T, 27.09.2022
SEKS JA LINN ⟩ Kellele kuulub keha?
Kelle keha Foto: Triin Tasuja/Kollaaž
Triin Tasuja
Kellele kuulub keha?
Facebook Messenger LinkedIn Twitter Whatsapp

Laste saamine on privileeg, mis ei ole kõigi jaoks. Samas on tegelikkuses ilmne, et planeet on ülerahvastatud. Ehk on liiga paljud endale privileegi võtnud järglasi saada? Isikliku vastutuse ja poliitiliste režiimide hõredal piiril tuleb ikka ja jälle arvesse võtta keskkondlikke ja ajaloolisi mõjusid, mille juures on naine siiski läbi aegade olnud mehest erineva tsüklilise kulgemisega sünnitusorganeid omav inimene. Naise füüsilised eripärad ei saa olla allutatud mehelike eripärade maailmasse, sest naise keha ei ole mehe oma(nd).

Mul oli hiljuti väga piiripealne ja viisakalt konflikti vältiv vestlus ühe aastaid Eestis elanud prantslasega. Jutt oli kuidagi liikunud seksuaalpoliitika peale ja ta esitas mulle vist enda meelest mingit emotsionaalset reaktsiooni eeldava küsimuse, küsides, kas ma kujutan ette, kui paljud naised aastas Prantsusmaal aborti teevad. Mõtlesin, et kui ta räägib millestki uskumatult üüratust, mida mul oleks raske seedida, siis pakkusin miljon. Vastus oli hoopis 200 000. «They are doing it just out of discomfort of having it,» ütles prantslane, mille peale ma muidugi kategooriliselt käratasin, et igal naisel on õigus teha oma kehaga, mida iganes ta tahab, ükskõik mis põhjustel.

Loomulikult polnud sel teemal pärast seda enam mitte midagi edasi rääkida. Kuna mu häälest oli ilmselgelt tunda, et ma räägiksin ükskõik kelle sel teemal koomasse, siis jäid nii mõnedki asjad ütlemata. Mida saab mees teada abordi mugavusest? See väide on eos jumala haige. Lapse saamise otsuse taga peaks olema basic common sense, sest küsimus on ju eelkõige selles, millist elukvaliteeti on uuele inimesele võimalik pakkuda. Kui rasestunud naine teab, et ta ei saa lapsele hädavajalikku võimaldada, siis on abort igal juhul õigustatud, sest kannatust on maailmas juba niigi piisavalt.

Kui aga riigipoliitika hakkab otsustama selle üle, kas naine saab aborti teha või mis tingimustel ta seda teha saab, siis on tegu riigipoolse naise keha EKSPLUATEERIMISEGA. See õudus eksisteerib meist isegi mitte liiga kaugel, katoliiklikus Poolas, kuhu tulevad Ukrainas vägistatud sõjapõgenikest naised. Kuidas käituvad põgenikest vägistatutega naistearstid, selle kohta ei tea ma piisavalt, aga ega see lihtne ei saa olla ühelegi osapoolele. Samas keeldun uskumast, et jumal, kes on armastuse esindaja, mingi nii lolli poliitika peale kunagi oleks tulnud kui inimene.

Meeste emotsionaalse eneseväljenduse lünklikkus on kultuuriliselt lahendamata probleem, sest küti ajuga pole humanitaarselt progresseeruvas maailmas enam suht midagi teha. Vennad, kes ei saa enam loomi või teisi inimesi tappa, ei oska oma agressivse primitiivsusega midagi peale hakata – ja selliseid troppe, kes ise ka ei tea, kes nad nüüd on, ei taha tegelikult tõelised naised kaa. Sest üksi lapse kasvatamine on ebaõiglaselt raske. Ma muidugi ei välista naisi, kes otsustavad sellise suurprojekti teostamisel «mehest looobuda», ent põhjused selleks on väga erinevad. Põhimõtteliselt on juba võimalik spermapangast pakiga jobi tellida ning füüsiliselt meest ei olegi vaja, aga see on minu meelest normaalne ainult turumajanduslikustunud emotsionaalsusega inimeste puhul, mis viitab hingelisele eneseeitusele. Aga sama võiks ju ka öelda minu otsuse kohta mitte lapsi saada, mis lähtub väga tugevalt partneri puudusest, sest on nii lihtne sedasi otsustada, kui pole kedagi teist, kellega sealjuures arvestama peaks. No man, no baby, no problem. Nojah, oleks see muidugi vaid nii lihtne.

