VÕÕRUTUS ⟩ 12 aastat kõigesõltuvust ja nüüd ma hakkasin kaineks

Yo. Mina olen Norepinefriin ja ma olen kõigesõltlane, segatarbija, võiks öelda, et isegi tipptarbija, omnivooriraibe. Ma ei tee ega tarbi mitte midagi ega kedagi mõistlikult, isegi armastust, muusikat, vett. Kuu aega tagasi käis peas mingi plaks ära ning otsustasin, et hakkan kaineks. Usku sellesse oli mul sama vähe, kui et kunagi hommikuinimeseks hakkan.

Olen väga emotsionaalne inimene ning inimsuhted ning eriti lahkuminekud on alati olnud raskeimast raskemad. Lihtsalt ei orienteeru. Ent tuleb tunnistada, et kõikide lahkuminekute valud ning kõik psühhiaatriahaiglates olemised ning kõik kogetud surmahirmud kokku pole ka nii jubedad kui kaineks hakkamine. Seetõttu ongi mul hetkel käsil alles elu teine tõsine katse. Ma olen hetkel 28. Eelmine katse oli 6-7 aastat tagasi.

Sõltlaseks olemise juures on üks tragikoomilisemaid asju see, kui kaua ja kui hästi suudab inimene endale valetada, et ta pole sõltlane. Tal pole mingit probleemi. Kõik on jumala tibens-tobens. Mul ei ole hetkel tööd, ma elan oma ema ja Eesti riigi kulul, olen elu jooksul suitsetanud ära umbes 70 000 euro eest savu ehk siis korraliku korteri ning mul pole õrna aimugi, kuidas kainena puhata. Aga iga päev käib mul mõtteist vähemalt korra läbi, et ma kujutan endale ette, et mul üldse midagi viga on. Et ju siis olid lihtsalt halvad olukorrad. Ehk siis 12 aastat järjest halvad olukorrad. Hahahahahaaaa, yeah right.

Viimane tõuge veidral kombel oli mu viimane korralik «pidu». Olin proovinud savust eemal olla ning asendada seda alkoholiga (ei soovita). Elan hetkel Viljandis ning kuna siin savu niivõrd ei liigu, hakkas lihtsalt mingi hetk pinda käima, et olen sunnitud suhtlema inimestega, kellega väldiks muidu tänaval ehk silmsidetki. Jõin varasemalt ka korralikult alkoholi. Täpsemalt öeldes õlle. Ma olen tüüpiline chillija. Õltsi ja tossu. Mitte et 12 aasta tarbimise jooksul terve mendelejev poleks jõudnud läbi käia.

Igatahes. Olles savu õllega asendanud (ehk siis iga päev või ülepäeviti mälus), kontakteerusin FB teel erinevate inimestega, kellega muidu väga ei suhtle. Sattusin ühe endise töökaaslase otsa, vene noormees.

Muide, ütlen kohe ära, et mul pole venelaste vastu midagi. Vastupidi, olen russofiil, kui nii võib öelda. Vene mehed on kirglikud, mehelikud nii, nagu mina mehelikkust mõistan, ning neile meeldib oma naistega ka abielluda. Ja see omakorda meeldib mulle. Ning igasugune üleüldine viha venelaste kui rahvuse vastu praeguses sõjaolukorras on niivõrd rumal, et ma ei hakka seda isegi kommenteerima.

Igatahes. Rääkisin FB kõnes tolle endise töökaaslasega ning päev-paar hiljem oli ta oma kahe sõbraga mul külas. Nimetame neid Vovaks (mu esimese bongi nimi muide), Vitaliks ja Vladimiriks. VVV. Poisid tulid Tallinnast ekstra mulle külla ning tõid veel lilli ka. Vene veri. Oujee.

Kui keegi, kes on sinu meelest ise niivõrd sassis omadega, ütleb sulle, et sina oled lootusetu juhtum, siis see mõjub väga raputavalt.

Teate, ütlen ausalt, et olen elu jooksul igasugustel koosviibimistel viibinud, ent ma ei tea, kas olin mingid levelid ära unustanud või lihtsalt oligi tegemist nii hullude tüüpidega. Me jõime kolm päeva järjest jutti, magasime vahetustega, enamasti alati olid kaks tükki korraga üleval vähemalt. Joppas. Vahel juhtus ka nii, et jäid üksi üles ja teised magasid. See sakkis sajaga. Ühe sättisin ma muidugi ära, taaskord, kui seda meievahelist paaripäevast blablablaad mingisuguseks sättimiseks saab nimetada. Et kust tuli sellisest olukorrast tõuge hakata kaineks?

