JÄÄLAHING 1242 ⟩ Episood 1/4. Kes lasi tõde jälle sedapidi paista?

Illustratsioon: Ekraanipauk Sergei Eisensteini filmist / montaaž

5. mai 2022, 08:19

Pikk jutt, sitt jutt! Millegipärast ununes see geniaalne, kuid samas praktiline mõttetera siis, kui asusin kirja panema oma tasapisi kogutud tähelepanekuid 1242. aasta Jääkähmluse kohta. Tänasest algav järjejutt sai enam-vähem ühe jutiga kirja pandud 2019. aasta jõulueelsel nädalavahetusel.

Pärast viimase punkti panemist pole ma seda ise mitte kordagi tervikuna läbi lugenud. Jupiti küll, sest mul jätkus nahaalsust saata see n-ö eelretsenseerimiseks järgmistele korüfeedele: arheoloogiadoktor, Kagu-Eesti hilisrauaaja ekspert Heini Valk; ajaloodoktor, Jäälahingu ekspert (monograafia «1242. Müüti murdes» ilmus 2013. aastal) Andres Adamson; Eesti teedevõrgu ajaloo uurimise grand old man Tõnu Raid (tema uuringutel põhineb minu artiklikese kaalukaim osa – logistika). Heiki Valgult ja Tõnu Raidilt saadud tagasisidet võisin pidada soosivaks. See-eest Andres Adamsoniga kujunes meil välja usin kirjavahetus, et mitte öelda jäälahing, väga paljude minu teksti aspektide kohta. Adamson on hiidlane ja mina saarlane, seda esiteks. Teiseks ei saanud ta ju sugugi ignoreerida seda, et minu hüpotees oli tema poolt 2013. aastal esitatuga üsna risti-vastu. Lõpuks, kui kõik sai ära vaieldud ja kirjavahetus rauges, tundsin ma ennast maailma kõige targema mehena, vähemalt mis puudutab nn mongoli-tatari ikke nüansse. Kui nüüd kellelgi tekib küsimus, et kuidas puutuvad siia mongolid, siis seda ei mäleta ma ka ise praegu täpselt. Võib-olla on sellest juttu kusagil allpool, artiklis?

Et sissejuhatus ei kujuneks pikemaks (ja sitemaks) kui päris jutt ise, tuleb siinkohal selle otsad jõuga kokku tõmmata. Ühesõnaga – vaatamata sellele, et lugupeetud eelretsensendid püüdsid hea sõna ja võõra väega näidata korrigeerimist vajavaid kohti artiklis, ei jõudnud ma selle tegevuseni mitte kunagi (kas juba mainisin, et pärast punkti panemist pole ma seda ise üldse lugenud? Vist ikkagi mainisin... Hea, et kordamine on tarkuse ema!). Alguses ei viitsinud ja siis mõtlesin, et tegelikult vigu või võimalusi asjaolusid teisiti tõlgendada on seal ainult kuskil umbes... ma ei tea kui palju, aga siiski piisavalt vähe, et hüpoteesi asetus muutuks. Kui leiate tekstist faktivigu, siis kirjutage sellest mu blogisse https://teemeiseajalugu.blogspot.com. Seniks aga võetagu teadmiseks, et hüpotees on miski, mis enne teaduslikku tõestuse leidmist jääb hüpoteesiks ehk siis võimaluseks faktidele kuidagi alternatiivselt otsa vaadata.

Kuid ma tänan lugupeetud autoriteete siiralt selle vaeva ja nende õpetussõnade eest, mida nad mulle pühendasid! Kindlasti lugege läbi raamat «1242. Müüti murdes», sest see on väärt tekst, mida on lausa lust lugeda. Üldse lugege kõike ajalooteemalist, mis kätte satub, sest ajalugu on huvitav!

Täiesti juhuslikult sattus avaldamine juba kolmandat kuud kestva Ukraina sõja päevile. See tuletab meelde, et Venemaa poolt on hallidest aegadest saati alati rusikatega väljapoole vehitud ja pärast leetopissidesse kirja pandud, kuidas tegelikult hoopis ennast kaitsti. Selle kaitsmise käigus on ometi muudkui oma territooriumi laiendatud.

