RUITLASE REISIPÄEVIK ⟩ Osa 4. Me ei saa jätta rääkimata kassidest
/nginx/o/2021/10/28/14172098t1hf1df.jpg)
15. aprill 2022, 15:39
Meil on siin kaheksa kassi. Täpsemalt kaheksa majakassi, kellele on maja välisseina kõrvale ehitatud pehmete magamisasemetega kassihotell. Lisaks käib päeva jooksul läbi 3-4 külaliskassi. Võõrad lähenevad toidukausile arglikult, aga majakassides on hellenistlikust kultuuritaustast tulenevat aristokraatlikkust ning paari kõrvale läinud suutäie pärast üldiselt tüli üles ei võeta. Mu 5-aastane saab elus esimest korda korralikult kassidega tolmus püherdada ja on ülimalt rahul.
Egiptuses ei näinud ma ühtegi niru kassi ja siin Kreekas on lugupidmist nende vastu samuti igal sammul tunda. Kass on suurte ja iidsete kultuuride tunnusloom, ei mingit kahtlust. Samose kassid kuuluvad iga maja, iga toidukoha juurde. Restoranikassid võivad kohati suht ülbed olla: kui neile tundub, et sa nende toitlustamisest osa võtta ei taha, lüüakse sulle meeldetuletuseks küüned õrnalt reide, ja kui sa sellest mingeid järeldusi ei tee, lüüakse küüned sügavamale. Täiesti arusaadavalt loovutad sa neile midagi.
Marathokamposes on üks otse türannidest pärinev kaslane – tema isu on täitmatu, ta jõuab nii sinule, konkureerivatele kassidele kui ka mööda jalutavatele koertele küüned sisse lüüa ning selle kõige juurde ähvardavalt lõriseda. Olen teda nüüd kaks korda dresseerinud. Algul valasin talle ebasobiva käitumise korral vett pähe, aga kuna selle mõju oli üürike, hakkasin talle sidrunit pähe pigistama, mis aitab hästi: türannkass istub hapu näoga turvalises kauguses, sel ajal kui vähem tüütud kassid võivad laua all edasi olla ning minu ja mu kaaslaste lahkusest osa saada. Naine süüdistas mind nii kassivastases keemiarünnakus kui ebainimlikus käitumises, aga kui ma söön parajasti elu parimat kalmaari, mille kõrvale on prepareeritud maailma kõige maitsvam kaheksajalapoeg, siis ma tõepoolest tahaks neid kogeda ilma terariistadeta reies.
Eile einestasimegi jälle Marathokamposes koos Ragnega, tema elab Aldo Ormose merevaatega residentsis. Restoraniomanik ei osanud eriti inglise keelt, kuid me ei tahtnud seekord kööki potte üle nuusutama minna. Kui nõudsime tungivalt menüüd, ütles mees: «Kohe toon, oodake viis minutit.»
Mees istus mootorratta selga, kihutas minema ning oli tõepoolest viie minuti pärast koos «menüüga» tagasi. Menüü istus mootorratta tagaistmel ja kujutas endast restoraniomaniku head inglise keelt valdavat naist, kes kõike pakutavat kohe soravalt peast ette vuristama asus. Kas pole armas? Sellist nunnut menüüd ja teenindust ei leia inimene vist kusagilt mujalt kui siit Samoselt. Ja selles menüüs sisalduv toit on ka päriselt toit! Millest muidugi kassid osa tahavad saada.
Mu peatoimetaja väidab, et enne Ateena olümpiamänge keeras Kreeka valitsusel peast veidi segamini, nagu valitsustel ja valitsejatel suure vastutuse pärast sageli keerab, ning nad asusid massiliselt hulkuvaid kasse ja koeri hävitama. Aga Kreekaga on see häda, et siin ei ole hulkuvaid koeri või kasse. Need on Kreeka kassid, kohalikel alati midagi, mida neile anda, ja kui keegi neid kiusama hakkab, tõusevad kreeklased tagajalgadele. Ühesõnaga, olümpiamängude ajal vaieldi kasside osas suurem ühiskondlik vaidlus läbi ja nüüd on Kreeka kassidel samasugused õigused nagu kõigil kreeklastel. Seega tasub neid iseloomuga tegelasi respekteerida.
Eile seletas Ragne ühe siinse kassidega seotud müsteeriumi ka ära. Panin kohe alguses tähele, et osadel kassidel on kõrvatipp kadunud. Nagu noaga lõigatud. Noh, tänavakassid, mõtlesin, eks ikka neid kõrvu läheb, kui arveid klaaritakse, aga Ragne väitis, et äralõigatud kõrvaots tähendab steriliseeritud kassi. Et kuna kasse on väga palju, on niimoodi kergem vahet teha.
Mul tuli kohe mõte, et vaktsineeritud inimesel võiks ka kõrvaotsa maha lõigata. Ja tõhustusdoosi saanul teise kõrva otsa. Ma olen kolm doosi saanud, mul võiks üldse vähem kõrvu olla. Lennujaamas oluliselt lihtsam, ei pea mingite vaktsineerimistõenditega vehkima. Tõmbad mütsi peast ja marsid väravatest läbi.
Need olid hommikumõtted õues, kaheksast nunnust majakassist ümbritsetult. Nüüd lähen teele. Mind pole siin Samosel enam kauaks, Eestis näikse kevad peale hakkavat ja see minu koobas siin, see on ju ikka veel leidmata...
Loe ka Ruitlase reisipäeviku eelnevaid sissekandeid, mille leiad kohe siit alt!