No, vaadake, esiteks. Ma olin umbes kuu aega sõna otseses mõttes ainult joonud. Ema käis koristamas ja ise käis poes. Mina jõin ja oksendasin. Ma ei tahtnud kedagi näha, aga videokõnes nende tüüpidega sain aru, et nad on vähemalt sama sassis kui mina. Kui mitte väliselt, siis seesmiselt kindlasti. Ning nendega sain ma too hetk ennast vabalt tunda. Nagu. Päriselt, tõsiselt vabalt. Uskuge mind, kui sa oled sellises seisus, nagu mina olin, sa ei taha kedagi «normaalset» näha, isegi kedagi, keda sa isiklikult tead, ei taha näha, ainult võõrad on väljakannatatavad.

Mingi hetk, kui tegime köögis suitsu, lendas Vova mulle täiega peale, et «tead, ma olen elu jooksul palju fucked up inimesi kohanud, aga sina oled ikka tõsiselt fucked up ning ma ütlen sulle, it will always be like this». Kui keegi, kes on sinu meelest ise niivõrd sassis omadega, ütleb sulle, et sina oled lootusetu juhtum, siis see mõjub väga raputavalt. Ja siis ma mõtlesin. Alguses punnisin vastu. Enesekaitse ja kohene opositsioon, pigem isegi viimane, on mulle tõsiselt sissekodeeritud. Aga mõne aja möödudes ma sain aru, et jah, neil on õigus. Ma jäängi alati selliseks. Mu elu ei pea olema alati selline nagu praegu, aga sõltlane olen ma elu lõpuni ning mu elus ei saabu aega, mil õpin aineid ja alkoholi kontrollima. Üks vale hetk ning ma olen valmis jälle kõik pea peale keerama. Mitte ainult valmis, vaid ma ka naudiks seda.

Teine väga oluline punkt, mida õppisin VVV-lt, oli vaadata ennast läbi kellegi teise pilgu. Nad väljendasid midagi, mida ise olen tundnud aastaid, ent polnud kunagi julgenud väljendada. Vova, kes oli neist kõige jutukam, ütles mingi hetk ausalt, et nad on oma emotsioonid tapnud aastaid tagasi ning nende karma on nii kui nii juba nii pekkis, et nad lähevad põrgusse. Olles kuulnud nende lugusid, ma mõistan, miks ta nii tundis ja arvas, ent. Mina nägin neis head. Nad ei olnud halvad inimesed. Lihtsalt väga-väga-väga sõltlased, mõni vähem, mõni rohkem funktsioneeriv. Ja siis ma vaatasin neid armsaid noormehi ja mõtlesin, et... Ma tean, mida te olete teinud, ja ma ei vihka teid. Kohe kindlasti ei arva ma, et te lähete põrgusse, ning veel vähem usun ma, et teie karma on heastamatu. Suutlikkus armastada VVV-d, kasvõi nendeks kolmeks päevaks, mis nad siin olid, võimaldas mul andestada endale ning teha viimane meeleheitlik katse tõusta püsti. Sest mul ei olnud neid võimalusi enam palju jäänud. Aga sellest olen hirmuga aru saanud hiljem. Samuti jõudis mulle kohale, et ka mina olen oma emotsioonid tapnud, ja mitte vähem aega tagasi kui nemad. Mida mina olen pidanud emotsioonideks, on põhiliselt olnud traumareageeringud.

Mu elu ei pea olema alati selline nagu praegu, aga sõltlane olen ma elu lõpuni ning mu elus ei saabu aega, mil õpin aineid ja alkoholi kontrollima.

Vabandan äärmiselt pika sissejuhatuse eest. Asun nüüd asja juurde. Ehk esimene kuu kainena. Jaotasin enda poolt tajutavad staadiumid viieks, nagu jaotatakse leinastaadiumeid, lihtsustab asja ning minu meelest vastavad nad vägagi reaalsusele, ehkki vahepeal järjekord pisut seguneb või on üksteise peal, no saate aru küll.

1. Sünge pohhuism ja deliirium.

2. Füüsiline tervis ja kainuse eufooria.

3. Kultuurišokk ja reaalsusenihe, rahutus ja lootusetus.

4. Hüperfookus ja mehed, kofeiin ja nikotiin.

5. Tagasi jumala juurde ja enda keskmesse.

Sünge pohhuism ja deliirium

Esimese staadiumi või pigem nullstaadiumi või isegi miinus esimese staadiumi nimetaks ma kui «sünge pohhuism ja deliirium». See kestis ca esimesed 5–8 päeva. See on staadium, kus sa saad aru, et sul pole tegelikult tahet kaine olla, sest lootust pole, lootusetust ka pole, midagi pole. Või tähendab, midagi on. On tahe tahta. Palvetada ka ei suuda. Aga suudad mõttes saata kuhugi laisa, halevalusa mõtte, et «jumal, palun aita». Aga emotsionaalselt on nii halb olla, et see lause isegi ei formuleeru peas päriselt. Sa lihtsalt tead, et ta on. Ma ausalt öeldes ei mäleta praeguseks nendest esimestest päevadest suurt midagi. Oli palju higistamist, keskendumine oli võimatu, toast välja minna ei tahtnud, helistasin iga natukese aja tagant sõbrale ja lähedastega suhelda ei julgenud. Tuju oli nii halb ning null suutlikkust seda kontrollida. Ent need esimesed päevad olid kordades paremad kui see, mis järgnes.