Paradoks on selles, et minu mees, laps ja probleem on kõik juba minu pea sees olemas, mu kodanlus on justkui läbi elatav sellist elu kõrvalt vaatavast positsioonist. Küsimus ei ole elu lihtsuses või raskuses koos või ilma pereta, vaid eesmärgis. Lapse saamine ei ole minu jaoks minu elukvaliteedi säilitamise või muutmise jaoks võtmetähtsusega küsimus. Ja just selleni jõudmine aitas mul hiljaaegu mõista, et enese vabastamine lapse saamisest vabastab mind ka suhtesõltuvusest märgataval määral, sest jääda lastetuks on vabastatav kohustusest kellegagi seotuks jääda lapse kaudu, kes meid elu lõpuni ühendaks. Kas see teeb mu hirmu läheduse ees suureks või olematuks, sellest ma enam muidugi aru ei saa. Siin kiindumusteooria enam ei tööta.

Bio-eetika?

Armumine on bioloogiline farss, mis on vajalik liigi jätkamiseks. Seda väites ei taha ma kuidagi alavääristada tunnete tõelisust, aga olgem ausad – armumine ei ole igavene. See tuleb ja läheb ka sama inimesega suhtes olles, mis tõestab mitmekordselt selle nähtuse looduslikku stiihilisust. Millist rolli võiks selles stiihias aga mängida sperma allergia? See ei ole muide mingi hooajaline nähtus, vaid determineeritus, mis vihjab, et «kuule, naine, sina nussid küll elu lõpuni aint kummiga!» Ja siin on väga asjakohane küsida, kas naine, kes ei saa rasestuda, on sellest vähem naiselik, kui ta emaks ei saa? Vaevalt. Ja ta pole ka sellest vähem armastav või armastusväärne. Ning otsus lapsi mitte saada, nii võimetusest kui ratsionaalsest valikust lähtuvalt, ei pea olema tegelikult midagi traagilist. Sellele võib vastavalt maitsele ka hoopis teistsuguse tähenduse anda. Choose your own reality!

Ma olen siin ju ka arvanud, et mul on uus seksuaalne identiteet, sest võõrutan end igasugu toksilistest ahelatest. Ent nii kui ma olin aru saanud, et tegelikult ei läinud asi fuckboy'ga tõsisemaks ka seetõttu, et erinevalt temast ei taha ma tegelikult lapsi, siis ärkas mu seksuaalsus oma talveunest üles. Ka pärast poolteist aastat on ja off olekutes olin tegelikult kogu aeg mina käsipidur. Ma teadsin meie kohtumise esimesest päevast, kui perses ma psühholoogiliselt olin. Kaitsesin sellel teemal isegi bakalaureusekraadi, kuidas ma intiimsusest aru ei saa ja armastada ei oska. Vahetult enne kaitsmist ilmus ta mu ellu aga nagu mingi kuradi muinasjutu tegelane. Ja mida ma otsustasin teha? Alistuda oma ihadele.

Kuna see suhe oli nii lihtne ja fokusseeritud konkreetselt ümber seksi, siis ma päris pikalt tundsin, et temaga edasi suheldes tuleb lapse saamisega arvestada. Ent oleks Fataalne Error saada laps mehega, kellel on ka pooleteise aasta pärast süda kivist – sest ta suudab väita, et «minu jaoks pole midagi muutunud». Kas mees, kes tahab lapsi saada, võib naisesse nii ükskõikselt suhtuda? See ei ole usutav armastuse seisukohast. Mõne mehe jaoks kellegagi seksimine vist ongi juba «piisav» suhe? Või kuidas sa saad lapsi kellegagi, kellega sa algusest peale oled arvanud, et ei peagi läbi saama? Ma ei suuda siiani ära imestada, millel see katkine emotsionaalne loogika rajaneb. Aga ega mu keha see ei huvita. Kõigest olenemata oli tema füüsisest saanud midagi vana hea rahvatantsu partneri taolist.

