid ja kadusid akna suunas ning kadusid ka veidrad valgused toa ülemises nurgas. Ja nüüd olin endast täiesti ära. Proovisin lugeda, ei sobinud. Proovisin viina – see oli jälgi maitsega. Arvasin, et hakkan lolliks minema. Hommikul andsin vahetuse üle, jututuju oli kadunud. Pakkusin paarimehele poolikut viina ja see küsis, mis solk see on. Ei tahtnud enam jätkata ja lahkusin. Kiirustasin koju, üle tee, mitte kaugel. Hakkasin lifti kutsuma ja enne nupu vajutamist tuli lift. Liftist tulid välja kaks meest, olid minust pikemad, pidin üles vaatama. Üks oli teisest pool pead pikem, ka need olid jaapanlaste või hiinlaste välimusega. Jälle kõlas peas mõte – Lohusalu. Kui oma korrusel välja läksin, andsin uksekella ja vastu tulnud elukaaslane küsis, mis lahti on. Läksin elutuppa ja kirjutasin ajalehe servale – Lohusalu. See nimi oli mulle võõras ja ma ei tahtnud, et see mul meelest ära läheb. Esikupeeglist nägin, et silmad punetasid. Ei tundnud end hästi, silmade kipitamine kestis umbes nädala.»

Ennem kui avame veelgi antud loo üksikasju, peab mainima, et tegemist on mingil määral «standardse» psühhosomaatilise anomaalia kirjeldusega ning sarnaseid olukordi on Eesti anomaalsete keskkonnanähtuste hulgas mitmeid. Näiteks on huvitav see, et «tulnukad» ei ole ilmtingimata «rohelised mehikesed» (või siis «hallid»), jah, neis on midagi ulmelist, midagi imelikku ja ebaloomulikku aga nad on pigem «inimesed» kui «kollid». Nende kummalisusele lisab vunki juurde «eksootika», mida «Täiendatud ufopäevikutes» tihti märgata võib: tulnukad võivad olla tõmmu nahaga (näiteks 76. aastal Hagudis märgatud «jalgrattur», lk. 240jj), tõmmu naha asemel hoopiski helesinise värvuse ja aasialiku profiiliga (näiteks 88. aastal Rutja piirivalvekordonis reameeste poolt kohatud olend, lk. 285-288) või siis «skandinaavlased» ehk siis pikka kasvu blondid (näiteks 89. aastal Võsul kohatud kolm olendit, lk. 307jj). Eriti huvitavad tegelased käisid 1989. aastal Kiviõlis: esimesel oli seljas pruunikas mungarüü või Vana-Rooma tuunika, sellel läikisid metalselt tähed ja triibud, olendil olid mustad juuksed ja kulmud, nägu ümarik ja kollane, «mongoliidne»; teisel oli hõbedane ja helesinine rüü, peas kapuuts, nägu piklik, kitsas ja heleda nahaga, kulmud sirged ja mustad aga veidike nagu kokkukasvand; pikkust oli mõlemal olendil 140-150 cm (lk. 305jj).

Foto: Illustratsioon «Täiendatud ufopäevikutest», 2017, lk. 306]

Müstiline võõras on huvitav lõng, mida järgi joosta aga lisaks sellele on teisigi. Näiteks tulnukate liikumine, mis on tihti lihtsalt öeldes imelik – see on katkendlik, robotlik, kaovad kiirelt, haihtuvad, justkui holograafilised, liiguvad läbi mateeria jne. 79. aastal nägid mitu pereliiget K. Marxi puiestee paneelmaja korteris pikakasvulist olendit, kes olevat olnud justkui tasapinnaline, 2D, ning lõppeks kadunud kahel korral läbi suletud ukse (lk. 241jj). 76. aastal Hagudis oli põllu peal punastes ujukates tõmmu tüüp, kes oli maapinnast õhus ja liikus justkui nähtamatut jalgratast vändates. Õismäel ilmusid kaks meest järsku parklavahi juurde soojakusse ja seejärel haihtusid õhku. Tervet intsidenti saatsid erinevad valgusanomaaliad ning lisaks toimus üks oluline asi – viin muutus mingiks teiseks vedelikuks ehk mateeria muutumine või siis inimeste tajude kollektiivne muutumine.

«Tal oli see, et viin oli jälgi maitsega peale seda?»

«Täiesti, ta ütles, et täiesti rõve oli.»

«Kas ta jättis maha peale seda joomise või läks tagasi normaalse maitse peale see asi?»

