REPORTAAŽ ⟩ Maamess: maa ja metsa tarbimise festival
27. aprill 2022, 18:46
Kevad tärkab, koroona taandub ning kõigest rahvarohkest ja kaua pausilolnust tahaks osa saada. Ka Ypsiloni toimetus, kes siiani värisevatel näppudel suvesündmuste kalendrist parimaid palu raalib. Kollektiivi otsusega saatsime Veski luurajana Maamessile.
Saabun Tartusse reede pärastlõunal. Olemine lööb kuidagi mõnusalt elevaks, kuna alles paar aastat tagasi sai õpingute käigus regulaarselt ülikoolilinnas käidud ning need käimised olid alati mõnusad rutiinilõhkujad. Sel korral tulen siiski muul põhjusel – on Maamessi teine päev, viimane taoline jäi kolme aasta taha ning kuidagi on tekkinud tunne, et Baltimaade tunnustatuimaks maateemaliseks messiks tituleeriv üritus võiks aidata peale kahte koroonakevadet veidi silmavaadet värskendada. Esimest korda käisingi siin eelmisel korral, st 2019. aastal. Ka siis oli ilm imeilus, isegi soojem kui seekordne +17.
Kogu messikeskuse ja Maaülikooli ümbrus on umbes. Autode järjekord algab endise Krooksu juurest ning kulgeb Maaülikoolini välja. Teeservad on rahvast täis, suur osa nendest roheliste messikottidega, siinsamas seisab ka minu hinnangul veidi liiga suur traktor teadmata otstarbega adraga. Justkui monument sündmuse suurejoonelisusele, kuid ilmselt reklaamimise otstarbel silma alla sätitud. Tundub, et enamiku ummikust moodustavad siiski Tallinna suunas liikujad või sealtpoolt tulijad, sest turvafirma vorme kandvate naiste pisut kohmaka reguleerimise peale suunduvad parklasse vaid üksikud autod.
Kõik on endine
Juba parklas saan hoobilt aru, et kõik on täpselt samamoodi nagu eelmiselgi korral. Siitsamast üle Tallinna maantee tõuseb lärinaga lendu tarmuka olemisega reibas kopter, millega kõik soovijad lõbusõitu teha saavad, eemalt kostub muusika mürtsumist, millele kajab vahele teadustaja arusaamatu jutukõmin. Mõni auto eemal käivitub kaks mootorsaagi. Värvilises erivarustuses naine ja mees lasevad saagidel mõnuga kiljuda samal ajal tähelepanelikult kuulates ja midagi arutades. Arusaadav – käimas on rahvusvaheline raievõistlus, küllap häälestavad oma instrumente.
Rahvast on meeldivalt parasjagu – väravast saan pääset näidates sisuliselt peatumata läbi, puiduhakkega kaetud tolmustel teeradadel pole tunglemiseks põhjust.
Niisiis, kohal. Lasen silmadel ringi käia ning tunnen kohe õrna aimdust, et olen vales kohas. Nii kaugele kui silm seletab, on rajad palistatud risti-rästi paigaldatud ning võimalikult puhevile aetud tehnikat – traktorid, haagised, laadurid, mullaharimisriistad, külvikud, heina- ja silotehnika, kombainid, kuivatid, lägakäitlemistehnika, autod, ATV-d, rehvid, metsalangetusmasinad, väljaveotehnika, saed ja muud puidutöötlemisseadmed, pumbad, vintsid, kütteseadmed jne. Vau! Kõik läikima löödud, adrad õieli, kõrval toredad triiksärkides härrad ja prouad, kes pelgalt pilku kohates on valmis su koheselt mõnda kabiini lohistama või rääkima põhjalikult uue mudeli väändest ja momendist.
Siinsamas ragistab üks rõõmsa näoga härra lepalatti briketiks tükeldada, eemal sööb suure kondiga liigselt päikest näinud mees männitüvel isukalt võileiba. Kaks poisiklutti kõõluvad ühe punase laaduri kopa küljes, samal ajal kui (ilmselt nende) isa intelligentselt kortsus kulmu saatel laaduriga sarnast logo kandvas särgis müügijuttu tulistavat naksaka olemisega noormeest kuulab. Iga seadme ja väljapaneku juures on kolme kuni viiesed grupid asiseid inimesi omavahel käte saatel seletamas. Umbes nii: «See sõlm siin küll mingit normaalset koormust vastu ei pea.» – «Ole nüüd, peremees, meil on koormus kogu noole peale lihtsalt oluliselt ühtlasemalt jaotunud, mistõttu see sõlm on isegi veidi üle dimensioneeritud.»
