T, 27.09.2022
TRIPIRAPORT ⟩ Venna Sulislõviga vanaema Ayahuascal külas
Foto: Steven Vihalem
Steven Vihalem
, kirjanik ja urban antropoloog
Venna Sulislõviga vanaema Ayahuascal külas
Facebook Messenger LinkedIn Twitter Whatsapp

Šamaan ulatub mulle sügavroheliste taimornamentidega klaasikese, silma järgi pakuks, et sellesse mahub umbes kaks pitsi ehk 80 milliliitrit vedelikku. Jälgisin just hetk tagasi, kuidas mu vend Sulislõvi jõi selle silmad kinni tühjaks – momendiks oli tema näol märgata mõrusid grimasse, mis moondusid ülimalt kiiresti tänulikkust väljendavaks pühalikkuseks.

Püüdsin jälgida ka teiste inimeste nägusid, keda enne Sulislõvi oli ligemale kakskümmend, kui nad klaasikese endasse kallasid, ning enamiku näol oli märgata sedasama mõrudat ja kibedat krimpsutust, osadel oli näha seda moondumas ilmselgeks iivelduseks. Ma tänan šamaani ja püüan mitte mõelda teiste kogemusele, teiste tajudele, sest see klaasike mu käes on teekond, ja see on minu teekond. Rohekaspruuni vedelikku vaadates sõnan ma bismallah ja palun abi selle teekonna läbimisel, vedelik voolab klaasist mu keelele, see on ühtaegu imalalt tummine ja kibemõrudalt vesine. Vedelik voolab kergelt mu kurku ja seejärel makku ning suhu jääb täiesti tundmatu järelmaitse, arusaamatu ja võõras, hetkel veel kordumatu. Ma näen rahu oma vennal Sulislõvil ja ma ei võitle iiveldust tekitava maitsega, mu keel jookseb mööda suuõõnsusi, et see võimalikult vägevalt mu keelenäsadel laiali määrduks, et see maitse neisse talletuks. Kõik mu kartused ja kahtlused lahustuvad sel hetkel ja ma olen valmis vanaema Ayahuascaga kohtuma.

Sulislõvi võttis mind Õikalt kell 12 peale, viskan pagasnikusse seljakoti, magamismati ja -koti. Tema autos tossab käsipiduri juures palo santo puust pird, selle lõhn on meeldiv, ja joogitopsi hoidjas on põlev küünal. Me sõidame triple-X Maximasse, et sealt külakostiks puuvilju osta. Lisaks peaksime me midagi sööma, sest tseremoonia päeval ei tohi peale kella 15 enam midagi süüa. Ettevalmistused tseremooniaks algasid juba esmaspäevast ja tänaseks ehk reedeks olen ma viis päeva paastunud väga paljudest asjadest, mida ma muidu pean täiesti tavaliseks.

Tseremoonia eel saabus info e-mail, mille järgi ei tohi süüa: lihatooteid — kindlasti peab vältima igasugust punast liha, eriti sealiha, lubatud on keedetud valge kala ja muna; piimatooteid — asendan piima tees kaerapiimaga ja või asemel kasutan veidike majoneesi; nisutooted — sai ja pasta, uuf, see oli vist kõige raskem; suhkur, sool, vürtsid ja lisaks veel sibul, küüslauk. Ehk siis igasugused kommid ja limpsid ja muu on menüüst väljas. Ma pole vist kunagi nii tervislikult söönud, faking vegan juust ja riisikakud ja salatid, kikerherned ja porgand, suhkru asemel mesi, limpsi asemel vesi. Ainus veidike paheline toiduaine mu menüüs on praetud kartul, seda peab üks esto pärismaalane saama, see on püramiidi vundament, raisk.

Räägin Sulislõvile, et mul olid juba kolmapäeval gluteeni lomkad, ta naerab südamest. Päriselt ka, võbin oli sees. Lisan, et sibula keelamine on juba puhas sadism, selle peale naerab samuti südamest. Kuidas süüa praetud kartuleid ilma sibulata, kes elab sellist elu? Peale poodlemist lähme Maxima taha ja teeme suitsupausi. Sulislõvi läidab sigarillo, ta jättis suitsetamise juba mõned aastad tagasi maha, aga tseremooniatel käimisega on lisandunud tõelise naudinguga tehtav tubakarituaal. Teen veidike peale, rahustuseks. Tunne on, et viimane kord, et võibolla ei peaks liiga kivis peaga tseremooniale minema. Sulislõvi ütleb lihtsalt, et ta ei tea, kuidas ma vanaema juurde võin minna, et võib-olla vanaemale ei meeldi, kui ma liiga kivis. Mõtisklen, et tegelt mul oli vanaemaga suheldes see ok ja teen jonu edasi. Mõtisklen veel, et võimalikud on kolm varianti: kammib liiga ära, sest kokteil; kammib vähem, sest kehas on juba teised retseptorid aktiveerunud ning muud mõtted ja keemia peas; seal ei ole üldse vahet ja Ayahuasca kütab Santa Mariast üle. Eks näis.