Ahoi, deliiriumipoisike! Ma olin kuulnud lugusid deliiriumist, aga neid räigeid versioone. Kus putukad ronivad seintest välja ja on ikka tõsised hallutsinatsioonid. Mul päris seda ei olnud. Aga üks hetk Viljandi järve ääres jalutades vaatasin küll kõrvale ning voilaa! Jäätunud järv tuli päikesepaistel muudkui kaugemale-lähemale-kaugemale-lähemale. Seisatasin korraks, mõtlesin, et «nojah, mis seal ikka», ning kõndisin edasi. See oli igati võrreldav veerandi LSD visuaalidega. Aga see ei olnud kõige häirivam osa. Kõige häirivam oli see, et olin samal ajal sõbraga telefonikõnes ning eikusagilt tõlgendab aju mingit tema lauset ähvardavana või mingisuguse kokkumänguna kurjadelt vaimsetelt tasanditelt. Mõtled a la, et «ma usaldan sind küll, aga ma ei usalda kurjasid entiteete, kes su üle äkki võimust on võtnud».

Või kui öösel higistamine ning unehäired ja totaalne söögiisutus, tapvast apaatiast rääkimata, ei ole füüsilised võõrutusnähud, siis palun tehke mulle selgeks, mis need teie meelest on?

Jajahh, kurjad entiteedid, muidugi. Mitte et ma vaimumaailma ja sääraseid nähtusi eitaks. Lihtsalt sellel hetkel oli tegemist ilmselgelt semipsühhoosiga. Kõik telefonihelisemised ja visuaalsed hallukad olid lumme kusta võrreldes selle metsiku paranoia ja ebausaldusega. Mingi hetk tundusid kõik laulud, mida oma kulunud Youtube'i playlistidest kuulasin, soovitavat mul ennast ära tappa. Jube. Ainus, mis neil päevil aitas, olid pidevad kõned teadliku sõbraga ning teadmine, isegi mitte teadmine, vaid usk, et see läheb mööda ning konstantne minipalvetamine.

Andestage, pean pisut tagasi kerima. Eelmises lõigus oli juttu rangelt alkoholivõõrutusest. Savu ei olnud ma selleks ajaks juba umbes kolm kuud suitsetanud, väike erand, kui Vladimir, Vitali ja Vova külas olid. Ma ei tea, kas oleksin mõlema mahajätmisega korraga hakkama saanud – õlle ja savu on mu elus suht sarnast eesmärki teeninud. Olen tüüpiline chillbillija. Kanepivõõrutusega kaasnes kohene haigestumine paari päeva jooksul. Mul sõna otseses mõttes tõusis palavik 37 ja 37.5 vahele ning olid üleüldised külmetusnähud ning pinnapealne uni, nii et kes väidab, et kanepist ei teki füüsilist sõltuvust, siis hahahaHAA, sitta manti olete tõmmanud järelikult. Skunkist tekib ikka korralik. Või kui öösel higistamine ning unehäired ja totaalne söögiisutus, tapvast apaatiast rääkimata, ei ole füüsilised võõrutusnähud, siis palun tehke mulle selgeks, mis need teie meelest on? Üleüldiselt võiksid ignorandid selle kanepi abc (savu pole narkootikum blablablaa) koha pealt vait jääda. Kofeiin on ka narkootikum, siin tulevad lihtsalt kasu- ja kahjutegurid mängu. Tugevate une- ning ärevushäiretega inimesele võib kofeiin osutuda kahjulikumaks kui kanep.

Kohv ongi hetkel ainuke stimulant, mida endale veel luban. Suudan teda tarbida, nii et ta teenib mind, mitte ei hävita. Haige olen muide praegu ka. Eelmine nädal oli 4/20 ja tahtsin luua oma ajus uued seosed, uued pühad nii-öelda. Otsustasin siis esimest korda järves ujumas käia. Ei soovita. Ehkki valetaksin, kui ütleksin, et ei nautinud seda hetkelist ehmatust ja ajuerrorit, mis vette hüpates, või õigemini, sealt välja tõmmeldes mind tabas. Sõltlane jääb sõltlaseks ja pauk on alati hea.

