SUBKULTUUR ⟩ Mootorratturite välimääraja

Foto: Ekraanipauk filmist "Vallatud kurvid"
Kallekas417
, Elusõidukool
Copy

Kevad on käes ja kaherattalised kevadekuulutajad põristavad tänavatel. Ja mitte ainult ei põrista, vaid ka pinisevad, vinguvad ja inisevad. Ühesõnaga lärmavad. Ühekaupa, paarikaupa, kolme- ja vahepeal rohkemagi kaupa. Nahk, mokassiinid, kroom. Pikki kinniseid nahksaapaid pilguga hinnates tõenäoliselt ka nende sees haisevad sokid. Testosteroon. Higi. Kes nad on? Mis pagan neid kannustab?

Kui võiks arvata, et mootorrattanduse näol on tegemist ühe vanima ja väärikaima subkultuuriga, siis lähemal vaatamisel paistavad asjad palju segasemad. Nii mootorrattad oma ülesehituselt kui mootorratturid oma nõudmistelt ja suhtumiselt ümbritsevasse elukeskkonda on täiesti erinevad. Nii et sellest hetkest me ei räägi enam ühest mootorrattandust hõlmavast ühtsest subkultuurist, vaid mitmest erinevast, millede arusaamised motondusest ja ümbritsevast erinevad üksteisest nagu öö ja päev. Kallekas võttis endale ülesandeks selles maailmas valitsevad suuremad suunad ja lahknemised lugeja jaoks lahti harutada. 

Hipster

Hipster sõidaks hea meelega elektrimootor jalgade vahel ja sinnapoole on kogu mootorrattandus teel, aga hetkel on elektritsikkel siiski veel lapsekingades ja need, mis juba tsikli mõõdu välja kannatavad, maksavad kehvade näitajate juures ebaproportsionaalselt palju. Näiteks Harley Davidsoni LiveWire aku annab sõiduulatuseks 235 km, nullist sajani kiirendab ratas ca 3,5 sekundiga ja ratas võtab maanteel maksimaalselt välja 177 km/h. Polegi väga paha, aga kuna ratta maksumus algab 21 999 dollarist, on selle soetamiseks natuke varavõitu.

Seega tuleb hipsteril veel mõnda aega oma Café Raceriga ringi sõita. Need said alguse 60-ndate aastate Londonist ja olid ette nähtud lühikeste vahemaade kiiresti läbimiseks. Minimalistlik stiil eeldab, et masina juurest on suuresti kõik peale sadula minema visatud. Café Racereid seostati noorte subkultuuriga, kus rattaid kasutati lühikesteks ja kiireteks sõitudeks populaarsete kohvikute vahel.

Mis on brittidelt head tulnud? Mitte midagi, Café Racer on on sama nõme nagu inglise hommikusöök, aga maitsetus on praegu moes ja täiesti mõttetu on loota, et soojal  suveõhtul sulle mõni selline linnas vastu ei põrise.

See paneb siinkirjutajat imestama. Masendav Café Racer on nagu klassikalise mootorrata räpakalt kastreeritud versioon. Milleks? Miks hipster endale klassikalist mootorratast ei osta? See on ju ometi aus, soliidne ja igatpidi meeldiv riistapuu.

Maakas

Tsiklinduses ei ole maakas halvustava tähendusega, otse vastupidi. Seal, kus teed auklikuks, kruusaseks või mudaseks lähevad, saati täiesti otsa lõpevad, pole enamuse tänavaratastega suurt midagi peale hakata. Siis tulevad mängu legendaarsed Honda Transalpid, Yamaha Tenered, Royal Enfieldid ja muu selline kergekaaluline maastikusuutlik klassika.

2021 Yamaha Tenere 700
2021 Yamaha Tenere 700 Foto: Happypap55 / Wikimedia Commons / CC BY-SA 4.0

Korraliku enduroratta olemasolul võib tublil maakal Eesti lühike tsiklihooaeg terve aastaringi kesta. No ja see pole ka linnainimesele pärast tööd paha trenn – tsikkel haagisele, linnast välja, metsas värskes õhus väike läbiraputus ja korralik üldfüüsiline koormus takkaotsa. Parem ikka kui jõusaalis pingil tühja pilguga proteiinibatooni lakkuda.