Istume autosse, Sulislõvi tulistab laksu rapé’d (nuusktubakat) kummassegi ninasõõrmesse: «Sviuh, sviuh, sviuh, klikk-klikk, tšš-tšš». Ostsime kumbki oasalatit, avastan sööma hakates, et seal sees on sitaks sibulat. Võtan paar ampsu ja süda läheb pahaks. Sulislõvi sööb enamuse ära ning ütleb seejärel, et ta tunneb enda hingeõhus sibulat, et raudselt saab kohaliku šamaani käest pikki pead, sest suust tuleb siuke sibulamõõk. Naerame südamest. Me naerame pidevalt, me suhtlemegi enamuse ajast nii – naerdes. Iseenda üle peamiselt, iseenda totruste ja jaburuste üle.

Sulislõvi uurib, et kas mul on olemas mingi palve või taotlus, mida ma vanaemaga kohtudes tahaksin esitada? Või mõte? Vastan, et ma ei oskagi enam elus midagi taotleda, tahta, paluda – kõik koorub juba kuidagi ise välja, mõtled üht, aga läheb hoopiski teisiti. Et Jumalal on nagu enda plaan. Seega ma tahaks seda lihtsalt kogeda, mõista, mis see on. Sulislõvi vastab, et tal oli esimest korda tseremoonial käies ainult taotlus vanaemaga tuttavaks saada. Mulle meeldib see, lihtsalt tuttavaks saamine, ilma igasuguse tagamõtteta. See on palju parem kui see, et ma lihtsalt kogen ja samas juba eos kavatsen seda ekspluateerida loominguks, kirjutamiseks. Taotluses tutvuda puudub minu maniakaalne tahe trippida ja kirjutada, tegutseda. Ma lihtsalt tutvun ja siis vaatab edasi.

Võtame linnast peale kaks inimest, kes tulevad ka tseremooniale. Üks on juba mõnel korral käinud tseremoonial ja teisel on minuga sarnaselt esimene kord. Mõned korrad käinud inimesel on enamasti vähem visulle, ei oksenda ja pigem понос. See oksendamise teema on vist peamine, mida inimesed Ayahuascast teavad ja ka minu mõtetes keerleb küsimus, et kas ma panen paaki. Mu naine on terve aja naernud seda, et ma plekin päris mitu eurtsi selle ropsimise eest. Ka ma naeran, aga samas ootan ärevusega, et kas ja kui palju. Sulislõvi on kuue korra jooksul kahel korral oksendanud, üks kord tseremoonia ajal ja teine kord hommikul peale tseremoonia lõppu, siis oli südamest tulnud see rops. Suht puhas poiss ikkagist. Me oleme koos palju trippinud, väga erinevaid substantse ja erinevates teadvussfäärides. Viimastel aastatel on ta mega clean olnud ja mul on see-eest väga varajane keskeakriis, mis lausa kutsub teadvust muutma.

Ma ei hakka viimase kahe aasta menüüd ette lugema, aga ma olen ka ise üllatunud selle mitmekülgsuse ja intensiivsuse üle. Eelmise aasta alguses istusime Sulislõvi juures koos ühe endise klassivennaga, kellele ma hetke saavutusi üles lugesin ja kes selle peale küsis, et kas ma seda seeneteed või midagi taolist olen joonud, seda, mida need kõik valgustunud rikkurid on hakanud jooma. Küsin selgituseks, et kas ta mõtleb Ayahuascat. Ja vastan koheselt, et ei. Sulislõvi on tollel hetkel straight, isegi mahvi ei tee. Pool aastat hiljem hüppab ta keset suve autost välja, kallistab mind südamest ning teatab õnnest rõkates, et käis Ayahuascat tegemas ja et järgmine kuu on uuesti ja et ma pean ka tulema, sest ma lihtsalt pean.

Mul võtab esiti junni jahedaks, see ei ole ju lihtsalt terav paljakust saadav psilotsübiin või Hofmanni avastatud lüsergiinhappe dietüülamiid, see on dimetüültrüptamiin ehk DMT, see on nii karm asi, et seda teatakse Jahve/Jumala/hinge molekulina, mis droogil on selline nimetus, ah? Mööduvad kuud, Sulislõvi käib tseremooniatel ja jagab kogemusi minuga. Talveks olen ma küps, idee on idanenud konkreetseks sooviks saada ka see sälk oma teadvuse naarikuvööle. Pean tunnistama, et mul ei ole tegelikult õrna aimugi, kuhu ma lähen ja mida ma teen – võimalik, et see on taotluslik, hoida ennast liigsest informatsioonist. Üks sõber saatis just eile mingi Eestis ilmunud artikli ja ma meelega ei loe seda. Ma võiks vaadata dokumentaale, lugeda Vikipeediast, mis on aktiivsed ained, toimeained ja võimalikud stsenaariumid. Teadmine on minusse seni imbunud läbi erinevate sõprade, kes on tseremoonial käinud, okseämbrid ja muu. Lisaks kirjanduslikud viited nagu näiteks Burroughs oma yage’i otsingutel.

Mõned aastad tagasi lugesin ka Michael Muhammad Knighti «Tripping With Allah», suht kreisi tripi kirjeldus USA anarhomoslemi vaatevinklist. Tänu temale tean ma seda, et Ayahuasca peaks olema kahe Ladina-Ameerika taime kokteil, et üks on see kammiv asi –Psychotria viridis ehk nägemuse-rögajuur, kuid kasutatakse ka muid DMT’d sisaldavaid taimi – ja teine on asi, mis võimaldab sellel ainel kehas kammida lasta – Banisteriopsis caapi ehk Amazonase kaapiväädil on mingisugused keerulise nimega ained, mis ei lase kehal DMT’d lihtsalt ära lagundada. Knight kirjutab, et see on tegelikult päris kummaline, kuidas tüübid leidsid tuhandete taimede hulgast Amazonases kaks, mida segades saada Ayahuasca:

«From a medical standpoint, what bark from the Banisteriopsis caapi vine actually does is supply your body with harmala alkaloids such as harmine, harmaline, and tetrahydroharmine, which inhibit your body’s monoamine oxidase (MAO), thus allowing dimethyltryptamine (DMT) from the Pschotria viridis leaves become active. It’s technically not the sacred vine that speaks to you; the role of the vine is to render you vulnerable to the leaves’ DMT, the real magic. Even if science might demystify the vine, the very discovery of ayahuasca seems to justify sacramental status for its ingredients. Out of trillions of plants in the Amazon and the more or less infinite possibilities for mixing and brewing them, people somehow managed to stumble upon a combination that would take them through heavens and hells and into the universal Black Mind.»

Foto: Michael Muhammad Knighti «Tripping With Allah: Islam, Drugs and Writing»

Need teadmised on aga kuskil mälusoppides, need ei ole kohal tseremooniale minnes ja ma taasavastan neid nüüd tagantjärgi. Meeles on aga hoopiski Knighti kohtumised Ayahuascaga, kõik kolm korda. Esimene kord sööb ta ainult kaapivääti, rögajuure või muu DMT taime asemel on tal savi Karbala kõrbest – prohvet Muhamedi lapselaps Husain suri seal ning seetõttu peetakse seda savi paljude moslemite poolt pühaks. Teine kord käib ta mingite keskealiste koduperenaistega ühisel tseremoonial, laulab hümne ja ootab, aga erilist trippi ei ole. Kolmandal korral satub ta õige teema otsa, näeb visiooni, kus ta on koos prohveti, tema tütre Faatima, väimehe Ali ning lapselaste Huseini ja Hasaniga. Seejärel muutub Knight Faatimaks, kusjuures mustanahaliseks, nagu teda teatakse ameerika islami erinevates liikumistes, ning seksib Aliga. Buum! Tegemist on puhtatõulise sufistliku visiooniga, sest nägemuses on tal käes Koraan, Faatima võtab selle ära ja ütleb, et ta peaks pigem tundma tema keha – valge mees muutub mustaks naiseks, prohveti tütreks, ja saab jumaliku teadmise osaliseks. Räägin lühendatud versiooni Sulislõvile ja ta ahuijeitab sellise nägemuse peale: «Wow, way cool!» Peale esimest korda rääkis Sulislõvi mulle, et tundis justkui oleks vanaema süles, justkui Ayahuasca süleleks teda. Et see oli väga meeldiv tunne olnud. Ma kardan, et mind ei süleleta, et mind võetakse korralikult ette, et mu taak nõuab korralikku peapesu. Samas… vanaema kohtles mind kui pesamuna alati hästi, kuni surmatunnini, ka tema surnud keha kohtles mind õrnalt, kerge muie näol oli ta hinge heitnud magades ja sellisena ülimas rahus ma ta ka magamistoast leidsin.