Valus tõde on see, et tegelikult ei ole viimase staadiumi alkohoolikul ja süstlanarkomaanil mingit vahet. Me oleme lihtsalt harjunud, et reede-laupäeva öösel kõndimise pealt oksendavad vennad on tavaline nähtus, aga kui keegi silla all ennast süstima peaks, kukume pikali.

Alkoholivõõrutuse juurde tagasi. Ma rõhutan veelkord, et kõikidest ärajäämanähtudest ja hallutsinatsioonidest oli kordades õudsem aduda, et ma ei saa enda reaalsustaju usaldada. Mitte ainult, ma ei saa usaldada ka paljusid enda mälestusi, enda «vaimseid» kogemusi, mõttemustreid, sest paljud neist on olnud mitte altered, vaid sõna otseses mõttes f-d up teadvuseseisundis. Olin varasemalt täheldanud, et suudan ilma alkoholita ning ainult õhtuse-öise suitsetamise peal tiksuda ca 4-5 päeva, siis tahaks juba ühe korra ennast pisut tongi juua, sixpack või nii, tavaliselt läks ikka iga teine kord 8–12 õlleni, kui savu ei olnud, siis alkotaksod, kasiinod, hommikuni üleval passimised jne. Nali seisneb selles, et alkoholideliirium ei saabugi koheselt, kui alkoholi maha jätad, vaid umbes-täpselt 72h–120h pärast viimast kogust. Ehk siis, mida mina olin pidanud lihtsalt õlleisuks või lõõgastumisvajaduseks, oli tegelikult räige suitsetamise taustal tähelepanuta jäänud füüsiline alkoholisõltuvus.

Jällegi midagi, millest mul on kohutavalt kahju. Kuna Eesti on selle koha pealt nii loll riik, et alkoholism on küll taunitud, ent tavaline, ning kanep on tavaline, ent avalik tabu, siis selleks ajaks, kui alkoholism oli tagantjärele vaadates juba aastaid välja kujunenud, polnud mul savusõltuvuse pärast muretsemise keskel vähimatki aimu, et sellega veel eraldi tuleb tegelema hakata. Valus tõde on see, et tegelikult ei ole viimase staadiumi alkohoolikul ja süstlanarkomaanil mingit vahet. Me oleme lihtsalt harjunud, et reede-laupäeva öösel kõndimise pealt oksendavad vennad on tavaline nähtus, aga kui keegi silla all ennast süstima peaks, kukume pikali. Kas sa arvad, et alkohoolik muu võimaluse puudumisel ei manustaks endale samal viisil alkoholi? Uskuge mind, ta torgiks ennast ikka küll. Ja on see kätedesinfitseerimisvahendi või odekolonni joomine siis kuskilt otsast «väärikam»? Pauk jääb pauguks ja auk jääb auguks, olgu selleks siis pudel suhu või tablett perse või nõel kapillaari.

Kanepi- ja alkoholivõõrutuse võrdluse lõpetuseks ütleksin, et vaimse poole pealt oli kanepi puhul kõige jubedam apaatia ning alkoholi puhul meeltesegadus, füüsilise poole pealt kanepi puhul unetus ja söögiisupuudus ning alkoholi puhul see, et terve keha kogu aeg pisut valutas. Üleüldse olen kainenedes hakanud aru saama, et pole erilisi oskuseid õigel ajal istumispause teha, et selg saaks puhata, või jalutama minna, et silmi puhata ning sirutada jne. Kõigele oli alati üks lahendus – auk ja pauk. Ka otsesest august ja paugust tuleb hiljem juttu, ent pisut kannatust.

Füüsiline tervis ja kainuse eufooria

Kuna esimene kainusenädal oli niivõrd kohutav, siis järgnev periood seevastu – puhtusearmastus ja kainuseeufooria – oli meeletu pingelangus. Ma ei tea, kui palju siin oli pistmist reaalsusega. Et midagi tegelikult nii väga hästi oleks olnud, aga lihtsalt, kuna eelnev oli nii õudne, siis isegi alla normaalsuse olek oli täielik vabanemine. Vahel mõtlen, kas mitte osad antidepressandid ei tööta samal põhimõttel. On ju teada, et osad ravimid tekitavad esimestel nädalatel tugevaid kõrvalnähte, mis hiljem lakkavad. Mis siis, kui ravim tegelikult õieti ei töötagi, vaid inimene tunneb lihtsalt niivõrd suurt kergendust, et enam kõrvalnähte pole ning ajab tolle kergenduse ning füüsiliste piinade lakkamise ravimi töölehakkamisega sassi? Platseebo.