Jääkähmlust tuletab Venemaa poolel asuval kaldal meelde meie poole vaatav metallist ja tundub, et vähemalt kilomeetrikõrgune väesalk. See on nii metsiku mastaabiga rajatis, et kui taheti teha skulptuurigrupi üldvaadet Putiniga, siis ei leitud seda isikut pärast pildilt isegi luubiga üles. Eks see mingi 800 aasta pärast paistab, kas mainitu on Venemaa ajaloos endiselt kärbsemust või hoopis kilomeetri pikkune. Slava Ukraini!

Madis Nõmm04.05.2022

Artikli foto — Illustratsioon: Ekraanipauk Sergei Eisensteini filmist / montaaž

Juba muistsel ajal ei osatud tõel ja pravdal vahet teha

Jäälahing omab Vene ajaloo jaoks ülisuurt tähtsust. Propagandistlikel kaalutlustel on selle ümber loodud Venemaa omaette olemise üks nurgakivisid. Selle lahingu võitnud Novgorodi vürstist Aleksandr Jaroslavitšist, alates 14. sajandist hüütud Nevskiks (1221–1263), aga tehti 1547. aastal pühak ja Venemaa päästja; mees, kes tõrjus vastikud ristirüütlid või livoonlased, nagu neid venekeelses kirjanduses nimetatakse, lõplikult Peipsi läänekaldale.

Põhimõtteliselt on venelaste vaatevinklist tegemist Suure Isamaasõja eellahinguga. Teha pole midagi, selline on nende ajalooline pravda. Samuti nagu pole võimalik neile selgitada, et eestlaste jaoks ei pruukinud Punaarmee aastal 1944 sugugi vabastaja olla. Kui keegi üritab neile selgitada meie seisukohti, siis hüüab ametlik Venemaa, et tegemist on ajaloo revideerimisega, millele peab andma viivitamatu vastulöögi. Huvitav, kas Jäälahingu ajalugu tohib revideerida? Mis lugeja arvab? Prooviks õige vaadata, kas kuulus Varesekivi, mille juures lahing toimunud, võiks olla Eesti poolel Varnja küla rannaäärses meres asuv sama nime kandev rahn?

Üldiselt peaks isegi pime üles leidma kivi, mida oma 1938. aasta filmis «Aleksandr Nevski» näitas Sergei Eisenstein. On kolm maapealset objekti, mis on kosmosest näha – Suur Hiina müür, Cheopsi püramiid ja Varesekivi.

Wikipedia räägib

Vaatame, mida arvab asjast ajaloohuviline ilmarahvas, kes teadupärast elab Wikipedias. Mainitud netientsüklopeedia on ju koht, kuhu tublid arvutiinimesed koguvad avalikuks kasutuseks kokku kõikvõimalikud andmed, mis seni ainult tarkades raamatutes kirjas olnud.

Lahingu daatumi suhtes on kõik suured rahvad ühel meelel – see toimus 5. aprillil 1242, mis Novgorodi leetopissi andmetel olnud laupäev. Samuti teavad absoluutselt kõik, et võideldi järvejääl, kusjuures üldiselt nimetatakse Peipsit, ainult eestlased mõistavad nimetada Lämmijärve.

Lahingus osalenud vägede hulgas on aga täielikult unustatud kokku leppida:

Venekeelne lehekülg – Vene poolel 15–17 000, Saksa poolel 10–12 000;
Ingliskeelne lehekülg – Vene poolel 5000, Saksa poolel 2600. Ilmselt on seda lehekülge modereerinud eestlased, sest täpselt samad numbrid on ka eestikeelsel leheküljel;
Saksakeelne lehekülg – Vene poolel 3000–4000, Saksa poolel 1200–1800;
Lätlased – Vene poolel 4000, Saksa poolel 1500–1600;
Soomlased ei ole asjas kuigi kindlad – Vene poolel 1000–6000, Saksa poolel mõnisada kuni 2000.

Niisiis ei saanud me kokkuvõttest teada muud, kui et vene poolel osales 1000 (tuhat) kuni 17 000 meest, livoonlasi aga oli mõnisada kuni 12 000.

Kui palju siis ikkagi sõjamehi Peipsi lahingus võitles?

