SEKS JA LINN ⟩ Kuidas me lahku lähme?

Kas ühed suhted on midagi väärt ainult sellega võrreldes, mida teised ei ole? Miks me teineteise vastu võrdselt ausad ja lugupidavad ei saa olla, olenemata sellest, mis tüüpi suhetes me oleme? Iga arenguetapi taga on kogemused, milles puudusid need teadmised, mis meil pärast millegi lõpuni elamist tekkida said. Millal üks armastus lõppeb? See pole ainult küsimus emotsionaalsusest, vaid samasugusest äratundmisest, mis võib tekkida armastajate esmakohtumisel.

Esoteerilistes/spirituaalsetes ringkondades räägitakse hingelepingutest, milles me enne maist elu mõne teooria järgi kõigi inimestega oleme kokku leppinud, mida me ühiselt kogeme. Ma ei tea, kas see on tõde või vale – nagu ma ei tea rohkemgi, kas lääne või ida filosoofia on rohkem tõe või vale moodi, kuigi jah, hinges ei saa ma taoistlikust lihtsusest ilmselt mitte kunagi üle, sest see saab jumalast ilma jumalatagi aru. Aga mis kokkulepped siia puutuvad? Millest lähtudes ühe reaalsuse tõenäosus on suurem kui teise? Kahe inimese kohtudes puutuvad kokku kaks eri universumit, mis omavahel suheldes asetsevad koos millestki enesest ja teineteisest suuremas.

Inimsuhetest mõeldes tuleb tagasi pöörduda maatriksi kontseptsiooni juurde, sest see lõimib kokku inimeseks olemise bioloogia ja kultuuri, kuid seekord tooksin fookuse suhte lõppemise ilmselgetele märkidele. Sõnade ja tunnete eraldumine on võrreldav sõnade ja tegude erisuunalise liikumisega, aga kui viimasel juhul saab konkreetsetele tegudele näpuga näidata, siis tunnete puhul ei pruugi nii olukord selge olla (kuigi pole välistatud). Tihti on need asjad aga nii peenelt üksteisest läbi põimunud, et me reageerime lihtsalt sellele, mis kõige teravamalt õiglustunnet ärritab.

Tülitsemine on tegude ja sõnade maailmas aga minu meelest üsna tervitatav nähtus – senikaua, kuni sõnu jagub ega laskuta ainult pimedasse laksimisse nagu sõja olukorras.

Armastusest ära pöördumine toimub rohkem ja vähem teadlikel tasanditel, kuid teadvustamatuse äärmuses lasub kindlasti emotsionaalse hülgamise element.

Ropud õppetunnid

Me ei saa panna oma intiimpartnereid tegelikult sellesse rolli, mida meie vanemad täitmata jätsid. Paradoksaalselt aga erutab meid enim just taoline partner, kes on sarnase psühholoogilise profiiliga, nagu oli meie esmane hooldaja. Ajukene on õppinud järgima mustrit, mille algne sisend tuleneb esimestest elukogemustest, mistõttu tähendab turvalisus valida just taoline inimene, kes meenutab esimest lähedast inimest. Miks aga massiliselt suhteid halvasti läheb, tuleneb ootusest, et valides samasuguse külma, vägivaldse, ebastabiilse, eemaoleva või ükskõikse partneri, nagu oli meie hooldaja, saab oma esimeste elukogemuste viga «parandada» ja «tõestada» endale ja/või oma partnerile, et oleme armastusväärsed. Kuna see kõik on sügavalt alateadlik, siis suudab ratsionaalne, täiskasvanulik pool leiutada igasuguseid lugusid, miks trauma bond võib ikkagi olla elu armastus. Ühest küljest on see tõsi: ema armastus lapse vastu ongi elu kõige olulisem armastus, aga mu fuckboy ei tule ega peagi tulema heastama emotsionaalset isoleeritust, mida ma lapsena tundsin. Ma ise olen loll, kui seda ootama jään.

Füüsiliselt intiimne lähedus on alati emotsionaalne, isegi juhul kui see on vägivaldne. Emotsionaalne laeng resoneerub sellega, millised on eelneva elu kehalised kogemused. Miks peaks tahtma füüsiliselt väärkoheldud inimene üldse kunagi luua seksuaalsuhteid? Millele need uued kogemused rajanevad kui mitte mälestusele väärtusetusest? See ahel võib väga kergesti muutuda nõiaringiks, mis piisavalt kaua kestes moodustabki «ainukese» reaalsuse. Analoogne tsükkel sellele on inimkaubanduses, kus inimeselt on võetud vaba tahe. Meist võivad saada oma halbade kogemuste vangid, kui me ei tegele algpõhjuste sügavama tuvastamise ja nende emotsionaalse vabastamisega. Ma tean, kui vastik ja ebamugav see töö on, kui vähe üleüldine maailmakorraldus seda soosib ja kui vähesed sellest aru saavad. Sellegipoolest ei tee ma selle töö olulisuse rõhutamise osas enam mingeid komporomisse, sest see on ainuke lahendus sõdade lõpetamiseks. Ja oma sitahipi naiivsuses võin ma isegi luua stsenaariume, milles kujutan ette maailma, kus sõjatööstuse asemel on emotsionaalse tervenemise laagrid. Ja kui mu unistused tunduvad helesinised ja «paar abstraktsiooniastet liiga kõrgel», siis ongi see paras kontrast sõjardite suust kuuldavale rahu nimel sõdimisele. See on fucking for virginity. Kas seetõttu, et vägivald on 3D, on see kuidagi parem kui 5D?