Jõuame kohale tseremoonia toimumiskohta. Millegi tõttu tean, et siin saab olema keegi, keda ma tunnen, vähemalt üks-kaks sõpra. Mu instinktid ei peta mind kunagi. Saabudes kuulan ma nimetavat inimesi, kes on juba kohal, ning ma kuulen kahte nime, mis paeluvad mind, ma tean neid kahte nime, olen kohanud neid koos. Järgmine hetk tuleb nurga tagant välja inimene, keda ma ei ole vähemalt 3-4 aastat näinud. Me embame ja oleme üllatunud, aga samas mitte – me mõlemad oleme näinud sarnast sünkronisatsiooni maatriksis, just sellistel hetkedel on see väga kerge juhtuma. Ta võtab taskust one hitter'i ja pakub, lisab, et nii on parem, see muudab ainult paremaks – meie žargoonis kammivamaks. Ta on teel šamaaniks, kuivatatud kärbseseened, punased-kollased ja muu. Üks hetk räägib, et täna öösel ei tasu end tagasi hoida, kõik peab välja tulema. Teine hetk räägib, et eelmine kord oli köögis külmkapi ees neli kotti täis ropsinud. Ma seon neid kahte hetke kokku, aga tegelikult olid need mõeldud eraldi.

Ayahuasca tseremoonia toimub majas sees, viime Sulislõviga oma magamiskotid ja muu mandi tuppa ning võtame endale kohad ruumi lõunaseina edelanurgas. Tuba on ruumikas, ühes nurgas on kamin ja teises ahi. Saan teada, et ühest panipaigast leiab lisamadratseid, lähen otsima ja leian hunnikutes madratseid, mille üks pool on roostes vedrudega vooditest plekilised ja teisel pool võib leida pruunikaid laike. Valin enda silmis kõige puhtama ja vean tseremooniaruumi. Pesa tehes saan teiste osalejate käest teada, et eelmise tseremoonia ajal oli selles nurgas metsikud energiad olnud, «Lausa sähvis seal!», sõnan irooniliselt, et siis on ju hea, et mu esimene tripp selles nurgas toimub. Tegelt läheb junn iga hetkega külmemaks, võiks öelda, et jäätub juba.

Tseremoonia ruumi plaan
Tseremoonia ruumi plaan Foto: Steven Vihalem

Saan tuttavaks šamaaniga, kes juhib kogu tseremooniat. Tegemist on suht muzungu'ga, aga ta on vist nii kaua algupäraste inimeste juures olnud, et on näost täitsa põlisameeriklase moodi läinud. Kohale sõites kuulsin Sulislõvi käest, et tänane šamaan on kõiksugu rituaale läbi teinud, üks hetk kuu aega mingis indiaanitelgis konksude otsas rippunud. Mõtlen, et see võtab küll kaame naha maha ja toob algupärase inimese välja. Šamaan on vaikne ja tasakaalukas, ent mitte liiga tõsise ilmega, mingitel hetkedel valgub sinna naeratus, mis on hingekosutav. Mu junn sulab veidike.

Päike rändab mööda taevakaart ja on üsna pea loojumas. Inimesi tuleb aina juurde. Saan tuttavaks ühe ladina-eestlasega, kes on nii Ayahuascat kui ka puhtalt DMT’d teinud. Puhtalt DMT’d suitsetades oli leidnud ennast mäe otsast ning all orus nägi püramiide, järgmine hetk sõitis edasi ja siis nägi halle tulnukaid, need olid midagi pinisenud ja edasi lennand. Mega muhe inimene, tuletab ühte teist parimat sõpra Ahmedi meelde, Sulislõvi nõustub sellega hiljem ja me loodame, et saame neid ükskord ühise laua taha, et seda duubel-reaalsust näha.