Sirbisahinast pole jälgegi
Longin vaikse tempoga ringi ning peatun siin-seal erinevate masinate ees. Mind ei huvita konkreetselt ükski seade, pigem jään pikemalt vaatama selliseid, mis kuidagi jahmatavad või aukartust tekitavad. Kombainid näiteks – jõhkrad kuni 100 tonni vilja tunnis koristavad monstrumid, mis heedri kõrval seistes tunduvad lähemal seisvat pigem Dune’i tehnikale kui sirbisahinale. Selliste hinnaklass jäävat poole miljoni euro kanti. Kujutad ette – kombain sahiseb põllus, jälgib satelliidi abil oma asukohta ja korrigeerib seda vajadusel samal ajal sangas oleva põllumehe kabiinikliimat hoides ning opereerimiseks soovitusi andes. Ja kui miskit kalli masinaga juhtuma peaks, näevad esinduse tublid töömehed veakoodid oma arvutist live'is ära ning suunduvad ilma pikema jututa õigete varuosadega põllumehele appi – say no more! Selliseid masinaid niisama küüni all ei hoia. Need on nagu kratid, mis tööta jättes põllumehe enda ära söövad või vähemalt pankrotti viivad. Mõni ime siis, et ebasoodsad ilmatingimused või põllul sirget loogu takistav kivikülv maamehe tuju ära rikub. Maamees ja keskkond on selle uhke seadme orjad.
Või siis halupuude tegemiseks mõeldud masinad. Päris sellist, mis kasvava tüve otse kaminahalgudeks teeb, ma messialalt ei leidnud, kuid ega palju puudu kah ei jäänud. Harvester pluss miskine Jappa nimeline isend ja tegelikult üle ühe mehe kõrvale vaja pole. Targad ja hinnalised masinad teevad ära kõik, mida üks nõudlik peremees ette kujutada oskab. Suur tootlikkus tagab suurema kasumi, mida rohkem puitu või mulda näppude vahelt läbi lased, seda rohkem su enda heaks ka näppude külge jääb. Ja selle võid juba messiala tagumises nurgas eksponeeritud soojaveetünni või tünnikujulise sauna või lihaveise grillhõrgutiste vastu vahetada.
Esialgu tundub saunade nurgas ringi vaadates, et pakkujaid on üks ja too on lihtsalt oma mudelivaliku läbilõike välja pannud. Nii see aga pole. Kontrollin artiklit kirjutades ka veebist üle ja veendun, et eesti inimesed lihtsalt armastavad väga neid ümarate vormidega kompaktsaunasid. Kuidas muidu seletada, et erinevate tootjate pakutav üksteisest minimaalselt erineb. Ja tünn ongi lihtsalt ümar vann. Ahjuga tavaliselt. Päris hubane sees istuda ja väsitavast töönädalast välja puhata. Rasket tööd ravitakse lihtsate asjadega – kuuma ja niiske kliima, korraliku kõhu- ning kibeda suutäiega.
Leian õige pea telgi, kust mõlemat maitsta ja osta saab, Maamessi turg nimeks. Ohohoo – siin käib päris vilgas sagimine! Mõni samm ja juba leian oma näpuvahelt tüki toekat sinki, järgmise laua juures soovib härra mulle veini pakkuda. Uurin, et millest tegite, selgub, et ise ei tee, toob Itaaliast sisse ja müüb. «Ei, siis ma ei taha,» vastan edasi liikudes. Järgmise laua juurest pakutakse aga õunasiidrinapsu. «Ise teen,» teatab too mees. «Tallinnas,» lisab. Naps on hea, tuleb tunnistada. Teen kauba ära ja saan kaasa üsna krõbeda hinnaga, kuid see-eest graatsilises pudelis käraka. Lasen silmadega üle telgi ning pean tunnistama, et siin on ikka päris puder ja kapsad koos. Seebist siidrini ja puulusikatest pasteedini. On nii isetehtut kui ka importkaupa. Samas – mulle meeldib. Kuidagi siiras ja kirev, nagu üks normaalne turg olema peaks. Kahju ainult, et selliseid nõnda harva kohtab. Vähemalt minu kodukandis.