Esmalt Livoonia pool

Õnneks võttis ajaloolane Andres Adamson seda lahinguasja kriitilise pilguga vaadata ning oma uuringute põhjal kirjutas raamatu «1242. Müüti murdes». Soovitan soojalt, tegemist pole igava teadusnämmutusega, milles viiteid rohkem kui teksti, vaid ladusas keeles kirjutatud põnevusjutuga. Edaspidi kasutan raamatu faktoloogiat ilma igasuguse häbitundeta, mõnes kohas vaidlen natuke vastu ka ja teatud oluliste lõppjäreldusteni jõudmiseks lähen oma teed. Kuid tagasi olulise juurde.

Andres Adamson pakub, et livoonlaste poolel said osaleda ainult need ordurüütlid, kes asusid paaris kõige lähemas ordulinnuses – Viljandis ja Võnnus, mis mõlemad olid komtuurkonna pealinnused. Saame teada, et ordumäärustiku kohaselt pidi igas komtuurkonnas viibima kohapeal vähemalt komtuur (kõrgem kohalik orduametnik) ja 12 rüütlit. Antud juhul olulised komtuurkonnad asusid Viljandis ja tänase Läti piiri taga Võnnus. Adamson tuletab siit, et Jäälahingusse sai loogiliselt ja logistiliselt minna 26 rüütlit. Koos saatesalga liikmetega (kellest enamuse moodustasid tema arvates eestlased) sõjamehi parimal juhul olla kuni 200.

Tartu piiskop võinuks Adamsoni hinnangul kokku ajada sõjasalga, kus oleks mehi umbes sama palju, kusjuures rüütlite ja lihtsalt löömameeste vahekord olnuks oletamisi 1:10-le. Eestlastest, et mitte öelda talupoegadest, maakaitseväelasi 300 kuni 500.

Seega livoonlaste poolel võis parimal juhul osaleda kuni 900 meest, tõenäoliselt aga mitte üle 700. Hea uudis oli see, et suur osa sellest kaadrist olid sõjaasjanduses võrdlemisi vilunud ja tõenäoliselt oli piiskopkonna talupoegadegi hulgas päris palju neid, kes osalesid kolme aasta taguses Pihkvamaa-käigus. Kasuks tuli see, et Pihkva poole oli n-ö rada sisse tallatud ja teed üsna selged.

Taanis tegutsev ajaloolane John H. Lind on püüdnud Jäälahinguga seostada taanlasi. Siiski jääb tema teemapüstitus minu meelest liiga kunstlikuks. Ei saa muidugi täielikult välistada, et juhuslikult ja sobival ajal viibis mõni taanlaste väesalk Tartumaal. Kuid nende Põhja-Eestist appi kutsumiseks puudus täielikult ajaline ressurss. Sellel peatume pärastpoole.

Kuid nagu kirjutab kroonik Liivimaa vanemas riimkroonikas: «Neil kaasas oli liiga vähe rahvast, ka vendade vägi oli liiga väike.»

Kui palju võitles Vene poolel?

Adamson kirjeldab, et Aleksandr Nevski družiinas oli Jäälahingu toimumise ajal maksimaalselt 400 meest. Lisaks osales retkel tema noorem vend Andrei, kaasas Suzdali družiina, kusjuures teele läinud ta oma isa Jaroslavi tahtel, kes sellal parajasti Suzdalis vürstipukis istus. Selle teema juurde tuleme hiljem tagasi. Suzdali družiina ei olnud ilmselt suurem kui Novgorodi oma.

Teadaolevalt oli retkel kaasas mingi kontingent Pihkvast.

Lisaks oletab Adamson, et lahingus osales mingi kogus, ütleme nii, mõne väga idamaise rahva hulka kuuluvaid sõjamehi. Ta tõestus on muide veenev ja selle põhjal tekkis nende ridade autoril selgus mõistatuslike ridade kohta riimkroonikas: «Venelastel oli palju laskureid, need alustasid esimestena mängu uljalt kuninga väe ees.» Me tuleme hiljem ka selle teema juurde tagasi.

Kokku rehkendab Adamson, et Aleksandri väes oli paar tuhat, igal juhul vähem kui kolm tuhat meest.

Seega oli Adamsoni järgi livoonlaste väesalk parimal juhul umbes poole, halvimal aga koguni neli korda väiksem kui Vene poole oma. Ja riimkroonik muidugi ütleb ka: «Venelasi oli selline hulk, et tubli kuuskümmend meest ründas ratsa ühte sakslast.» Kusjuures mitte kunagi pole mitte ükski ajaloolane krooniku suhtarvu usutavaks pidanud. Pärastpoole siiski vaatame need numbrid värske pilguga üle.