Sellest rohkem soigumata, miks ma pidasin emotsionaalselt külma inimest seksuaalselt atraktiivseks (karmaatiline partner, kes sobis mu lapsepõlve hülgamistrauma mustrisse), tuleb tõdeda, et pöördusin nüüdse kehalise tunde ajendil ikkagi esimese valikuna tema poole. Ma tõesti lähtusin praktilistest vajadustest nagu inimene, kes pärast jõudeaega teab, millises trennis talle meeldis käia. Ja siis tuli välja, et tal on uus partner ja et ta «ei viitsi tagajärgedega tegeleda», ilmselt siis viidates minu «üleliigsele» tundmis- ja mõtlemisvõimele. Kui mind mitte tunda, millest ta tegelt ju huvitatud polnud, siis muidugi võin ma segasena mõjuda.

Alright, guys – teile meeldib, kui naine on voodis metsik, aga mis te arvate, kust kohast selline kirg pärineb? Tundlikkusest. Ja see ei ole tundlikkus ainult sinu fucking munni suhtes, vaid kogu elu vastu. Hull voodis on ka hull elus. Tükeldada inimene ainult sobivateks organiteks on lihtsalt ebaõiglane ja väiklane. Aga kelleks olin ma ise teda kogu selle aja jooksul pidanud? Eelkõige uurimissubjektiks. Ka see on ärakasutamine, mida ma tema eest ei vajanud. Meie läbikäimises oli kõik tagurpidi sellest, kuidas ma nüüd asjadest aru saan. Armastus peab olema suurem kui seks ning mulle tundub – selle keissi lõppenuks kuulutamisel – et enne peaks olema armastus ja alles siis seks. Meeldimisest ja intellektuaalitsemisest üksi ei piisa usaldusväärsuse garantiiks. Ka sarnane maailmavaade ei garanteeri sobivust, kui pole emotsionaalselt vastastikkuselt arenevaid tundeid teise inimese kui terviku suhtes. Me kumbki ei austanud teineteist piisavalt. See oli puhas teismeliste kiim ja vaimne idealism, mis meid sidus. Tegelikkuses oleme aga kaks korda vanemad. Aga me ikkagi ei tundnud midagi rohkemat kui loodust.

Aga võib-olla mehed ongi oma olemuselt paratamatult, looduse poolt juba natuke rohkem mõttetud jobid, arvestades seda, kui palju spermatosoide nende keha elu jooksul toodab – võrreldes sellega, kui palju mune on naisel? Kas ei pane mõtlema, kumb siin tegelikult ratsionaalsem sugu on? Raisata saab aint seda, mil on vähem väärtust. Inflatsioon kriisi ja sõja olukorra järgselt teeb meile kõigile selle võrdselt selgeks. Pole mingit feminismi vajagi.

Tundsin lapse mitte saamise õigsuse üle nii suurt kergendust, et pisarad tulid silma. Ma ei saa öelda, et see on lõplik otsus, sest suhted ja kehad arenevad ka ju tahtest sõltumata, ent fakt on see, et valedel alustel loodud suhted ei ole jätkusuutlikud. Olen tänulik ta uuele partnerile, et ma ei saa enam temaga seksida. Olen tänulik iseendale, et ma julgesin oma teismeea tegemata teod ära teha. Olen tänulik temale, et kõik sai olla just selline nagu see oli.

Teadmine on vabastav. Täna olen otsustanud armastada lapsi teistel viisidel kui nende sünnitamine. See läheb kuidagi nii, et teised teevad, aga mina armastan. Seetõttu on mul ka suhetes meestega vähem «kaotada», et olen endas selgusele jõudnud: ma tahan armuda, armastada ja seksida – ja just selles järjekorras. Eriti lahe on siinjuures mõte mehest, kes on olnud pikas ja toimivas suhtes, kel juba on laps ja/või isegi mõni loom – need on tõenduseks, et ta suudab emotsionaalselt pühenduda, mis omakorda on väga hea eeldus usaldusväärse suhte loomiseks. Armastamist saab ja tuleb õppida ning paratamatult käib see läbi vigade.

Kokkuvõtvalt olen täielikult leppimas ka sellega, kes ma ise inimesena olen, ilma kahetsuseta, et peaksin olema lihtsam, kui olen. Ma ei eelda enam, et keegi jõuaks selle infoväljaga kaasas käia, mis minu seest igapäevaselt läbi käib. Inimsuhted võiksid ju jääda just seeõttu kergeteks ja vastastikku sobivateks.

Märksõnad
Tagasi üles