ESTOSTSEENID ⟩ Seitsmes. Isa hambad

Illustratsioon: Erakogu / Ypsilon / kollaaž
Anatoli Jänes
Copy

Mu isa hammustas mu tüdrukut persest. Päriselt. Ma ei teagi, kuidas sellesse suhtuda, sest aktiivsem pool oli tüdruk ise.

Toimetasime eile õhtul sõpradega suvilas. Riisusime muru, põletasime oksi ja sättisime aeda korda. Lumi on alles sulanud ning aprill algab alles paari päeva pärast, mistõttu on väljas üpriski jahe. Millegipärast on just kulu põletamise suits see, mis mulle kevade tunde tekitab. Võib-olla selle pärast, et lapsena sai kevadeti aiamaadel lõkete vahel ringi lipatud, kui ümbruskonna naised seal kevadtöid tegid, ning toika otsas kilet põletatud, seda üksteise riietele loobitud ning nõnda miskist omamoodi sõda mängitud. Kasvuhoonete kileräbalaid vedeles aiamaadel alati ja kõikjal. Ilmselt on see nii ka täna. Meie vanemad põletasid kogu rämpsu ühes ja samas lõkkes ilma prahi sorteerimise üle pead vaevamata. Hiljem tegime samadel sütel küpsekartuleid. Ja haisesime ropult, kui lõpuks hilisõhtul koju saime. Ja nüüd ongi mul millegipärast kevadeti kevadetunne kõige eredamalt meeltes kulu põletamise kärsakat haistes.

Lapsepõlvest on palju muudki minu põlvkonnale sisse kasvanud. Näiteks see, et iga töö vajab kärakaga premeerimist. Muidu on ebaõnne hiljem palju või ma ei teagi, mis juhtub. Võib-olla lihtsalt ei tule keegi kohale, kui pole mingit normaalset põhjust taustal motiveerimas. Koos olla ja juttu ajada on samas niisama kah hea. Võib-olla me kunagi kasvame nii normaalseks ja arukaks, et saame ka selle pärast mingit tööd teha, et töö tuleb ära teha. Mine tea. Praegu siiski eriti ei viitsi. Aiamaadel oli tollal minu meelest alati mingi kärakavõtmine kusagil käimas. Kuigi siis ei olnud need sellised nagu tänapäevased grillimised. Piknikuid ei meenutanud need hoopiski. Vanemad õlid istusid lihtsalt mingis naiste eest kõrvalisemas kohas ning leidsid alatasa põhjuse üht ja sedasama ruutmeetrit mingi jutu saatel kaikaotsaga surkida ja pudelit ringi lasta, siis mõne abikaasa mühatuse peale lähikonnas tiir teha, et end uuesti tellisehunniku tagant midagi asjalikult kohendades suutäit võtmas leida. Mõnikord tegid nad nalja kah, kuid see oli harva. Nende nivood olid elukogemuses niimoodi paika loksunud, et nalja tegemiseks oli üsna väike vahemik joobeastet. Liiga kainena ei saanud asisuse maski kõrvale heita ja paar grammi enam joonuna ei tulnud nali enam välja või oli kogu aeg üks-ja-seesama või olid juba mingid tõsisemad jutud pooleli ja kisuti veidi riidugi.

Umbes samamoodi läks meil ka eile. Ega ma isegi teistmoodi ei oska ega tegelikult vist tahagi. Päris normaalne on sõpradega pika talve järel väljas muliseda ja kerge sumin all hoida. Ka isa tuias mingeid asju ajada, aina sagedamini meie juurde kuulama jäädes ja notiringist osa võttes. Aina enam täis jäädes ja lõpuks enam mitte mingit loogilist tegevust leides. Õhtuks jäi ta juba nii täis, et läks kolm korda verandalt õue, tahtes ise hoopis teisest uksest tuppa minna, siis jälle tagasi tulles ning istet võttes ja kõiki surmani oma seosetu jutuga tüüdates. Lõpuks jäi ta magama. Ja ilmselt siis ta kunsthambad välja kukkusidki ning veranda diivanile vedelema jäid. Nii et kui mu tüdruk hommikul t-särgis ja stringides verandale suitsetama tuli, istus ta neile peale, ei saanud sellest alguses arugi ning hiljem püsti tõustes kukkusid hambad ta särgi alt põrandale. Ja nüüd ma ei teagi, kuidas sellesse õigupoolest suhtuda, sest nii teoreetiliselt kui ka praktiliselt on mu isa mu tüdrukut persest hammustanud, isegi hambajäljed on siiani näha. Mis siis, et isa ise hammaste küljes ei olnud samal ajal ja ta ise seda veel ei tea.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles