T, 27.09.2022
NAISED AJATEENISTUSES ⟩ Naiste sõda ja meeste sõjavägi
Foto: Maurice Bramley
Linda-Mari Väli
Naiste sõda ja meeste sõjavägi
Facebook Messenger LinkedIn Twitter Whatsapp

Viimaste kuude sõjasündmused on pannud ilmselt nii mõnegi eestlase endalt küsima, mida teha, kui peaks ähvardama võõrriigi sissetungioht. Meeste jaoks on asi veel võrdlemisi selge, kuna eksisteerib üldine kaitseväekohustus, aga naistel on selles küsimuses justkui rohkem vaba valikut. Samas on neidki, kes küsivad, kas sellistel aegadel ja paikades nagu 2022. aasta kevad Euroopas ja Eestis peaksid ka naised läbi tegema kohustusliku kaitseväeteenistuse?

Sõjaväekohustusele mõeldes maksaks esmalt ehk juurelda, miks on selline ebavõrdne olukord ülepea tekkinud – et ehkki sõda on üks nii naistele kui meestele, siis on sõjavägi kui selline olnud läbi aegade eeskätt meessoo pärusmaaks. Oma algsel, ka teiste liikide seas eksisteerival kujul on sõda kas täiesti sootu või pigemini lausa naiselik nähtus – seotud oma toiduala ja pesa, samuti järglaste kaitsmise vajadusega. Sellest johtub kindla territooriumiüksuse piiride hoidmise tarve, säilitamaks endale ja oma perele eluks vajalike ressursside olemasolu.

Seega võiks eeldada, et mida paiksemaks keegi loom muutub, seda enam esineb tal ka vajadust oma kodupaiga «kaitseks» välja astuda. Seda juhul, kui konkureerivad liigikaaslased ressursside piiratuse tõttu üritavad oma valdusi tema omade arvelt laiendada. Loomade sotsiaalsuse kasvades muutuvad ka nn sõjad üksikisendite vahelistest jõukatsumistest karjadevahelisteks heitlusteks – näiteks huntide või lõvide seas. Ja kui loomad irduvad oma maast sümboolsesse reaalsusesse ning muudavad sõjapidamise tööstuseks ning ideoloogiaks, siis muutub sõda ressursside piiratusest puhkenud konfliktist vägivallaaparaati valitseva võimu tööriistaks – nagu see on koletul kombel läinud inimestega.

«Isased» hierarhiad

Nii et ehkki sõda eksisteerib nii taimede kui loomade seas, siis sõjaväe kui sellise olemasolu tuntakse eeskätt inimeste hulgas. Sõja näol on tegemist üldise ja universaalse liigisisese territooriumi jagamise küsimusega, aga sõjavägi eksisteerib pigem staatusepõhise konstruktsioonina, mis lähtub sotsiaalsetele loomadele omasest karjahierarhia mudelist. See tähendab, et on olemas juhtfiguur ja temast «madalamale» jäävad kaaslased. Paljude imetajate, sealhulgas kitsede, lõvide, mitmete inimahvide jt, hulgas, on hierarhia rohkem määratletud ning olulisem just meessoost isendite puhul.

Jõukatsumiste ja konfrontatsioonidega määratakse ära juhtisane, kel on kõige enam õigusi oma geenide edasi andmiseks. Teised isased peavad suguküpsuse saabudes kas karjast lahkuma või siis elama seal puudulike õigustega, justkui sultani õukonna eunuhhid. Naised ja nende lastest hoolealused seevastu naudivad enamasti märksa suuremat omavahelist seltsielu, pakkudes üksteisele tuge ning ühise koosluse võlusid.

Kahtlemata on ka naiste ja emade maailmas hierarhilisi suhteid, aga need on ehk raskemini määratletavad kui meeste seas. Naiste maailma hierarhiad on märksa peenemad ja nüansseeritumad kui evolutsioonilisbioloogiliselt omane mehelik vaade, mille kohaselt suurema füüsilise jõu omaja saavutab «kõrgema» staatuse ja on sellest johtuvalt ka enamate õigustega.