Väike segadus Juuliusega

Igaüks, kes tuttav venekeelse kultuuriruumiga, on näinud lummavat lahingustseeni eelpool viidatud filmist «Aleksandr Nevski». Seetõttu on tal silme ees pilt sellest, kuidas täpselt kõik toimus Lämmijärvel 5. aprillil, mis peaks uue kalendri järgi olema 12. aprill. Nüüd muidugi ütlevad kõik, kes midagi on kuulnud 1918. aasta kalendrimuutmisest, et õige kuupäev oleks hoopis 18. aprill. Samast loogikast lähtus Venemaa valitsus, kui kuulutas 18. aprilli lahingukuulsuse päevaks. Kuid võta näpust – esmapilgul inimmõistusele natuke hoomamatute kalendri konverteerimise reeglite abil on õige tulemus siiski 12. aprill.

Ehk teeb järgnev näide asja selgemaks. Gregoriuse kalender jätab iga 400 aasta kohta kolm Juliuse kalendri liigpäeva ära. Sellega seoses ei muutunud kuupäevad aastatel 200–300 maj; kuus päeva liideti aastatel 1000–1100; seitse päeva aastatel 1100–1300 (muidugi siis ka 1242) ja 13 päeva aastatel 1900–2100.

Miks on nimeks just Lämmijärv?

Nii tähtsas küsimuses kasutame ekspertide abi. Kõigepealt vaatame, mida on öelnud keeleteadlased. Kohanimeraamatus ütleb Arvis Kiristaja nii: «Nime tähendus on läbipaistev: Lämmi ’soe’ + järv (võrupäraselt Lämmijärv́).»

Temaga ei vaidle Aare Mäemets (1929–2002) raamatus Eesti järved: «Lämmijärv õigustab oma nimetust. Vesi on siin kevadel ja talvel tunduvalt soojem kui Peipsi järves ja Pihkva järves. Ka on siin jää alati nõrgem ja õhem kui mujal. samuti vabaneb see järveosa jääst kõige varem.»

Mida pajatavad kroonikud kevade tulekust?

1215. aasta kevadel pärast jää sulamist sõitsid saarlased laevadega Koiva suudmesse, kus nad said kätte ühe Riia poole teel olnud tsistertslaste ordu preestri ja selle kaaskonna. Henrik: «Ja kui ta oli ära pidanud teenistuse nädal hiljem Kristuse ülestõusmise pühapäeval (19. aprillil), kavatses ta ... laevaga alla Riiga sõita. Aga Koiva jõesuus sattusid neile saarlased vastu.» Niisiis olid saarlased juba seal, mis tähendab, et Riia lahel polnud jääd vähemalt nädal aega. Iga retk algab kavandamisest ja lõplikud plaanid saab teha alles siis kui meri silmapiirini sinine.

1220. aasta kohta kirjutab Läti Henrik: «Aga pärast kolmekuningapäeva (6. jaanuar), millal lume ning jäätuse tõttu neis maades tee on liikumiseks parem.» See lause annab märku, et «päris» talv jõudis kohale alles jõulude paiku. Maa külmus, teed kattusid lumega ja väiksemad veekogud said jääkatte. Mered ja suuremad järved alustasid tasapisi jää kasvatamist.

1238. aastal oli Batu-khaanil Vene vürstiriikide tuuseldamine parajasti pooleli. Märtsi lõpul jõudis ta Kozelskini. Edasi juhtus nii, et ta piiras seda seitse nädalat ja siis vallutas kolme päevaga alles maikuus.

1344: «...Edasi Saaremaale sai orduvägi liikuda alles veebruaris, kui meri oli jäätunud... ...Võit Saaremaa ülestõusnute üle polnud lõplik.» Marburgi Wigandi kroonika teatel pöördusid orduväed 14. märtsil tagasi mandrile ja jõudsid 4. aprillil Preisimaale. Wartberge sõnul pidi meister oma väed sooja ilma tõttu saarelt ära viima, saarlased aga jäid truudusetuks ja usust taganejaiks.

Kokkuvõttes jääb kroonikatekstidest selline mulje, et teed said tänu talve saabumisele liikumiskõlblikuks jõulude/aastavahetuse paiku, meri külmus armeekõlblikuks veebruariks ja aprilli keskel sõideti juba laevadega üle mere.

Kas keskaeg oli külm ja pime?

Meid huvitaval ajal võimutses nn keskaegne kliimaoptimum ehk soe periood, mida dateeritakse põhjapoolkeral vahemikku 950–1250. Lihtsustatult võiks öelda, et Jäälahingu ajal oli umbes sama soe kliima, kui on praegu. Kes tahab võrrelda, võib internetist otsida, millistel kuupäevadel on viimasel ajal keelatud Peipsi jääle minek.

Miks ei tasu hobustega jääle minna?

Hobune on suur loom. Sõjamehe ratsahobune võiks kaaluda 400–500 kilo. Suur tugev mees, rõngassärk seljas, mõõk vööl, kiiver peas kaalub pea 100 kilo. Kui rehkendada üsna umbkaudu, siis selgub, et ühele hobuse kabjale langeb koormust kuni 150 kilo. Soovitan viia läbi järgmine eksperiment: minna 12. aprillil Peipsile kõndima, naine kukil. Kusjuures kõndida tuleks ühel jalal hüpates. Kindlasti proovige!

Kui keegi kahtleb, siis julgustuseks üks vana lugu Hiiumaalt. Läinud kord talvel hiidlane üle jää Haapsallu. Koos naisega. Et endal kindlam tunne oleks, saatis naise paar sammu ettepoole kõndima. Toppinud hiidlane parajasti piipu, kui naine kukkunud läbi jää. Hiidlane ei kaotanud pead, astus naise seeliku sabale, mis jääserva peal oli ja toppis piibu rahulikult lõpuni. Siis õngitsenud naise välja. Tark ei torma.

Olgugi hobusel talverauad all, on jääl kombeks olla libe. Kui ratsavägede vahelise lahingu pidamise kohaks oli võimalik valida jää ja maismaa vahel, siis loogiliselt võttes kumma valis Aleksander?

Auklik jää?

Skeem Jäälahingu võimalikust kulgemisest Illustratsioon: Ekraanipauk ajaloofoorumist

Nagu sellest kõigest veel vähe oleks, rikuvad jääd sigoovitsad ehk ulatuslikud jääalad, kus jää paksus on oluliselt väiksem kui mujal. Väidetavalt põhjustab õhukest jääd lokaalsed veekeerised. Ei saanudki täpselt sotti, millest need tekivad, võib-olla järvepõhjas olevatest allikatest. Aga selge on see, et kohaliku hoiavad neist kohtadest eemale nagu katkust. Näiteks Piirissaare tsoonis on teada vähemalt neli sellist: Piirisaarele lähima Eesti mandriosa, Uhtinina juures; Piirissaare ja Venemaa vahel; Piirissaarest poolteist kilomeetrit põhja pool; Varesaarest lõuna pool kohas, kus Eesti ja Vene rannad on üsna lähestikku. Küllap on neid siin-seal veel.

Kes vähegi Jäälahingu teemat uurinud on, komistab varem või hiljem taolistele skeemidele. Neist selgub, et Jäälahing toimus risti-rästi üle sigoovitsate.

Lämmijärv on tegelikult jõgi

Peipsi järvesüsteemist voolab välja ainult Narva jõgi. Niisiis liiguvad veed lõunast põhja, Pihkva poolt Vasknarva suunas. Kuna Lämmijärv on kahe suurema järve vahel nagu pudelikael, siis on selles ka vee voolamise kiirus suurem kui muudes järvistu piirkondades. Mitte juhuslikult ei paikne järvistu sügavaim koht just Lämmijärves – kuna veekogu «töötab» jõena, siis on temas põhja uhtumine suurem kui mujal.

Lämmijärve jää on sama usaldusväärne kui tite pepu

Kui liidame kokku vee suhtelise soojuse, sigoovitsate asukoha, vee voolukiiruse ja kevade saabumise märtsi lõpul/aprilli alguses, siis ei saa saanuks Aleksandr Nevski rajada oma strateegiat järve ületamisele.

Teed olid keskajal pikemad kui praegu I

Tooni andev mõtteviis, mis tugineb leetopissidele, on umbes selline: Suzdali valitses suurvürst Jaroslav, kes oli Aleksandri isa. Kuna ta kuulis möödalendava linnukese käest, et poeg kavatseb Pihkvat rünnata, siis saatis ta teise poja, kelle nimi oli Andrei, koos družiinaga Aleksandrile appi. Niisiis Andrei tuli ja tuli ja tuli kusagilt maailma teisest otsast, praeguse Moskva tagant, sest ta oli tubli vend. Vähemalt näikse nii arvavat leetopissid.

Tollane üsna olematu teedevõrk suunas tema väe Novgorodi poole, seal ühineti vanema venna družiinaga. Lõpuks jõuti muidugi Pihkvasse, mis vallutati. Vallutamine on siinkohal palju öeldud, sest vastavalt «Liivimaa vanemale riimkroonikale» mehitas ordu Pihkva linnuse vaid kahe rüütliga, kes olid sisuliselt juristid, ametinimetusega foogt, ning väheldase sõjasulaste salgaga. Niisiis jalutasid Vene poole väed lihtsalt linna sisse ja vastavalt riimkroonikale aeti vennad minema. Vene poole kroonikad muidugi kirjutavad rohketest vangivõetutest.

Vaatame sellele teekonnale korraks otsa Gerardus Mercatori (1512–1594) 1595. aastal trükki jõudnud kaardi abil. Perejaslavl-Zalesski on tähistatud punase ringiga all paremal; üleval keskel Novgorod ja kõige vasemal Pihkva. Leetopisside kirjutajatel ilmselt maakaardid puudusid, muidu poleks nad kirjutanud sellist jama, et Andrei läks vennale Pihkvasse appi kahte juristi minema ajama. On täiesti selge, et juriste paljaste kätega ei võta, kuid see on siiski liig mis liig.

Kuidas Pihkva üldse piiskopile ja ordule anti?

Novgorodi esimese leetopissi sõnul vallutasid otepäälased, tartlased ja viljandlased (kusjuures siinkohal ei mõelda maarahva väge) koos vürst Jaroslav Vladimirovitšiga (–1245) 1240. aastal Irboska; «Liivimaa vanema riimkroonika» andmetel osalesid retkel ka taanlased. Pihkva vürstiriigi väed hakkasid kõvasti vastu, kuid said lüüa. Liivimaalased jälitasid neid kuni Pihkvani, mida piirati nädal aega. Pihkva palus rahu, andis pantvange ja vaenuväed lahkusid ning jätsid kohaliku vürsti endiselt pukki. Irboska linnus jäeti Jaroslav Vladimirovitšile.

Kuid Pihkvas hakkas pärast lahingut käärima. Senine suurvürst, aga samuti Novgorodi Aleksandr Jaroslavitši toetajad aeti minema ning otsustajaks sai keegi Tverdilo. Tema kutsus Jaroslav Vladimirovitši Irboskast Pihkvasse vürstiks. Nüüd toimus peenike šuhher – Jaroslav kinkis või andis Pihkva vürstiriigi Tartu piiskopile Hermannile, too omakorda jagas tegevvõimu orduga. Niisiis, kuigi nime poolest oli juhiks Jaroslav, kuulus kohapeal võim hoopis Tartu piiskopile ja Liivi Ordule ning seda viisid aastatel 1240–1242 ellu kaks ordufoogti, kellest eespool juba möödaminnes juttu oli.

Kas tundub imelik ja ebaloogiline? Kuidas sai juhtuda, et vabadust armastava Vene rahva esindaja upitas võimule livoonlased? Jaroslavi isa Vladimir oli Tartu piiskopi Hermanni hõimlane. Vladimiri tütar Sofia abiellus 1212. aastal kellegi Theoderichiga, kellest sai von Roppide aadlisuguvõsa esiisa. Theoderichi vanem vend oli Riia peapiiskop Albert, noorem aga Tartu piiskop Hermann. Hermann annetas Theoderichile 1224. aastal Otepää kihelkonna ning see kant oligi edaspidi Vladimiri ja tema poja Jaroslavi pelgupaik ning tugipunkt.

Allpool oleval kaardil on näidatud Pihkva vürstiriigi piirid. Ühtlasi on ringidega tähistatud Novgorod, Pihkva ja Tartu. Pihkva vürstiriigi ja Tartu piiskopkonna vahelise piiri Pihkva järveni ulatuva lõigu tegeliku asukoha välja selgitamisega tegeleme veidi hiljem.

