T, 27.09.2022
Ruitlase reisipäevik ⟩ Osa 5. Oma koobas
Foto: Erakogu
Olavi Ruitlane
, toimetaja
Osa 5. Oma koobas
Facebook Messenger LinkedIn Twitter Whatsapp

Aldo ütles meie siia jõudmise päeval, et on olnud erakordselt külm kevad ja täna on esimene soe päev. Oligi. Tasapisi on päevad soojemaks läinud, ainult ühe kõleda tormise ja külma päeva saimegi - päeva, mil tundus, et jaheduse eest ei pääse isegi majas tekkide all ja õues kõik lendas. Täna, reisi viimasel päeval, oli juba nii palav, et mererannas kõrvetas liiv paljaid jalataldu. See võiks olla meie saabumise päev, aga ei ole, on hoopis lahkumise oma. Aga pole mul midagi hädaldada, sain Samosel selle aasta esimese kevade, nüüd kodus saan teise otsa. Kaks õitsvat kevadet aastas pole mage asi!

Seda lugu kirjutan Ateena lennujaamas, istume mingis kohvikus ja ma järan 10eurost hamburgerit, mida selle raha eest ei suvatsetud soojaks lasta. Laps tegi just avastuse, et kui korgi all Pepsi pudelit raputada, saab sellega terve laua ja takkapihta vanemad täis lasta. Meie naisega oleme nüüd suht kleepuvad, laps on õnnelik, selles eas on rõõm iga nurga taga.

Mina leidsin eile Samosel oma koopa. Siin ei pea mingi matemaatik olema, et endale koobast lubada, siin leiab selle isegi minusugune, kes vaevu protsendiarvutusega hakkama saab. Rohkemgi, ma olen eluaeg otsinud sellist puuõõnt, kus Pipi Pikksukk, Tommi ja Annika omakeskis mõnusalt aega veetsid. Hakkas juba tunduma, et selline asi on üksnes raamatus võimalik, ja võta siis näpust - Samosel on Potami kose juures mägijõgi, kus kevadeti rohkesti vulisevat vett ja mille kallastel kasvavad imelikud suured, seest õõnsad plaatanipuu jurakad.

Ma ei saa aru, kuidas see kõik ühe poole Hiiumaa suurusele maalapile ära mahub! See Hiiumaaga võrdlus peab vist ainult paberi peal paika. Samos tundub suurem, siin võtab ühest kohast teise jõudmine oluliselt rohkem aega. Seda teevad mägiteed ja kurvid, et Samosel näikse 10 km teekonda nagu Eestis 40.

Siin on mägine, hetk hiljem tasane, siin võib olla lage ja samas täiesti metsane. Enamasti männilõhnaliselt männimetsane, ja siis vastuoksa, täiesti jaburalt müstiline, nagu ses puuõõnte metsas Potami kose äärde viival jõeäärsel teel. Männid on siin teisest liigist, pikemate okaste ja jurakate käbidega, aga männimetsa lõhn on vist igal pool sarnane. Ma ei saa aru, kuidas võib siin Samosel loodus nii kiiresti pilti vahetada. Ka mere äärest rannast on selle õõnsate puude matkarajani kõigest mõnisada meetrit.

Müstiline ongi vist siinse kirjeldamiseks kõige parajam sõna. Teine sobiv sõna tundub "kompaktne". Aldo ütleb, et kohalikud veidi põevad oma eraldatust ja kolkaks olemist, niisamuti seda, et saarel ei ole teatrit ja muud sellist, suure maailma juurde kuuluvat. Tõenäoliselt kõike ei saagi korraga - tood teatri ja Lidli kohale ning vastutasuks kaotad müstilisuse. Tapad lihtsuse, sellega ka naturaalse küla ja kogukonna. Ja siis pole tõenäoliselt ka rustikaalse söögikoha taldrikul seda kaheksajalga ja kalmaari. Ning sa ei saa midagi lugeda mootorratta tagaistmel kohale toodavast menüüst.

Samos on nüüd ka meie pere armastus. Samas on pärast kaht nädalat ka pisikest koduigatsust. Seega tuleb nüüd mõnda aega sisendada enadale, et "Puhka Eestis". Ja idi naxui ruskii karabl!

Märksõnad
Tagasi üles