Pärast seda, kui pidin endale tunnistama, et olenemata sellest, kui väga mulle mu endine fuckboy inimesena ei meeldi, ei saa ma üle eitada, et ikkagi teda armastan. Tegelt enne temaga seksimist ma juba teadsin ennast nii palju, et nii kui ma kellegagi seksin, siis ma hakkan teda armastama. Aga mitte alati pole see tähendanud, et armastuse taga oleks selline suhe, nagu ma vajan või õigeks pean. Ja täna on see toonud mind punkti, kus ma ei saagi aru, miks ma üldse kellegagi seksima peaksin?
Olgem ausad, minu vanuses inimesed maksavad juba aastaid majalaenu tagasi ja saavad kolmandaid lapsi. Ma pole niigi kaugele jõudnud, et keegi pangast isegi julgeks mulle laenu anda, rääkimata peikast, kellega lapsi saada. Vahepeal ma tõesti mõtlesin, et olen seetõttu hale lohh, aga samas – kas ma tunnen, et olen millestki ilma jäänud, et ma pole nagu nemad? Ei. Ma pole muide kuigi palju reisinud ka, see on ka siuke keskklassi lõbu rohkem, aga sellest kõigest hoolimata ei tunne ma end vaesena.
Kui on üks töö, mida ma tõesti olen terve elu teinud, siis on see luuletamine – ja see omakorda on õpetanud mind mediteerima. Ja selle töö mittemateriaalsus ei haagigi peaaegu üldse siinse reaalsusega. Õnneks ajab see mind iga päevaga aina enam naerma, sest see on täielik ime, et ma kogu selle raskelt praktilise ja sunnismaiselt majandusliku reaalsuse sees olemas olen. Võib-olla tuleneb see sellest, et ma olen kogu aeg teinud ainult seda, mida ma tahan, sest ma lihtsalt pole tundnud, et mul oleks selles elus oma keha hävimisega midagi kaotada? «Terve ja normaalne» inimene vist ei mõtle nii. Ikka kartma peab, et majandust käigus hoida, onju.
Ma ei saa aru, mis mõttega ma peaksin oma aega raiskama meeste peale, kes ei saa aru, kui jumalik akt on seks. Sellel on elu loomise potentsiaal, milles võib paljudena kõik, mis inimeses juba olemas on, ning selles on tõenäoliselt rohkemat, kui paistab või tundub ka ilma rasestumiseta. Kui mingi vend võtab naise olemasolu tema jaoks iseenesestmõistetava nähtusena, mis võib-olla on võrreldav ta mitu tuhhi maksva jalgrattaga, sest ta armastab ekstreemsporti, siis tuleb tunnistada, et mentaalne ettevalmistus riskiks on hea, aga öisete kõnedega «emotsionaalne provotseerimine» sealjuures tühistab erootilist potentsiaali. Tema jaoks on naine ju ikkagi objekt, millega ei pea emotsionaalset lähedust kommunikeerima. Mind ei huvita, et ta seda ei oska, kui ma näen, et ta vaevu üldse üritabki. Aga muidugi see rada läheb psühholoogiliselt sügavamale ja minu jaoks sitaks palju igavamaks ka, sest ma juba tean, et juba ta isa ei osanud ja kultuuris ei olegi sellist harjumust, et mehed tunnetest räägiks ja blablabla.