Aga see on kõigest üks mu sadadest-tuhandetest teooriatest. Siiski, tunnen siinkohal vajadust mainida, et statistiliselt 30% inimestest, kes mingil perioodil oma elus hakkavad antidepressante tarvitama, jäävad nendest sõltuvusse. Mitte selles mõttes, et jääksid neid elu lõpuni võtma, vaid kui neil järgmine kord tuleb depressiivsem periood, on ravimid jälle nende esimene ning peamine meetod probleemiga tegelemiseks. Samuti on depressiooni tagasilangemise tõenäosus tablettravi puhul kõige suurem. Ma ei ole seda infot ise pastakast välja imenud. 30%-info avaldas mulle mõned aastad tagasi Tartu haigla psühhiaater, kes oli ühtlasi esimene neis asjus päriselt aus psühhiaater, keda olen rohkem kui 10 aastase kogemuse ja täpselt 10 psühhiaatriahaiglakülastuse jooksul kohanud. Tagasilanguse tõenäosusest kuulsin parimast depressiooniteemalisest loengust, mida olen kuulanud, ning uskuge mind, olen neid korralikult läbi kamminud.

Kultuurišokk ja reaalsusenihe, rahutus ja lootusetus

Kainuseeufooria ja füüsise paranemise nautimine ei kesta kahjuks kaua, sest siis jõuab kohale reaalsus. Et ainete mittetegemine ei ole veel millegi tegemine. See on tegelikult normaalsus. See on passiivsusseisund ning nüüd on vaja hakata elu elama, midagi tegema, sest keegi ei pane mulle medalit kaela selle eest, et ma ei tõmbagi ennast täna vittu. Aga et mida teha ja kuidas? No fucking idea. Energiat on üle ning samas puudu, mõlemat muidugi kõige ebasobivamatel hetkedel, ideid on lõputult, ent järjepidevust null, metsikut rõõmu on sama palju kui metsikut viha. Mida aga ei ole, on meelerahu, mõtteselgus ning keskendumine. See on see periood, kus tahtmine tegutseda on suur, aga suutlikkus ühele ideele pidama jääda ümmargune null. Mingeid suuri otsuseid kindlasti vastu võtta ei soovita. Iseloomulikud on veel sõprade ja «vaenlaste» armastuse ja komplimentidega üleküllamine, vabandamine, vabanduste nõudmine. Lisaks sellele vahvad nähtused nagu sõltuvuse märkamine igal pool, igas väiksemas liigutuses nagu näiteks telefoninäppimine, šokolaadisöömine, muusikakuulamine, see, kui keegi trenni teeb, variante on lõputult! Egole meeldib võtta ühendust oma «veel tarbivate» ehk kaks nädalat (hahahahahahaaaa) maas olevate sõpradega, kelle ees kekutada ja jutu sisse pista, et «jou, mees, MA NÜÜD KAINE».

Kriminaalses maailmas pisut liiga mugavalt tundvale osale minust meeldis (tuleb tunnistada meeldib vahel siiamaani, sellega läheb kindlasti kaua aega) sõita mööda garaažidest, parkidest, majadest, kus pesitsevad/pesitsesid noormehed või täitsamehed, kellele meeldib relvadega vehkida või molli anda ja saada. See sünguseihalus on üks veidramaid asju sõltuvuse juures üldse. Sa ei saa aru, millega oled ära harjunud ning mis on muutunud aja jooksul nauditavaks, ehkki võib olla samavõrd hirmu- ning kõhedusttekitav. See on aspekt kainuse juures, mille eest soovin, et keegi oleks mind varem osanud hoiatada. Pahadest poistest ning adrenaliinirohketest, lausa eluohtlikest olukordadest eemale hoidmine on vähemalt sama raske kui kainus ise. Millega siiamaani võitlen on see, et mulle siiamaani meeldib, et mulle selline gängstasitt meeldib. Et kui võrrelda artikli alguses toodud tahet tahta kaine olla, siis mis puudutab pättustemaailma, on mul alles vaja tahet tahta mittetahta pahandustesse sattuda. Nagu arvata võite, nüüd tuleb juttu august ja paugust.

Hüperfookus ja mehed, kofeiin ja nikotiin

Sõnastame selle pisut peenemalt – hüperfookus. Hiljem tuleb juttu ka armastusest, sest kõik sõltlase emotsioonid ei ole pseudo, seotud sõltuvusega või sellest tulenevad. Vastupidi, terveneva sõltlasena võin öelda, et olen kahel korral kogenud siirast, elumuutvat, hinge, vaimu ning füüsist läbiraputavat armastust, mille suurusest võib-olla ei oleks arugi saanud või poleks osanud hinnata, kui poleks eelnevaid kunstlikke ligilähedasi, siiski mitte kaugeltki samaväärseid kogemusi. Orgasmidega saab aineeufooriaid võrrelda küll, nagu ka tehakse, armastusega mitte, seda ma teile luban.