Sportlane

Päris sportlast me tänaval mootorratal ei näe, need kardavad mujal kui ringrajal sadulasse istuda. Ringrajal on kukkumine tavaline asi, linnas või maanteel on kukkumise või külje maha keeramise korral igal sammul takistused, mille vastu sõites või libisedes end ära lõhkuda. Linnas ei kontolli sportlane olukorda, linnas on liiga palju määramatust. Teiseks ei paku sportlasele lubatud kiiruste piires linna- või maanteesõit mitte midagi. Sportbike'idel alles rõõm sealtmaalt algab, kus ülejäänud tsiklitel kogu lõbu lõpeb. Ehk sealt kusagilt 150 km tunnikiiruse pealt. Sportbike'id on linnatingimustes halvasti manööverdavad ja ääretult ebamugava isteasendiga.

Yamaha YZF-R1 ringrajal
Yamaha YZF-R1 ringrajal Foto: R1 Driver / Wikimedia Commons / CC BY-SA 2.0

Bike'e liigub tänavatel ja teedel piisavalt, eks sportratas ole noortele meestele piisavalt erutav asi, samas on bike juhi suhtes nõudlik ja väheandestav. Subkultuuri mõttes on nad ühed ühtehoidvamad, bike'i seljas pikemas perspektiivis ellujäämiseks oleks mõistlik olla pädev, teha rajapäevi, teada rehvidest, vedrustusest, mootorratta peenematest seadistustest ja millest kõigest veel.

Linnarattur

Siia ette kõlbab hästi lugu, kuidas linnainimene endale linnamootorratta sai. 80. aastate lõpus, 90. aasta alguses hakkasid vaesed võidusõitjad oma matsu pannud kaherattalisi jõukohaste vahenditega ümber tuunima. Puruks sõidetud gondlid ja muu plastik eemaldati ja visati minema, kõveraks sõidetud võidusõidulenks väänati suvast torust asemele ja see soodustas nüüd püstisemat sõiduasendit. Allesjäänud «lahinguarme» ei likvideeritud, kuna pappi polnud, ja need jäid oma kohale otsekui aumärgiks. Tulede lisamine lubas need rattad seaduslikult tänavatele. Nii sündis lahtiriietatud ehk «naked» bike ja need varased «streetfighter'id» said nii populaarseks, et trend liikus kiiresti kodugaraažidest tehastesse, ja nii tähistaski 1993. aastal välja tulnud Ducati Monster uue disaini ajastut.

Tulemuseks on võimsad, mugava isteasendiga ning hästi juhitavad mootorrattad, milledega on jõuline ja lõbus nii linnas kui maanteel täpselt kusagil seal 150 km/h piirimail, kus tuuletakistus naked bike'i seljas suurema lõbu lõpetab. Ja kust nagu eelnevalt mainitud shortbike'idega lõbu alles algab.

Rahulikuma linnaratturi tunneb ära ka ausa klassikalise mootorratta seljas, mis näeb suuresti välja nagu Iž Planeta 5. Ja linna sobivad ka maakate Transalpid ja Tenered. Nagu ka palju muud.

Motomatkajad

Foto: Sunday Morning Breakfast Club

Kohvritega koormatud BMW 1250 GS matkakas on motomatkaja märg unistus. Vastupidav ja kauakestev. Aga need matkajad on üks veider rahvas. Sorry, dudes, siinkirjutaja ei saa aru, miks minna reisile tsikliga, kui sul mitte muhvigi kaasa ei mahu. Istud õhtul kusagil teepervel oma õhukese lõkke kõrval, närid oma õhukest leivaviilu, külmetad öö läbi oma õhukeses magamiskotis, mis asub koos sinuga sinu õhukeses telgis, et järgmine päev jälle oma kohvritega ülekoormatud kaherattalisel edasi lökutada. Vihmas ja tolmus. Miks te ei lenda lennukiga, ei maga hotellides ja ei rendi ratast kohapealt?