Aeg venib rahulikult omasoodu, päike on loojunud ja pööripäeva täiskuu on taevasse kerkimas. Inimesi tuleb juurde, osa on kuskil metsas autodega kinni jäänud, neile minnakse vastu ja jäädakse samuti kinni. Üks hetk lähen tuppa ja mõistan, et ruum on pakitud, kõik vabad pinnad on täitunud. Edelanurk, kus ma arvasin üksi olevat, seal on nüüd veel kolm inimest endale koha leidnud. Üks inimene tuleb esimest korda, aga otsustab vähem kui tunni jooksul lahkuda ja mitte osaleda. Kostub nurinat, et kus ta niimoodi ummisjalu põgeneb. Mõtlen, et tegemist võib olla hoopiski tugeva isikuga, kes ka sellises olukorras, kus on juba kohale tuldud ja üpriski lähedal klaasikesele Ayale, otsustab kuulata ennast ja mitte osaleda. Samas võib ta nüüd metsas autoga kinni istuda ja iseennast arguse tõttu kiruda.

Tseremoonia ruumi plaan pakitult
Tseremoonia ruumi plaan pakitult Foto: Steven Vihalem

Lõpuks saabub teadaanne, et saab minna temazcal'i ehk higistamistelki. See on majast eemal vee ääres, panen ujukates ja jopes sinna, võtan jope seljast ning ronin käterätik käe otsas telki. Maapind on jääkülm, meil on istumise all mingid vaibad, aga perse on ikkagist jäätumas. Lisaks puhub telgiäärest külma alaseljale ja neerudele, asetan rätiku selja taha maha, vähendab veidike tuule puhumist. Telki koguneb vähemalt 20 inimest, see on pakitud. Kükitame kõik ümber maapinda kaevatud augu. Šamaan istub telgiavausest paremal, temast paremal on naisšamaanid ning seejärel naised ja siis mehed kuni ringiga tagasi telgiavauseni. Meesšamaanid on pigem avause juures ja aitavad kive auku asetamisel, kaks meest on väljas, ma ei tea, kes, aga ma võin tagantjärele aimata, nemad võtavad lõkkest hõõguvaid kive. Me teeme kahe ukse telki ehk siis kive pannakse ükskord, telgi uks suletakse, visatakse leili ja lauldakse, uks tehakse lahti, pannakse veel kive ja telgi avaus suletakse taas kuni temazcal'i tseremoonia lõpuni.

Ma käisin esimest ja viimast korda higistamistelgis 16-aastaselt, kui mu üks parimatest sõpradest selle tema maakohas olemasolevatest vahenditest kokku klopsis. See oli väga võimas kogemus, higi tilkus nirinal, aga mitte ligilähedanegi tänasele temazcal'ile. Tänane telk on midagi uskumatut – kottpime ürgüsa, kus iga asetatud kivi saadavad palved ja lõhnataimede ohver nendele, ruum täitub soojuse ja aroomidega, laulude saatel lendab kividele leili. Ruum oli juba täis inimesi, imelisi aroome, soojust ja külmuvaid tagumikke, laulu ja siis üks moment tundub justkui upuksin niiskesse leili, ma visklen naudingu ja ebamugavuse vahel, laulud kergitavad mind üles, tihkelt pakitult ruumis on võimatu end mugavalt tunda, suutmatus olla, hingata, kitsas, higi tilgub kulmudelt ojadena, higi on sama soolane, kui Läänemeri võrreldes tavapärase ookeaniga, perse on ikka külm, aga junn ei ole enam üldsegi jahe.

Peale kahte ust tulen ma telgist justkui puuga pähe saanult välja, see oli midagi toorelt ürgset ja samas täiuslikkuseni viimistletut. Käin pesemas ja lähen tseremoonia ruumi, et oma asemel istet võtta. Olen täiesti läbi, paastumine, nii eelnev kui ka tänane, higistamistelk, ma olen täiesti küpse ning võiksin pikali visata ja magama jääda, kogu füüsilis-vaimne olemus on pehmeks tambitud. Taban end nii mõtisklemas ja saan koheselt aru, et ma olen alles teekonna alguses, õhtu tähtsündmus ei ole veel saabunudki. Ayahuasca podises päeval pliita peal suures pajas, nüüd on see juba ümber villitud pudelisse, mis asetseb muude tarvikutega šamaani ees. Keset ruumi on altar, kuhu šamaani õpilased kannavad kaminast süsisid.

Mis saab edasi? Kas lõpuks saabub klaasike pruunikasrohelise vedelikuga? Kas Steven paneb ropsi? Kas räigelt või aint nokatäie? Kõik vastused juba üsna pea, lugemiseni.

Tagasi üles