Aga hüperfookus. Selle artikli hüplevust silmas pidades võite imestada, et mis fookusest ma siin üldse praegu rääkida saaksingi. Õnneks on mul/olid mul Vova, Vitali ja Vladimir, kelle najal saan nüüd seda kõike näitlikustada. Räägime lähemalt Vladimirist.

Oo, Vladimir

Vladimir jäi mulle silma kohe videokõnes Vovaga. Olen hiljem korduvalt mõelnud, et miks just tema ning miks nii tugevalt. Sõbral oli selle kohta teooria, et võlu seisnes selles, et ta ei pööranud mulle alguses tähelepanu. See võib täiesti paika pidada. Kui naistele tavaliselt meeldib, et neid taga aetakse, siis mina seda endaga eriti teha ei lase. Ise ütlen endale, et olen alfa ja blabla ning mulle meeldib endale taga ajada, mis on samuti kohati tõsi, ent selle taga peitub suuresti ka hirm, et kui keegi mind kaua taga ajaks, keeraks ta õige varsti otsa ringi ning paneks teises suunas ajama. See pole isegi teab mis irratsionaalne hirm. Seda on mulle ka tagantjärgi öeldud. Et kui oleksid teadnud, kellega end seovad, poleks kohe kindlasti seda üldse teinudki jne.

Ma olen kaval intuitiivne tegelane ka. Ma teadsin umbes 5 kuni 10 minuti jooksul, kui Vladimir oli videokõnes Vova kõrvale istunud, et lähiajal on ta mu korteris. Ma olen õppinud aastatega sellise leveldamise (pikaajaline manipulatsioonivõte, mis eeldab nagu males «vastase» mitme käigu etteteadmist) ära, et ei oska seda enam isegi kinni keerata. Mu peas käib ca neljatunnine film, kus ma olen alati kaks tundi ära vaadanud ning järgmised kaks ootavad ees. Neli tundi on veits pikk aeg filmi jaoks... Olen alati alguses või lõpus, mitte kunagi kohal.

Sama õhtu tirisin ta ka teise tuppa, kus me tegime igast asju, aga eelkõige panime ilma liialdusteta vahelduva eduga 6–8 tundi tatti. Mul olid järgmisel hommikul sõna otseses mõttes lõua peal ta habemest mikrohaavad, mis veritsesid ning ninalt ja selle ümbrusest tuli nahk maha.

Kuna olen manipuleerimise meistritasemel omandanud juba väiksest saati, siis on minu kaitsemehhanismideks räme ausus kõige suhtes. Ma kohe tahan, et inimesed teaksid mu kõige halvemaid külgi ning tunnen vajadust inimesi enda eest hoiatada, nii nõrkuste kui võlude. Ajalugu on näidanud, et oleksin pidanud seda tegema tihedamini. Ajalugu on ka näidanud, et kipun mehi kohtlema nagu objekte. Kui nad mulle pinget pakuvad.

Ega ma Vladimirile eriti palju aega ei andnudki. Ma pakun, et umbes 3-4 tundi pärast poiste külla maabumist lendasin talle juba peale ning suudlesin kõigi nähes. Noh, et ära märgistada või nii. Ning et teised teaksid, et olen just temast huvitatud. Sama õhtu tirisin ta ka teise tuppa, kus me tegime igast asju, aga eelkõige panime ilma liialdusteta vahelduva eduga 6–8 tundi tatti. Mul olid järgmisel hommikul sõna otseses mõttes lõua peal ta habemest mikrohaavad, mis veritsesid ning ninalt ja selle ümbrusest tuli nahk maha. Naljakas on see, et olin just mõned päevad varem mõelnud, et tahaksin kedagi suudelda. Et ma ei igatse seksi, vaid just suudlemist. Sain, mis tahtsin. Praegu igatsen ma näiteks kaisutamist. Huvitav, kas Mihhailiga saaks seda praktiseerida lähiajal... Mihhail on mu praegune kiindumuseobjekt. Ja siis on veel Richard, kes on ühtlasi mu kauaaegne sõber, kellele ma igapäevaselt mõtlen ja umbes igakuiselt nude'sid saadan, kui keegi teine parasjagu nii hullult ei meeldi. Vahel ka samal ajal.

