ESTOSTSEENID ⟩ Kaheksas. Metall

Vedeleme Oliveriga juba pea tund aega kevadiselt niiskes kraavis ning varitseme.

Kõik algas hästi. Jätsime auto igaks juhuks eemale kurvi taha ning püüdsime vaikselt mööda teed tulles võimalikult suvalised normaalsed jalutajad välja näha. Mõtlemata, et südaöösel vastu teisipäeva ei näe ükski jalutaja külateel normaalne välja. Eriti veel kahekümnendate alguses tüübid.

Jõudsime teeäärse rääbaka majani, millel Oliver juba pikemat aega silma peal oli hoidnud – räämas, mahajäetud olemise ja niitmata ümbrusega. Mitu puust ja paekivist kõrvalhoonet, millel uksed vaid haagiga kinnitatult ees, nende vahel vaevumärgatavad rajad. Raudselt ei ela siin kedagi. Jäime majapidamise nurgale puu varju seisma, süütasime sigaretid ning jälgisime sõnatult ümbrust.

Endiselt oli kõik rahulik. Ka koerast polnud märki. Linnud röökisid igal pool ning kusagilt kaugelt kostus tasaselt mingite masinate kolksuvaltkumedat laadimise häält. Oliver süütas teise suitsu eelmise otsast ning hingas sügavalt välja. "Ma arvan, et me võime sisse minna," lausus ta sosistades. "Ma teen suitsu lõpuni ja siis lähme. Sa mine tagant ja vaata kuurid läbi, ma proovin majja pääseda."

Tundsin, kuidas mul kusagil kurgu lähedal nagu pisut pigistama hakkas ning süda kloppis jubeda kiirusega. Proovisin mõelda mingitest tavalistest asjadest, kuid kõik oli nii teistmoodi, kõik meeled olid kuidagi nii erksad, et sellest ei tulnud midagi välja. Ümbrus lõhnas vängelt kevadisest tärkamisest, mingi sitahais oli selle maja ümber nagu, kuid maal haisebki sita järele.

Suundusin teelt üle madala kraavi kõrvahoonete poole. Rohi veel õieti ei kasvanud, mullune kuluhein oli tänavuse suure lume tõttu vastu maad vajunud. Püüdsin vaikselt hiilida, kuid iga samm krabises ja krõpsus, iga liigutus tundus mingeid vastikult valjusid krudinaid esile kutsuvat. Süda muudkui kloppis ja kurgus oli ikka imelik.

Kõrvalhoone akendel klaase ees polnud. Suunasin esimesest taskulambi sisse ning seal ei paistnud peale heina, loomasulgude ja sõnniku mitte midagi olevat. Teise ette oli seestpoolt paar lauda löödud. Pusisin pisut ning sain ühe eest. Bingo! Terve ruum oli metalli täis! Mingid kaablikerad, riit meetripikkusteks lõigatud kandilist rauda, sekka sorteerimata paska – ahjuuksed, mingid raamid ja ämbrid, katkiseid aiatööriistu samuti. Türa! Oliveril oligi õigus – Allan ei viinud leitud paska kohe kiiresti kokkuostupunkti. Ta kogus selle liigiti kokku ning käis seda siin sorteerimas ja silitamas.

Kustutasin taskulambi, süütasin suitsu ja püüdsin meenutada, et misasjad Oliverilt möödunud nädalavahetusel keldrist varastati. Õe vana ratas oli kindlasti, mingi puust kastitäis vanu polte ja muud kama, kõik metallist tööriistad ja hamstripuur. Just ratta ja puuriga saab ilmselt selle vana ahvi vahele võtta.

Pöördusin tuldud teed tagasi ning võtsin suuna sisehoovi uksele. See polnud lukus. Sissepoole ukse ette oli tõstetud mingi kapp, niiet alguses tundus, et läbi ei pääsegi, kuid kapi ust liigutades mahtus sellest mööda. Süütasin uuesti taskulambi ja vaatasin ruumis ringi. See nägi välja nagu harakapesa Naksitrallide multikas. Osa metallist sorteeritud ja puhastatud, osa veel ootas töötlemist. Ühes nurgas hunnik mittemetalsete jääkidega. Kõikjal risu risu otsas, liikumisteed selle vahel. Otse selle akna all, millest ma sisse vaatasin, hamstri puur. Haarasin puuri kaenlasse ning suundusin välja. Täpselt sel momendil, kui end kapi vahelt uuesti õue pigistasin kostis ilge litakas. Püssipauk. Püssipauk?! Maja ühes nurgaaknas süttis tuli, välisuks lendas ristseliti lahti, sealt sööstis välja Oliver ning pani minust mööda auto poole jooksu. Sain ehmatusest üle ning jooksin järele. TEINE PAUK! TÜRA, NAGU PÄRISELT? Lidusime kurvini ning kargasime kraavi. Viskasin Oliveri endiselt käes oleva puuriga ning sisisesin: "Misasja! MEES! Mida sa tegid?" Vastust ootamata suunasin pilgu teele.

Ja nüüd me siin kükitame. Juba pea tund aega. Oliver oli majas ringi vaadates sattunud tuppa, kus istus voodiserval vanamutt. Rätik peas ning kaheraudne süles. Taskulambi vihku sattudes vaatas Oliverile otsa ja ütles, et kui te poisiraisad mulle just kosja ei tulnud, siis oleks küll nüüd targem oma koibi liigutada.

Me ei tea, mis nüüd saab. Adrekas on laes ja plaani pole. Vaevalt, et too memm meile järele tuleb. Oliver tõmbas kraavi hüpates mingi orgi otsa omal perse lõhki ja veritseb, mina suitsetan ja mõtlen oma vanaemale. Päris paljudele asjadele tegelikult.