Ma saan aru ideest motomatkata seal, kus muude transpordivahenditega maastiku läbimine võimatu on, aga kütta ilma pesumasina ja triikrauata tuhandeid kilomeetreid mööda asfalti kaasas üks paar vahetusjalatseid ja kaks paari trussikuid... Mis on selle point? Ei taha kuidagi maha teha subkultuuri, millest ise aru ei saa, midagi peab seal taga olema, sest neid motomatkajaid on massiliselt, aga ma oleks väga tänulik, kui mõni selle subkultuuri esindaja võtaks kätte ja mulle selle fenomeni üksipulgi lahti seletaks.

Klubirattur

Motoklubid. Siin taga on subkultuuri. Iga konn endale motoklubi ei moodusta ja nimetuse ette tähti MC ei pane. Liikmeks ka niisama lihtsalt ei saa, mõne liiget ei saa sinust üldse, kui sul kotte ei ole, korralik motoklubi pole tüdrukuteklubi. Osad motoklubid on kriminaalseks organisatsiooniks tunnistatud. Narkoäri, relvaäri, prostitutsioon, väljapressimine, rahapesu ja mõrvad. Osad motoklubid ütlevad teistele motoklubidele, kas nad on seda või mitte.

Motoklubi liikmeks saamiseks peab inimene läbima vastuvõtuprotsessi. Mõnes on see mitmeastmeline. Kõigepealt oled jobi, siis pooljobi, siis veerandjobi. Tood isadele õlut kätte, pesed rattaid ja poleerid isa võlli. Siis, kui isa halastab, saad liikmeks ja võid habeme ette kasvatada ja ise endale jobi otsida. Motoklubide liikmed on niiviisi võttes kõik eksjobid. Mingitel 80-ndatel oleks mul selle jutu peale juba kõri läbi lõigatud olnud.

Kallekat on muidu klubisse jobiks kutsutud. Kallekas ei läinud.

Maitsetu vunts, koledad leegid ja Nickelback taustal mängimas
Maitsetu vunts, koledad leegid ja Nickelback taustal mängimas Foto: Goodfon.com

Mootorratas on klubiinimesel enamasti kroom. Lenks on nii kõrgel, et kui kogu aeg veresooni laiendavat viagrat keele all ei ole, siis käed surevad ära. Küsisin ühe kurikuulsa motoklubi Eesti osakonna liikmelt, kuidas teil narkoäri, relvaäri, prostitutsiooni, väljapressimiste, rahapesu ja mõrvadega praegu on. Meil pole, ütles suur mees.

Pole? Aga mis siis teil üldse on. Midagi ei ole, seega kogu see attitude pole muud kui cosplay porn. Mototeater. Poleeri mu võlli jobi! Miks mina? Sellepärast, et tüdrukud pole meil lubatud.

Samas suurtele meestele peab ka midagi olema. Sellist 120 kilo kaaluvat tüüpi naked'i või bike'i selga ei pane, tsikkel kaob sellise mehe kannikate vahele ära ja pilt on koomiline. Seega tuleb tunnistada, et väga suurele mehele suur Harley sobib. Ja kroom. Ja nahast riided. Ja no miks mitte ka stringid.

Okei, nii hull asi pole, mul tikub kõik alati must-valgena tulema, ma tunnen tegelikult mitut klubivenda, normaalsed dude'id, korralikud pereinimesed, klubid annavad neile ühtekuuluvustunde ja kambaga koos kruiisimine ongi veidi rohkem kui üksi mööda teed onamine. 

Tooge endi ridadesse kuritegevus tagasi ja kõik laabub. Varastage kasvõi mänguasjapoest midagi, siis ei sure subkultuur välja.

Selline see laia ja jämeda pintsliga määramine sai, vabandan söerajasõitjate ja külgkorviga mootorrataste omanike ees, ühe korraga kõike lihtsalt ei jõua.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles