T, 27.09.2022
EBAPOPULAARNE ARVAMUS ⟩ Eesti põllumees: täitmatu agrojumal
Illustratsioon: Kedar Gadge / D O M I N I K J P W / Unsplash / Ypsilon / montaaž
Y-437
, Kaasautor
Eesti põllumees: täitmatu agrojumal
Facebook Messenger LinkedIn Twitter Whatsapp

Ausalt öelda on sellest hanede ja põllumeeste vastasseisust tõsine koblakas ette saanud, kas tõesti ei ole siis võimalik üksteisega normaalselt läbi saada? Kuna hanede sihilikus pahatahtlikkuses julgen kahelda, süüdistan konfliktis ainult põllumehi.

TÄHELEPANU! Järgnev tekst sisaldab praktilise meelega inimeses paanikahooge esile kutsuvaid ilukirjanduslikke elemente, sümboolseid kujundeid ning emotsioneerivat kõneviisi.

Mis meile klassikaliselt meedia vahendusel silma paistab? Põllumajandust ei väärtustata muude ettevõtlusvaldkondade ja elurikkuse kõrval piisavalt, toetused on liiga väikesed ning sektorit saadab aastast aastasse ettenägematu ikaldus. Hanesid on palju? Aina enam jääb sellest pidevast kiunumisest mulje, et asjad on hoopis teistpidi. Hoopis põllumehi on liiga palju ning nende hulgas on omakorda kahetsusväärselt suur hulk omakasupüüdlikke manipulaatoreid.

Selle kinnituseks piisab, kui lugeda aastast aastasse ilmuvaid ühetaolisi artikleid, et Eesti poolt makstavad toetused on võrreldes teiste Euroopa riikidega liiga väikesed ja siin on kulud tootmisele samas suuremad, et õigem oleks maksta riigil ehk siis kõigil inimestel solidaarselt põllumeestele rohkem toetusraha, et nende toodang oleks suurel Euroopa turul omakorda konkurentsivõimelisem (!) ning saaks teenida põllumehele rohkem kasumit, et too omakorda oleks konkurentsivõimelisem ja tagaks meile kõigile rasketel aegadel kvaliteetse toidulaua. Veel parem oleks, kui me tuututaksime lakkamatult ja igal pool, et tarbida tuleb vaid Eesti toitu või hoopistükkis mingid võõrast keelavad erisused kehtestaksime.

Samal ajal on kogu aeg õhus pinge ning tõenäoliselt juba valmis trükitud ka ports täitmata lünkadega avaldusi, millest järeldub, et kui meid sel aastal just liiga palju vihma ei taba, siis põud kindlasti. Ja kui ei tule kumbagi, tekitavad haned niivõrd palju kahju, et sügisel maast suurt võtta pole. Ja kui kõik see loterii moodi toimiv ettevõtlus sel aastal kuidagigi õnnelikud kaardid kätte mängib, on tervel Euroopal kaardid head ja seetõttu turuhinnad niivõrd madalad, et ikka nagu midagi eestlastele kätte ei jää. Ometi oleme me juba palju EU-liikmeaastaid nautinud igatpidi avatud turgu, häid laenutingimusi, suuri ja uusi traktoreid, kuivateid, ihalenud odavat tööjõudu jne. Ainult kasv, kasv, kasv. Mida kuradit me seda sektorit siis kasvatame, kui seal pidevalt kõik niivõrd perses on? Või on asi hoopiski selles, et maapind pole kummist, oleme hanedelt ja muult eluslooduselt viimse piirini võimaliku käest ära võtnud ja uusi ideid, kuidas seda õhukest biznjakki kasumlikult tööl hoida, lihtsalt ei ole?

Foto: Ekraanipauk Youtube'ist

Ma ei saa ka aru sellest, et kuidas see on, et hanesid on tühja koha pealt aina rohkem? Neid muudkui aga pritsib peale, me ise oleme kõike teinud hästi ja tasakaalukalt, aga ometi nad ainult sigivad juurde ja söövad aina rohkem maha pandud vilja ja meil ei jää muud midagi üle, kui panna maha veelgi rohkem vilja ja lasta hanedest enamus lihtsalt maha. Mis kuradima komme see on asjadele nii masendavalt kitsarinnaliselt otsa vaadata? Mis komme see on süüdistada kõige selle juures pidevalt ainult hanesid ja looduskaitsjaid ega mitte proovida tagurpidi mõelda? Umbes nii, et äkki oleme me hanedelt nendele tavaliselt toiduks olnud rohumaad käest võtnud? Või äkki oleme me neile viimastel aastakümnetel peale EUga liitumist aina enam toitu ja häid rändetingimusi pakkunud?

Illustratsioon: Statistikaamet

Aastatel 2004-2021 oleme me kasutusse võtnud ca 200 000 hektarit täiendavaid põllumaid. Eesti suuruses riigis! Misasi põrutab kõrvade vahel niivõrd eluvõõralt, et sellele tükile puzzles kohta leida ei osata? Nojah, alati saab ju öelda, et mina ei ole niipalju teinud, mul endal on ikka need 200 hektarit, mille vanaisa pärandas. Noh, ka naabrilt ostetud 50 hektarit on tegelikult intensiivselt seemnevilja all, kuid muidu ei jää ma ellu, ei tule toime. Ja kui minu ettevõte sureb, siis kes teile selle toidu lauale paneb? Ainult et kulla mees, sa müüd juba ammu 95% sellest importväetiste, liisitud traktorite ja välistööjõu toel toodetud teraviljast turuhinnaga Eestist välja. Seeme maha, väetis selga, vili kombaini, kombainist laeva ja raha tasku. Kogu esiisade maa väärindamine! Täpselt sama loll, kui palgimetsa küttegraanuliks müümine. Äriplaani mõttes lihtne ja õhuke ning ilma igasuguse sügavama ideeta. Sellised muide ongi välistele mõjuritele äärmiselt vastuvõtlikud.