Kust siis Jaroslavi pojad tegelikult tulid?

Andres Adamson pakub, et Batu-khaani juurest, kes tegeles parajasti Kesk-Euroopa kotti ajamisega. Vene vürstid olid nüüdseks kõik juba ilusti mongolite võimu all. Kuigi nominaalselt jäi Novgorod vallutamata, alistuti lepinguliselt. Selleks, et edaspidi keegi saaks ennast üldse vürstiks nimetada, ka Novgorodis, oli vaja mongolite poolt väljastatud volitust ehk jarlõkki. Seda tuli uuendada iga kahe aasta tagant. 1242 oli esimese jarlõkiga võetud kohustus tagada maksude khaanile laekumine ning mongolite sõjaretkedel osalemine. Üldiselt pidanuks jarlõki väljastama suurkhaan Ögedei, kes asus Mongoolias, kuid teadaolevalt Aleksander käis oma volitusi uuendamas Batu juures.

Ögedei suri 1241. aasta detsembris ja teade sellest jõudis Batuni umbes kolme kuuga ehk märtsis 1242. Kuigi tema lahkumine Euroopa sõjatandrilt algas just siis, ei suundunud ta sugugi kohe Mongooliasse, aga see on täiesti omaette jutt. Igatahes lõppesid selleks korraks mongolite sõjaretked.

Kui Aleksander tuli Batu juurest, siis võis ta osaleda viimases, üsna edutus Ungari kampaanias, mis toimus 1241-42 talvel. Ezstergomi piiramine näiteks lõppes mongolitele jaanuaris 1242 viigiga. Linna nad vallutasid ja rüüstasid, kuid linna keskel oleva kivikindluse kaitsjatele Batu hammas peale ei hakanud.

Pole võimalik öelda, millal täpselt Aleksandr koduteele asus, aga tundub, et Pihkva kanti jõudis ta märtsi lõpus. Kusjuures marsruut Euroopast Novgorodi kulges Pihkvast mööda. Ta võis juba minnes n-ö fikseerida olukorra ja kogu retke jooksul mõlgutada mõtteid, mida Pihkvaga ette võtta. Olukord oli ju vastuoluline – Pihkva ei allunud Novgorodile otseselt ja Tartu piiskopi ning ordu võim oli tegelikult seaduslik.

Ühtlasi seletab Euroopast tulek ka seda, miks Aleksandri retk nii kevadesse sattus. Kas võis Jäälahingule eelnev rüüstamine olla tingitud sellest, et Batu sõjakäigult jäi noos loodetust väiksemaks, aga družiinale tuli ju palka ikkagi maksta?

Mõni sõna mongolite väe ülesehitusest

Tšingis-khaan lõi süsteemi, mille alusel jagunes armee kümnendsüsteemi põhjal. Kõige väiksem üksus oli 10 sõjamehega arban; kümnest arbanist koosnes sadakond ehk jaghun; kümnest jaghunist koosnes tuhatkond ehk mingghan ja kümnest tuhatkonnast koosnes tümen ehk 10 000 sõjamehega üksus. Sama suure üksuse, näiteks kümmekonna juhid olid võrdsed, neid juhtis sadakonna pealik; kümmet sadakonda juhtis tuhatkonna pealik jne. Tümenite juhid allusid otse khaanile.

Sellest loogikast lähtudes saigi omaette tegutseva üksuse suurus olla kas 10, 100, 1000 või 10 000. Siit omakorda lähtub, et ka vürstide salk pidi mongolite väkke sobituma. Družiina suurus oli tollal keskmiselt 300 sõjameest. Pakun, et Aleksander ja Andrei võtsid kumbki kaasa sadakonna, kokku 200 meest. Esiteks oli see mongolite loogikast lähtudes otstarbekas kooslus, teiseks polnud ju mõtet võõras sõjas kogu oma družiinat n-ö magama panna.

Samuti koosnes ilmselt ühest sadakonnast hüpoteetiliselt Jäälahingus osalenud mongolite salk. Miks nad Aleksandriga kaasas olid? Küllap soovis Batu enne lahkumist sisse kasseerida kõik veel saamata maksud ning nende turvamiseks-manageerimiseks piisas Vene vürstiriikides sajast mehest. Kümme meest olnuks liiga vähe, tuhat selgelt liiga palju.

Järgneb...

Kommentaarid