Enne kui Vladimiriga mingiks asjatamiseks läks, ütlesin talle Vova ja Vitali kuuldes, et mul on elu täiesti perses ning Vladimir esindab kõike, millest ma peaksin eemale hoidma, ning üleüldiselt tegin selgeks, et kõigest on praegu pohhui. Ja oli ka. Selles oli midagi ühtlasi väga vabastavat, ent samas kurjakuulutavat. Vladimir ütles mulle esimesel õhtul voodis, et ta arvab, et ta armastab mind. Tal ei olnud põhjust mulle valetada, kui siis ainult iseendale. Kui teiega aus olla, tahtsin too hetk sama öelda, aga mõistus ei lasknud, suudlesin teda lihtsalt vastu. Selliste hetkede juures on kõige jubedam see, et mõistus tahab valida emba-kumba: armastad või ei armasta. Ta ei taha leppida sellega, et äkki praegu armastadki ning tunde väiksemaks ratsionaliseerimine ei muuda asja konstruktsiooni ja olemust mujal kui su hinge pealispinnas. Tagantjärele öeldes adun, et too hetk ma tundsin küll, et armastan teda. Ent armastus tundub liiga pikaajaline sõna, mida öelda kohe, kui seda tunned, isegi kui seda tunned.

Mulle peab sõna otseses mõttes fakki näitama, ainult sõnadest ei piisa.

Kui me olime kolm päeva järjest kõik koos pidu pannud, viskasin ma nad lõpuks välja. Ma pidin ära ootama hetke, mil sain nende peale piisavalt vihaseks ning nad siis kohe nahhui saatma, sest ma ei oleks muidu mitte kunagi sellega hakkama saanud. Liiga chill oli ning ma polnud ammu seltskonnas viibinud. Ja nii palju head muusikat kuulanud! I am a sucker for music. Ühtlasi mulle meeldis, et vahepeal, kui ma magasin, vaatasid nad ise täiesti mälus peaga Tarantino filmi «The Hateful Eight» ning arutlesid dialoogi üle. No. How can you not love those guys.

No ja kui nad ära läksid, hakkas põhiline pull pihta. Ega see, et ma ise aru saan, et mingist suhtest juttugi ei saa olla, ei tähenda, et süda ja kehakeemia kuskilt otsast järele jõuab. Ma pommitasin Vladimirit kõnedega, sõnumitega, häälsõnumitega. Kui Vladimirilt bloki peale sain, hakkasin intensiivsemalt suhtlema Vitaliga, ennast veendes, et «ta on ka lihtsalt tore inimene». Vovalt olin juba varem bloki peale saanud, sest teda pommitasin algselt, vältimaks kohest Vladimiri pommitamist. Nagu nad poleks aru saanud...

Kuna Vladimiri aluspüksid (jep, levelid olid sellised, et inimene unustas aluspüksid jalga panna ning mina planeerin mõttes inimesega tulevikku) ning pangakaart ja Vova telefon ning müts jäid siia, oli hea võimalus leiutada põhjus Tallinnasse minnes nendega kontakteeruda. Ehk siis Vitaliga, kes oli ainus, kellelt ma veel blokki ei olnud saanud. Asi läks vahepeal isegi nii kaugele, et ma surusin Vitalit, et Vladimir PEAB mult bloki maha võtma. Vladimir saatis hiljem Vitali kaudu mulle selfie, kus näitab mulle fakki. See on see, kui intensiivselt ma meesterahvast surun, kui ma talle fokusseerun. Mulle peab sõna otseses mõttes fakki näitama, ainult sõnadest ei piisa. Lahendasin olukorra enda meelest siiski väärikalt, joonistasin ta fotost täitsa tiptop pildi ning saatsin Vitali kaudu tagasi nagu üks õige freestyle räppar, sitast saia. Oleme vahepeal veel ühenduses olnud, ent ma tean, et nad ei näe mind nii, nagu ma tegelikult olen. Millest on kahju, sest mina näen neid päris täpselt. Ei lähe neist keegi põrgusse. Pole allilma materjal.

Deliirium, eufooria, hüperfookus... Armastus

Endalegi üllatuseks pole mul hetkel tahtmist rääkida romantilisest armastusest. Tahan rääkida hoopis enese- ning jumalaarmastusest. Tagasi keskmesse. Nagu ma saan teile garanteerida, et romantiline armastus on kõvem tripp kui kõige räigem pauk, saan ma samamoodi garanteerida, et kaineks hakkamine on räigem spirituaalne kogemus kui ükskõik milline LSD-, seene- või isegi DMT-tripp. Ma olen neid kõiki «proovinud». Olen ennast DMT-st korra lausa oksele suitsetanud, nii et uskuge mind, ma tean, millest ma räägin.

Kainus on võimaldanud hakata mul nägema subjektiivsuses kõige tõetruumat objektiivsust. Seda on keeruline seletada, kerge tunnetada, võimatu täielikult edasi anda.