«Ei-ei, lihtsalt tol ajal ta ütles, et ta arvestas, et korralik niukene viina jääk oli seal olemas, eks ole. Ja siis sõber proovis ka, ütles, et sel on nii-nii jälk maitse, et ta ei osanud isegi millegagi võrrelda. Et see on tajuhäired, eks ole. Et kui sa nägemiskanalis näed kolle, siis see on õudselt hea näide, et sul maitsekanalisi on ka häire, eks ole, seda välismaa lugudest pole eriti kuulnud.»

«Eesti eripära, nii-öelda?»

«Eesti eripära…»

Kõiki neid temaatikaid — müstilis eksootiline võõras, ebatavaline aegruumis liikumine, valgusanomaaliad — annaks teoretiseerida ja igatpidi läbi nämmutada aga meie arutelu keskendus pigem olukorra jaburusele ja sellele kuidas see inimesi häirida võib.

«Ta siis näitas mulle seal seda tooli, kuidas ta jalad sinna laua peale viskas ja ütles, et «Ma tundsin, et nagu mõnusa sita sisse vajun, et nüüd läheb heaks,» mingi hea raamat, viina on ka. [Naerame] Ja siis hakkab mingi jama, eks ole, need mingisugused säbrud seal kuradi lae nurgas. Ja siis on mingisugused lõustad akna taga. Ta ei saanud aru, kuidas kõik see kujuteldav nauding, see jooksis mingiks klimbiks. Ja siis need poisid olid seal laua ääres.»

«Ja siis hõljusid ka samamoodi lihtsalt minema.»

«Jah noh, ja siis see lugu läks ju edasi, siis ta läks sealt koju, liftist tulid needsamad lõustad välja, eks ole…»

«Töö juures kiusavad ja kodus ka veel.»

«Ta ütles, et tal olid kõik juhtmed koos, eks ole. See, kes sealt liftis välja tuli, vaatas talle otsa ja ütles talle «Lohusalu». Siis ta läks koju, oli väga erutunud: viina ei saand, mingisugused analoogsed kollid tulevad, siis veel midagi öeldi talle. Ta ütles, et ta sai aru, et ta peab selle üles kirjutama, nii et nagu naine ukse lahti tegi, jooksis tast mööda ja võttis laua pealt ajalehe ning kirjutas «Lohusalu» sinna.»

Telepaatiliselt edastatud teadaanne «Lohusalu», mis kerkis tunnistaja teadvusse enne külaliste manifesteerimist soojakusse ja ka hiljem liftist väljudes. Mis võis selle taga olla?

«Aga kas ta siis läks Lohusallu?»

«Ei läind, noh! Mina läksin, mina hakkasin jälgi ajama! [Naerame] Ja siis tuli välja selline pull, et umbes kuu aega peale seda korraldati Lohusalu keskuses, mis praegu on mahajäetud, korraldas Savisaar Rahvarinde ja poliitiliste dissidentide sihukse suure koosoleku. Oli selline muutuste aeg.»

Julgeolekukonverents Lohusalus Foto: «Vaba eestlane», 27. juuni 1995

Oli tõesti muutuste aeg – vaid päev enne parklavahi kohtumist tulnukatega toimus Eesti poliitikas see, et Edgar Savisaar sai Eesti siseministriks (12. aprill 1995). Püüdsin ka ajalehtede ja -kirjade arhiivis leida mainitud Rahvarinde koosolekut Lohusalus aga kahjuks ei ole sellest midagi. See-eest leidsin ma väliseestlaste ajalehe «Vaba eestlane» 27. juuni 1995. aasta numbri, kus mainitakse, et Lohusalus toimub rahvusvaheline konverents «Rahu ja julgeolek Põhjamaades ja Balti piirkonnas», osalevad spetsialistid USAst, Venemaalt, Suurbritanniast, Itaaliast ja mujalt.

Võimalik, et tegemist on ebaolulise infoga. Kogu see saadud andmete maht paneb mind tibakese pööraseid teooriaid mõtlema, mõistus sööstab mööda olukordi ja uusi teadmisi. Tekivad uued mustrid, kuhu teadvus põimib erinevaid anomaaliaid, tekivad korduvad mustrid, tekivad ainulaadsed rajad. Võimalik, et ma hullun, võimalik, et ma upun. Järgmisel korral harutame lahti tänu Igor Volkele psühhosomaatiliste anomaaliate muutumist lähiajaloos ning kui on mahti, siis keskendume ühele anomaalsete nähtuste koridorile Õismäel.