JÄÄLAHING 1242 ⟩ Episood 2/4. Teed olid keskajal pikemad kui praegu ja piir liikus

Illustratsioon: Ekraanipauk / autor

11. mai 2022, 10:12

Alates 5. maist ilmub Ypsilonis järjejutuna Madis Nõmme artikkel Jäälahingust. Koondpealkirja «Kes lasi tõde jälle sedapidi paista?» all püstitab ta hüpoteesi, mis võimaldab senisele käsitlusele üsnagi muhe-alternatiivselt otsa vaadata.

Esimest episoodi loe SIIT.

Teed olid keskajal pikemad kui praegu II

Tõnu Raid on põhjalikult uurinud liikumiskiirust tollastel teedel. Tema hinnangul võis ratsamees läbida päevas maksimaalselt 50–60 km, kusjuures tegemist oleks kiirkulleriga. Hobuvankriga liigeldes võis päevas läbida maksimaalselt 25–30 km. Ilmselt saaniga läbitaks tee veidi kiiremini. Tuleb silmas pidada ka seda, et teid, nagu me neid oleme harjunud endale ette kujutama, tollal ei eksisteerinud. Olid välja kujunenud liikumissuunad, mis ühendasid olulisi sihtpunkte. Samuti sõltusid teed jõgede ületuskohtadest.

Retkel oleva sõjamehe hobune võib söömata olla parimal juhul kogu talvise päevase valge aja. Aga siis tahab ta süüa – seega peavad heinad olema käepärast.

Sõjasalk võis vajadusel ka tsiviilisikutelt heinu rekvireerida. Kuid sellel on omad võimaluste piirid ja eriti kriitiliseks muutub olukord tsoonis, kus vastane juba rüüstamas käinud on. Ehk ettenägelik väepealik liigub koos varudega.

Loogiline oleks vist arvata, et piiskopi vasallide kokkukutsumine tähendas seda, et tuldi kohe koos oma moonaga, mis tähendab, et tulijaid oli mõtet kutsuda kogunemispunktist, näiteks Tartust, mingisuguse teekonna kauguselt. Kusjuures lepiti kokku kogunemispäev ja -koht. Näiteks kui plaaniti teele minna kolme päeva pärast, siis polnud mõtet kutsuda neid, kelle mõis asus sellest ajapiirist kaugemal.

Sõjavoor pidi liikuma enam-vähem ühtlase kiirusega ja nagu eespool selgus, on see umbes 25–30 km päevas. Ühtlasi seab see väga selged ajalised piirid kampaania liikumiskiirusele. Kõigepealt pidi info venelaste tegevuse kohta jõudma staapi (nt Tartu). Staabis peeti nõu, võeti vastu mingi strateegiline otsus ja sellest otsusest lähtuva suunise saanud kullerid saadeti teele. Nemad liikusid tõenäoliselt kiirusega kuni 70 km ööpäeva jooksul, kusjuures teel pidi olema võimalus hobuseid vahetada. Sõjasalkade kogunemise kiirus sõltus vooridest, kusjuures rusikareegel sai olla see, et lähemad tulijad jõudsid kohale üsna kiiresti, teekond võis võtta ainult ühe päeva ja sel juhul polnudki otseselt vaja liikuda koos vooridega. Kaugemalt tulijatel nii libedalt ei läinud, nende hobused vajasid vahepeal söömis- ja puhkeaega ning absoluutselt kõik tulijad olid seotud vajadusega öösel kusagil magada. Ausalt öelda ei kujuta seda isegi ette, mil viisil see toimuda sai. Kusagil tarepõrandal hunnikus? Miks mitte. Ree peal heinte sees-all? Plusskraadidega võib-olla isegi võimalik.

See kõik – retkeks valmistumine, mitmepäevane tulek ja teadmatusse minek – sai toimuda ainult vilunud sõjameeste osalusel. Mingisuguseid talupoegade jõuke ei saa sellisel juhul päris kindlasti kokku. Kuigi enamasti kiputakse rääkima sellest, et Jäälahingus osalesid ka mingid jalamehed-maakaitseväelased, ei ole see vist võimalik, sest vahemaad on liiga suured. Mitte üks kroonika tegelikult ei räägi jalameestest mitte poolt sõnagi.