Arusaam, et naistel on ilma kaitseväeteenistuseta puudulik ellujäämisoskus, pole evolutsioonilisbioloogiliselt kuidagi õigustatud – pigem on hoopis emaks saamise vastutus ja raskused need, mis kasvatavad naisest ellujääja ja strateegi
Arusaam, et naistel on ilma kaitseväeteenistuseta puudulik ellujäämisoskus, pole evolutsioonilisbioloogiliselt kuidagi õigustatud – pigem on hoopis emaks saamise vastutus ja raskused need, mis kasvatavad naisest ellujääja ja strateegi Foto: Kaitseväe reklaam

Nii et kuigi sõda on oma olemuselt pigemini naiselik ehk paikne nähtus, siis on inimestele omane sõjavägi rohkem meheliku ja hierarhilise vaate väljenduseks. Otsese elukoha ja pere kaitsmine on igale naisele arusaadav kontseptsioon, nagu ka iseenda hoidmise vajadus soovimatute sissetungide eest. Aga hoopis muu tähendusega on küsimus selles, kuivõrd suudavad naised kohaneda militaaraparaadi patriarhaalses hierarhias – või kuivõrd tuleks nn naiselikke omadusi sellest süsteemist hoopis lahus hoida.

«Emased» ideaalid

Osa feministlikust koolkonnast peab naise enesekehtestust jäikade hierarhiate ja alluvussuhete maailmas justkui õiguseks, mida naissugu enesele välja peab võitlema. Sellisel juhul saaks suurema jõupositsiooni saavutamiseks pidada ka üldist sõjaväekohustust mõlemale soole. Teisalt jätab see vaade arvestamata, et kui mingi struktuur on kujunenud meestekesksena, siis ta ka lähtub vastava soolise mõttemudeli mallidest, näiteks kindlapiirilistest hierarhiatest ja konkurentsisuhetest. Sõjaväge ei loonud mitte niivõrd inimesed üheskoos, vaid mehed isekeskis ja niimoodi tuleb seda nähtust ka võtta.

Võrdsema ühiskonnani jõudmiseks tuleb anda naissoole võimalus oma ühiskondlikuks reaalsuseloomeks, mitte aga panna talle kohustust teise soo kujundatud mõttemalle ainuvõimalikuks pidada. Kuna naised on ühtlasi laste sünnitajad ja emad, siis tundub proportsionaalne, et nende osaks jääb hoidmine ning toetamine seal, kus mehed on valinud füüsilise «peale jäämise» ja surmakultuse. Vastasel juhul läheks inimeste maailm veelgi lootusetumalt kiiva kui ta juba läinud ongi.

Pealegi – selleks, et kaitsta oma kodu ja lähedasi, ei pea ilmtingimata läbima armeeteenistust. Mõni võiks öelda, et kaitseväekohustus aitaks naistel selliseks potentsiaalseks rolliks paremini valmistuda, andes oskustepagasi, millega ennast ja oma maad kaitsta. Samas tähendaks see ühtlasi ka vägivallaaparaadi «ülimuslikkuse» kinnitamist ja sisse pühitsemist, seades sõjaaparaadi ja jõul põhinevad hierarhiad üldiseks inimlikuks normiks. Tuleks jätta vägivallaaparaadis kahtlemise võimalus vähemalt poolele inimesest, tema naiselikule osale siis. Säilitamaks kasvõi lootustki, et inimesel on võimalik elada ka rahu maailmas, sest ilma selle usu ja naiseliku eeskujuta pole rahumeelsemaks inimkonnaks ülepea mingit võimalust.

Vahest on kaitseväekohustus enamikes riikides, sealhulgas Eestis eeskätt meeste tegevusalaks just seepärast, et tegemist ongi eeskätt meessoole omastest hierarhiatest ja jõuvahekordadest välja kasvanud nähtusega. Ehk on see üks neist fenomenidest, mida ei peaks mitte niivõrd reformima, kuivõrd hindama õppima. Kuni inimkond peab veriseid ja julmi sõdu, seni peab ka naine jääma teatavaks ideaalkujuks, parema maailma ning lootuse esindajaks. Mitte naine, kes toetub tugeva sõduri käevangule, vaid naine, kes põlastab sõda ja unistab suuremast rahust inimeste seas: maailmast ilma sõja ja sõduriteta.

Tagasi üles