Lehma lõhn
Marsin telgi teisest otsast välja ja märkan eemal järgmist. Nüüd juba konkreetsema minekuga, sirgelt sinna, uksest sisse ja sitahaisuga vastu vahtimist. «Vau!» võpatan endamisi ja surun linnainimese endas tagasi sinna, kus on ta koht. Telgis eksponeeritakse loomi. Lihaveiseid, täpsemalt. «Kuidas teil siin läheb?» uurin ukse kõrval istuvalt proualt, kes tundub pisut väsinud. «Nüüd juba rahulikumalt,» teatab ta ja naeratab. Kutsub mu lauale lähemale ja tutvustab parasjagu käimasolevat hasartmängu. Nimelt on kõigil huvilistel võimalik pakkuda esimeses aias tühja pilguga tammuva musklilise veise kaalu. Et maksad ühe euro, paned ennustuse paberile kirja ja kui homme loom kaalule aetakse, saab kõige lähemale pakkunud messikülastaja soti puhtalt kätte. Piidlen umbusklikult toda valget elukat ning püüan mõttes teda enda suurusteks tükkideks jagada. Tahaksin pakkuda, et 250 kilo vast ikka on, kuid kuna mul münti pole, jääb praktiliselt kindel auhind sel korral tulemata.
Õuest hakkab kostma muusikaga pooleks üürgamist. Kõnnin igaks juhuks eemale hoides lihaselistest elukatest mööda ning avastan, et loomade ala on telgist oluliselt suurem – siinsamas kõrval on lava ning sellel möirgab mingi Lottemaa tegelane laste rõõmuks naljalaulu. Lava ümbrusesse on kogunenud hulk mudilasi, kohe nende selja taga täpselt lava vastas paikneb lihunikuäri. Huvitav, kas lapsed viivad kuidagi otsad kokku, et suurt osa nende ees käratsevate multikategelaste n-ö sugulastest samal ajal nende selja taga nende vanematele maitsta pakutakse? Raha eest saab lapsi pisut eemal loomadega ka kokku lasta ning siis pilti teha. Mingi rantšo pakub sellist teenust. Alpakasid näidatakse ja mõned lambad on kah. Lottemaa seltskond on aga ilmselt kõige arvukam ja populaarsem loomakari tänavusel maamessil.
Vanaema ja kunstkäsi
Tund aega kolamist on täis saanud. Arvan end üsna kindlalt teadvat, mis mind suurtes sisehallides ees ootab, ja mul on õigus. Uhked lüpsimasinad, saed ja trimmerid, robotniidukid jne. Pakutakse Tartu Milli uudistooteid – erinevaid pestosid. Maitsen – maitseb, võtan ära. Kodus avastan, et toodetud Itaalias, nunuh. Vajun omaette mõttesse, silmitsedes uhket lüpsimasinat ning mingit mulle arusaamatu otstarbega robotkätt sealsamas. Käsi teeb justkui mingi kujuteldavale lehmale alt-tagant lähenemise liigutuse, seejärel katkestab selle ja liigub tagasi mingisse eelmisesse asendisse. Mõtlen vanaemale, kes terve oma töökarjääri kodulähedases karjalaudas lüpsjana töötas ning koduski mitut lehma pidas, et mida tema seal enne lüpsma hakkamist sättida võis, millega robot tema asemel nüüd paremini ja kiiremini toime tuleks. Ei mõtlegi välja.
Tuian veel pisut ringi ja lasen endale nelja euro eest kaks soolakurki ja kaks latikakotletti maha müüa – päris head. Õige pisut jääb puudu, et võtaksin letilt kaasa ka 15 eurot maksva pisikese marineeritud latika purgi, kuid miski ütleb, et see on veidi liiast. Üldse tundub, et hinnaklass on messi kohta vähemalt toitude osas siin päris krõbe. Mulle oleks nagu meelde jäänud, et messil saad ikka messihinda ja head kaupa teha, et juba selle pärast tasub minna. Nüüd aga hakkab mulje jääma, et 15 eurot maksva pääsme eest saad sa peatäie reklaami ja krõbeda hinnaga kauba ostuloa. Otsustan, et selleks korraks aitab. Võtan suuna väljapääsu poole ning avastan soolakurgimüüja, kelle kraam maksab 5.- kilo. Nunuh.
Küsimused reas
Koju sõites tiirleb peas terve rida küsimusi, millistele ma endamisi vastust leida ei suuda. Näiteks see, et miks on valdav enamus korraldajate sõnul baltimaade tunnustatuima maateemalise messi ekspositsioonidest pühendatud maa ja metsa võimalikult efektiivselt rahaks muutmisele? Või et miks oli Eestimaa Looduse Fond paigutatud toidumessi nimelisse halli imepisikese laua taha Tupperware ja köögipuhastusvahendite leti vahele? Kuna need küsimused mõjuksid ilmselt provotseerimisena, siis jätan need aga targu esitamata.