KODUNE DROOGIPANDEEMIA ⟩ Kadus keskkool, tulid narkootikumid

Kommentaar Kaspar Hintseri artiklile «Noorte seas valitseb narkokaos, mida nad ise kontrollivad».

Lõpetasin aastal 2016 väikeses tüüpilises Eesti alevikus, 65 km kaugusel Tallinnast asuva ca 150 õpilasega maakooli. Ümbruskonna ja olustiku moodustasid vana mõis, katlamaja, paar pankrotis külapoodi, kortermaja kolmandal korrusel asuv raamatukogu, suletud postkontor, toimiv lasteaed ja mänguväljakud, üks ausammas. Suured metsad ümberringi. Neli sõbralikku joodikut ja palju vaba aega.

Nüüd, seitse aastat hiljem võib pildile lisada ka 15-aastased, kelle pidudel ei ole lõõgastumiseks enam ainult drugs-of-choice ehk vanematelt pätsatud õlled ja siidrid, vaid niisamuti ka ecstasy, MDMA ja amfetamiin. Need ei ole enam pelgalt nurga taga tõmmatud esimesed jointid – keskkoolipoistele omased katsetused ja meelemürkide osas sarvede mahajooksmised on selgelt mitu aastat varasemasse ikka nihkunud.

Mis selle tingis?

Kui käisin 6-ndas klassis, muudeti meie väikegümnaasium põhikooliks. Meist kahekümne kilomeetri kaugusel jäi keskharidust andma veel valla keskuse kool (valla elanikkonna suurus jääb alla kümne tuhande inimese). Lisaks asub meist umbes 25 km ida pool ca 2500 elanikuga Loksa väikelinn. Ilmselt oli gümnaasiumi kaotamise põhjuseks gümnasistide väike arv.

Aga gümnaasiumi kadumisega, kadusid külaelu pildilt ka 16–19-aastased noored. Need, kelle seas, nagu Hintsergi kirjeldas, võiks levida juba droogide pidevam tarbimine. Aktiivsemate ja juba natuke küpsemate noorte koolipildist eemaldumine andis üheksanda klassi omadele nüüd «vanimate» staatuse, ilma et neil oleks ees küpsemaid inimesi, kelle poole alt üles vaadatates oma hinnanguid kujundada.

Mida ma tahan öelda on see, et gümnasistid tegelikult hoidsid mõistlikkuse piiri üsna normaalsel tasemel ja nende kadudes see ka järsult langes.

Mina läksin edasi elama ja õppima Tallinnasse. Aeg-ajalt maal käies ja ka kunagiste klassikaaslastega aega veetes, nii niisama kui pidudel, nägin enda üllatuseks endast mitu aastat nooremaid poisse vabalt ecstasy, MDMA ja speediga suhtlemas. Suht üllatav – nende vanuselt, mäletan ise, oli see kõik «narkootikum» ja pigem negatiivse tooniga, kraam, millega pistmist teha ei tahtnud.

Vanemad kaaslased korrastavad

Mäletan selgelt ühte suveõhtut, olin toona kaheksandik, leidsin mahajäetud alajaama teiselt korruselt endast kaks 4-5 aastat vanemat kanepiga õhtut nautivat tuttavat. Sain nendega enda arust hästi läbi, aga bongi minuga ei jagatud. Ega ma ei olnudki kuidagi solvunud, endast vanemaid paratamatult ikka austad, niisamuti seda sinuga ei jagata. Küllap see oligi nende poolne vastutuse tajumine. Chill olemine sellest kuidagi halvemaks ei läinud.

Kokkuvõttes on Kaspari kirjeldatud droogipandeemia väga reaalne ja ainetega alustamise piir on järjest allapoole liikunud. Minu kodukandi puhul on see väga tugevalt ja nähtavalt keskkooli kaotamisega seotud.