Emotsionaalsetele probleemidele lahenduste leidmine peab saama osaks inimese igapäeva ülesehitusest, kui see liik säilida tahab. Aga ma ei tea, kas see on planeedi Maa elu mõte. Kui ma pean regulaarselt inimestega vaidlema sõja mõttekuse üle, siis võib-olla on asi hoopis selles, et mina oma armastuse-jutuga ei sobi lihtsalt siia «kepi-tapa-korda» maailmakorraldusse. Ma nagu ei oska selle üle kurbust ka tunda, sest olen ju ikka veel elus ja see peab midagi tähendama, niiet samahästi võin ma ju oma naiivsuste külvamist jätkata. Kuna irvitamine ja ähvardamine pole mu veendumusi siiamaani muuta suutnud, siis on tõenäoline, et aja jooksul võin kujuneda veelgi väljakannatamatult õnnelikumaks mõistmises, kui suur ja kõike kattev on armastamise võim. Mida kättesaadavamaks muutub informatsioon välise maailma nähtuste kohta, seda enam võiks meil vaja olla aru saada sisemiste protsesside liikumistest. Aga juba millegi sellise välja ütlemisel kuulen ma kusagilt oma kuklast fraase nagu «tra, mida ajad?» – ja ausalt, mu reaktsioon selle peale inimene munni saata tuleneb sellest, et ma ei pea kellelegi õigustama, mida ma tunnen. Kui sulle ei meeldi mu minusus, siis ära tule mu juurde, ole omaette, ära situ mu trippi.

Mida hardcore’im ma olen, seda enam leian ka inimesi ja fenomene, kes ja mis mu teadlikult valitud maailmakogemust toetavad. Selle taustal on muidugi võimekus läbi lõigata arengut pärssivad suhted ja teemad. Kui ma räägin emotsionaalsest arengust ja armastamise võimust, siis ei tähenda see romantilist lällutamist, vaid inimesena arenemist. Armastus tähendab ka oma viha ja agressiooni ära tundmist ja aktsepteerimist ning seda kõike enne, kui negatiivsete tunnete väljendamisest on saanud füüsiliselt agressiivne harjumus. Aus tüli nii iseenda sees kui inimeste vahel, on osa arenemise protsessist, sest millegi harimine, olgu see kasvõi maapind, ongi ebamugav ja rohkem või vähem ebameeldiv. Samamoodi on ju ka füüsilise treeninguga. Ilmselgelt kunst ja religioon ei ole suutnud oma funktsiooni täita, et inimesest hingelist olendit kasvatada, nii et minu meelest on vaja uut lähenemist. Selle lähenemise suund võiks olla seespidine ja alata küsimustega: mis on minu jaoks oluline ning miks ma niimoodi arvan ja tunnen?

Muidugi ma võiks veits vähem möliseda, et oma eesmärki olemuslikult paremini esindada, aga tean ka, et ega see kurbuse igikelts minust nii kiiresti sulada ei saa, mis siinne elu kaasa on andnud. Viha taga on väga tihti kurbus, ent kummagi nende mõistmine on igapäevane otsus. Me ei saagi inimlikkust mõista rohkem, kui oleme mõistnud iseennast – ja sarnaselt äraspidi on tapmisegagi. Kui sõdur on suutnud kedagi tappa, siis on ta sellega tapnud ka osa iseendast, ta on hävitanud inimeseks olemise kogemust. Ja mida sealjuures arvata, kuidas nimetada või lõpetada teema, millest kõikide maailma sõdade juures liiga vähe räägitud on – naiste ja laste vägistamine? Mingiks psüühikahäireks sellist tegutsemist nimetada oleks lihtsalt lahja, sest see on liiga inimlik. Selline taandareng väljub moraali ja tsivilisatsiooni kategooriatest, see on nii vale, et selle jaoks ei leidu isegi sõnu.

Armastust tuleb kasvatada samamoodi nagu last – talle tuleb endas kohta hoida, mis on stabiilne ja turvaline ning avatud, et ta saaks maailmas ringi liikuda ja oma suhet maailmaga avastada. Inimestega ei tohiks emotsionaalseid mänge korraldada ainult seeõttu, et me teame, et teine pool neist aru ei saa. Aga mis siis saab, kui me isegi ei tea, et me manipuleerime? Igas suhtes on osa nende keelte tõmbamisel, mis teist inimest meelitavad, ent kas suudame endale ausalt tunnistada, et meid seob ka paljuski see, mis meile ühiselt ei meeldi? Kui meile meeldivad ja ei meeldi samad nähtused, siis kas selle alusel saamegi teineteist lähedasteks pidada? Kas inimarmastus rajaneb sarnasel maitsel, ühisel tutvusringkonnal ja muul taolisel ning me ei peagi kunagi oma mugavast lähedusest ulatuma teistsugusteni, kelle kogemus, maitse, staatus on meie omast liiga palju erinevad, eelistades seda näha pigem ohuna oma isedusele? See kõik on teoorias nii elementaarne, aga ometi pole see realiseerunud, sest meie teadvus ei asu aktsepteerimise lainepikkusel, vaid sõdib. Ja see on inimkonna probleem.