Kui väesalgad liitusid, siis moodustati mingisugune liikumiskord. Iga ratsahobuse ruumivajadus rahulikul kõnnil on umbes 3-4 meetrit. Niisiis moodustab hanereas liikuv 300 liikmeline salk (nt vürsti družiina suurus selline üldjuhul oligi) vähemalt kilomeetri pikkuse rea. Iga vooris olev saan või regi vajab vist vähemalt 5–7 m ruumi. Tõenäoliselt olid varuhobused, igal ratsamehel 1-2 tk, seotud reepära külge – veel 3-4 lisameetrit. Niisiis võis iga majanduslik vooriühik vajada vähemalt 10 m ruumi. Kui palju regesid vaja oli? Kui palju söövad 900–1000 hobust (ja ka voorihobused tahavad heinu) päevas? Pidi olema ka regesid, millel asus sõjameeste ninaesine.

Muistse sõjasalga retk oli üks üsna aeglane kulgemine, arvan ma. Kindlasti mitte tuhatnelja lahingusse kappamine. Ka siis, kui teekond on eeldatavalt ühepäevane, tuleb selle esimene pool läbida vooriga samas tempos, et ajalises mõttes poolel teel olles hobused süüa saaksid.

Miks Aleksander foogte ei vangistanud?

Niisiis vallutas Aleksander Pihkva ja ajas ordufoogtid sealt minema, vähemalt väidab nii ordu riimkroonika. Kuidas täpselt see toimus, pole teada. Küllap siiski võib riimkroonikat uskuda.

Miks ei võtnud Aleksander livoonlasi vangi? Nii oleks saanud ju vältida info kiiret jõudmist piiskopi ja ordumeistrini ning vältida võimalikke hilisemaid sekeldusi? Võimalik, et see oli osa tema sõjaplaanist. Kui Euroopast asusid teele kolm sadakonda sõjamehi, siis oli ju tegemist kolme eraldi sõjasalgaga, kellel oma juhid ja voorid. Mõistlik oli liikuda eraldi, võib-olla paari-kolme, aga võib-olla isegi nädalase vahega. See tagas muuhulgas võimaluse leida paremini öömaja.

Kui nii, siis jõudis esimesena kohale Aleksander oma sadakonnaga. Pihkva äravõtmine läks libedalt. Ordumehed kappasid Liivimaa poole sõna viima. Kusjuures see sõna oli poolik ja sisaldas poolikuid luureandmeid.

Kas see oligi Aleksandri sõjakavalus? Kui ta plaanis pärast Pihkva võtmist minna rüüsteretkele, siis ta loomulikult teadis, et tema voori liikumiskiirus saab sõltuma jalgsi liikuvate orjade kiirusest ja on seega igale jälitajale kergesti kättesaadav. Kas võis olla nii, et ta teostas sõjakavaluse ja pettis livoonlasi? Ta võttis Pihkva, ajas ordurüütlid sealt minema ja sisuliselt saatis need sõnumit viima. Ordumehed ei teadnud ju, kui suured hulgad tegelikult liikumas on. Seetõttu ehk piirdusidki nad oma luureandmetele tuginedes suhteliselt väikese sõjasalga mobiliseerimisega, ründamaks kõigest ühe sajakonna suurust rüüstajate rühma.

Kuhu kadus Pihkva Jaroslav?

Kus oli Pihkva vürst Jaroslav – seesama, kes kinkis võimu piiskopile ja ordule – ning tema družiina? Sellest ei räägi ükski kroonika. Tundub, et ta pidi olema kusagil mujal. Võib-olla oli temagi parajasti Batu juures jarlõki järjekorras? Samuti ei räägi ükski kroonika rohkemat Irboska linnusest, mille ordu poolt vallutamist ometi laialdaselt kajastati. Oli ta mehitamata? Põletati ta maha?