Jumalaga suhe on olnud alati keeruline. Kuna hüperfookus on mind terve elu varjuna jälitanud kõikjal, olen endale mõtteis valmis meisterdanud lause «kui jumal on olemas, ta andestab mulle ning isegi pigem kiidab heaks, kui ma temasse liigselt ei usu». Mis ma tahan sellega öelda. Ma olen olnud jehoova tunnistaja, chillinud süstlanarkomaanidega, kamminud läbi igasuguseid alternatiivkogukondi ning subkultuure ja igaüks näeb jumalat seal ja sellisel viisil, nagu ta seda teeb. See on ja saab aga alati olla ainult subjektiivne. Kainus on võimaldanud hakata mul nägema subjektiivsuses kõige tõetruumat objektiivsust. Seda on keeruline seletada, kerge tunnetada, võimatu täielikult edasi anda. Üks stand-up koomik ironiseeris kunagi budismi ideed, et sa-pead-mittetahtma-aga-sa-ei-tohi-tahta-mittetahta. WTF. Ütleme nii, et tänaseks, praeguseks hetkeks saan ma sellest kõigest väga hästi aru, ehkki rakendada suudan 0,001% ajast. See on aus statistika, kusjuures.

Ma lasin endal kõike karta, enda hirmudel materialiseeruda. Kaasaarvatud hirmul, et jumalat äkki ei olegi. Periooditi elasin teadmisega, et elame simulatsioonis, järgnevad päevad, et kurjad tulnukad valitsevad maailma, siis, et saatan, siis, et oleme kuskil katseklaasis, siis, et olen ikka veel DMT-tripis, mis endise noormehe diivanil suitsetasin ning võib-olla ärkan alles sellest üles. Jne. Ehk siis, ma ei ole läbi kamminud mitte ainult subkultuure, vaid terve portsu paradigmasid. Kuni üks hetk saabus teadmine, et... vahet pole. Olen Simsis? Pohhui. Ka Simsis ja Minecraftis ikkagi lõpuks tahad endale maja ehitada ja maailma avastada, kaua sa neid kolle ikka tapad. Jumalat pole? Pohhui. Parim tunne maailmas on ikka armastada ja olla armastatud. Jumal on? Väga lahe! Ning ma pean leppima sellega, et ma ei suuda ega hakkagi kunagi suutma teda läbi ja lõhki mõistma. Isegi mitte 0,0000000001% protsenti. Ja see on hea! Sest ma ei saakski sellega hakkama. Mitte keegi ei saaks, ilma hulluks minemata. Aga ma ei taha hulluks minna ning et mul ila tilgub ja enam ühiskonnas funktsioneerida ei suuda. Ma tahan hullu ja hulle panna, mitte ise hull olla. Teen maailmale (ja hulludele) niiviisi palju suurema teene.

Jumal on mulle end iga päev ilmutanud alates hetkest, mil karjuvast vajadusest ta olemasolu järele lahti lasin.

Täna, praegu, olen ma leppinud sellega, et olen sõltlane. Mitte ainult, oskan sellest isegi rõõmu tunda! See võib tunduda jabur, lausa kahjustav, ent uskuge mind, kui on valida kas nutta või naerda, tehke mõlemat, aga naermine jätke viimaseks. Ma olen 12 aasta jooksul suitsetanud maha miinimum 70 000 eurot ehk siis põhimõtteliselt olen ma endine miljonär! Kanep on üks ohutumaid, kuid kulukamaid sõltuvusi Eestis... Ent mõelge, kui palju ma olen jaksanud tööd teha (va viimased 3-4 aastat) ning kui hästi olen õppinud söögi, riiete ja transpori arvelt kokku hoidma tänu sellele! HahahahaHAAA. No ei ole halba ilma heata.

Samuti. Kui 99% inimestest, kes selliseid koguseid kopsu on tõmmanud, on mingi hetk hakanud müüma ning endale krimkad kaela tõmmanud, siis mul on kõigest kaks väärtegu ning psühhiaatriahaiglate ajalugu. Mul pole lapsi! Sorry, lapsevanemad, aga woo faking hoo! Ma olen oma vastutustundetusest niivõrd teadlik olnud, et mul on praegu ainult kass, kellest on rohkem kui küll! Mul pole meest! Mul pole naist! Mul on hädavaevu seksuaalne orientatsioon, hahahahaaa. Mul pole pangalaenu (ega ka lootust seda nii pea saada muidugi)! Mul pole materiaalses mõttes peaaegu et mitte midagi! Ning sellele vaatamata olen ma rahul. Sest minu jaoks see, kui hommikul mingi paras pask ees ootamas ei ole, on juba selline õnnistus, et süütaks küünla ja kui jääb väheks, paugutaks veel ilutulestikku peale.

Find what you love and then let it kill you or...

FIND THAT YOU LOVE AND THEN LET IT CHILL YOU.