Mart Laarile on 25 aastat närvidele käidud, et too olevat hävitanud põllumajanduse. Väide, mille mõttest pole keegi kunagi sisuliselt aru saanud ning kus aina vähem tundub olevat ka mingit loogikat. Mida rohkem analüüsida, seda enam tundub hoopis, et 90ndatel ellu viidud reformid kasvatasid põllumajandusele liiga tugevad jalad alla ja hävitasid elurikkuse. Kui proovida mõelda, et mida see Laar põllumajanduses hävitas, siis ilmselt omaaegse väiketootmise. Sellise, mis kusagil lokaalselt ja loodusega kooskõlas oma pere või küla ära suutis toita ning ei läinud seeläbi konflikti ümbritseva keskkonnaga. Mulle tundub, et just taoline võiks olla põllumajandus, mis Eesti-sugusele riigile (ka sõjaolukorras) kõige mõistlikum pidada oleks. Mitte Ukraina-taoliste tohutu suurte, samas kehvema kliimaga ja kapitalismis õhukeseks kooritud väljadega viljaaidaks püüdlemine. Kas Eesti põllumees, kes loomuliku ja ennustatava elusloodusega rahuajal toime ei tule, suudab ikka rasketel aegadel meie toidulaua katta? Ma arutaks lisaks muudele riigikaitseküsimustele vahelduseks täna ka seda. Võib-olla tasuks seada vastutasuks riiklike toetuste eest põllumeestele ette mingid tingimused, millistele nad riigikaitseliselt pingelises olukorras igal juhul vastama peavad?

Ühiskond ei pea lõputult kinni maksma lihtsalt ühe sektori äririske ega taluma ka ebamugavusi kellegi kasumi eesmärgil. Jube kiun on pidevalt näiteks tuulikute ümber – koledad ja sahisevad. Nõus, ongi võõrad ja harjumatud. Minge aga vaadake korraks põldudele, mis on hanepeletuseks autoronte täis veetud või mille servades pauguvad propaanil töötavad hanepeletid. Kogu ilusa aja, mil nautida tärkavat loodust ja linnulaulu, paugub kodu kõrval gaasikahur selleks, et naaber saaks suuremat kasumit teenida.

Illustratsioon: Ypsilon

Võis siis uute põldude rajamine, millest eelnevalt juttu oli. Olete ju käinud lennukiga Euroopas, Saksamaal või Taanis näiteks? Olete lennukiaknast vaadanud, kui ilusad korrapärased sümmeetrilised lapitekid kõikjalt paistavad? Kuivendatud või niisutatud vastavalt vajadusele, sirged kraavid, olematud metsatukad jne. Taoline kihk jumala kombel kõike ümber korraldada pole võõras ka meile. Elusloodusele mingitki varju pakkuvad põllusisesed võsajupid tuleb välja juurida ja hakkeks müüa, vanad kivikorjed killustikuks, kraavid puhtaks, veed jooksma, traktorid peale. Seejärel põldude sisse vanad autovrakid haneliste hirmutamiseks ning vahele propaanikahurid. Mööda teid vurama üleelusuurused maasturid vabal ajal jahimehena tegutsevate põllumeestega, kes nagu hüsteerilised hiinlased omal ajal varblastega, kõikjal hanesid taga ajavad ja püssikeelu tõttu looduskaitsjaid kiruvad. Mõjub groteskse ja liialdatuna? Aga peabki mõjuma, sest looduskaitsjate pidev irisev mõnitamine, nagu kannaksid nemad ühiskonnas ainult kiusaja rolli ja põllumehed samas oma südameheaduses neid toidavad, on samuti küüniline. Eelnevaga seoses meenub paari aasta tagune haletotter lugu sellest, kuidas praktilise meelega korda armastav põllumees Virumaal kivikalme "korda tegi". Et oleks suure traktoriga mõnusam maad harida. Ka kultusekive on põldudelt jalust minema viidud.

Oh, kuidas tahaks elada maal, mille metsi, nende elurikkust ja kultuuripärandit kaitsevad metsamehed ning põlde, nende elurikkust ja kultuuripärandit põllumehed. Senikaua, kui sealne seltskond aga kõige ebakasumlikuga hambaid kiristades kakleb ning valdavale enamusele nende valduses oleva kaitset karvavõrdki usaldada ei saa, ei pääse me ka looduskaitsjatest. Säh sulle jumala näo järgi loodud looduse krooni, kes nõrgemate eest seisma seatud...

Olgu neetud see ainult kasvu edukuse mõõdupuuna nägev kapitalistlik maailm! Kult rukkisse, põllumees, kellel sul räägupoegadest sooja ega külma pole!

TÄPSUSTUS. Lause "Ainult et kulla mees, sa müüd juba ammu 95% sellest importväetiste, liisitud traktorite ja välistööjõu toel toodetud teraviljast turuhinnaga Eestist välja." eesmärgiks on n-ö ühele kaardile mängivate viljakasvatajate ärimudeli näitlikustamine. Kogueksport 2021. aastal oli Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja väitel "umbes pool Eestis toodetud teraviljast". 

Märksõnad
Tagasi üles