Võib-olla on asi hoopis selles, et Irboskas võimutses Jaroslav ja seetõttu jäeti see puutumata? Tehniliselt võttes polnud Aleksandril temaga mingeid maid jagada. Kusjuures leetopisside andmetele on nad järgnevatel aastatel liitlastena tegutsenud. Kuid ordumehed pidid oma hädalisel koduteel Irboska kaudu minema...

Teed olid keskajal pikemad kui praegu III

Ordu sõnumiviijad liikusid tõenäoliselt Pihkvast Irboska poole, vahemaa umbes 40 km. Üldiselt kasutame siinkohal eeldust, et taliteed märtsi lõpupoolel enam ei toiminud, aga samuti ei pruukinud ordumehed neid Pihkva kandis piisavalt tunda.

See-eest oli Tartu-Pihkva maantee vanast ajast tuntuim liikumistee ja seda võis teada iga Livoonia taustaga reisimees.

Edasi mindi ilmselt Irboskast Vahtsõliina (kus veel ei olnud piiskopilinnust, kuid võis eksisteerida eestlaste muinaslinnus), vahemaa umbes 30 km. Võib vist pidada reaalseks, et sõnumitoojatel oli tõeline rutt ning nad suutsid jõuda Pihkvast Vahtsõliina ühe päevaga. Tõenäoliselt pidi viimati mainitud kohas olema mingisugune pidepunkt, kus rändur võis sööta hobust ja ise pikali visata.

Neil, kes suundusid Tartusse, oli ees enam kui 90 kilomeetri pikkune teekond. Ilmselt võttis selle läbimine aega rohkem kui päeva, niisiis jõudis sõna Tartusse kolme päeva jooksul.

Küllap toimus Vahtsõliina juures sõnumiviijate esimene hargnemine ja need, kes suundusid lähimate ordulinnuste, Võnnu, Karksi ja Viljandi poole kasutasid selleks läbi Rõuge viivat teed. Järgmine teerist vist oli ca 65 km kaugusel Taheva kandis ja see vahemaa läbiti ehk ühe päevaga.

Neil, kes suundusid edelasse, Võnnu suunas, oli vaja läbida veel ca 90 km. Tõenäoliselt vajasid nad selleks vähemalt 1,5 päeva. Niisiis võis sõnum Pihkvast Võnnu jõuda neljandaks päevaks.

Kõige pikem tee oli ees neil, kes suundusid Karksi ja Viljandi poole. Küllalt tõenäoliselt viis nende tee läbi Valga. Hargnemiskohast Karksini oli 95 km, sealt edasi Viljandisse umbes 30 km. Niisiis jõudis sõnum Viljandisse parimal juhul neljandal, võib-olla viiendal päeval.

Milline sõnum lõpuks kohale jõudis?

Nagu eespool oletasime, võisid livoonlaste luureandmed olla puudulikud. Neil oli esialgu tuua ainult teade, et Pihkva on Aleksandri sadakonna käes. Kuid kindlasti pidi arvestama ka sellega, et Pihkvas võis olla mingisugune hulk orduvaenulikke relvakandjaid. Teisalt oli seal samuti teatud kogus ehk ordule lojaalseid sõjamehi. Oli, kuidas oli – seda, mis ordumeeste peas täpselt toimus, me ei tea. Kuid ometi annab sündmuste kiire kulg meile aimu, et nad ikkagi ruttasid lahingusse. Järelikult ei kuulnud nende poolse strateegilise info hulka see, et Pihkvas olnuks lisaks Aleksandri sadakonnale rohkem vaenuväge.

Siiski võis esialgu olla plaanis, just ehk piiskopi poolt, natuke kauem vägesid koguda. Ordul läks mobiliseerimine ruttu, nemad olid alati ootel ja lahinguvalmis. Kuid piiskopi vasallid olid ilmselt mööda piiskopkonda võrdlemisi laiali.

Kui suur vägi kokku aeti? Ordu

Kuna ordul oli parajasti kõvasti askeldamist mujal, siis oli linnuste mehitamine minimaalne. Tuginedes Andres Adamsoni andmetele, oli rüütleid tõenäoliselt kohal vaid 26, koos saatesalgaga kokku umbes 200 sõjameest. Tegelikult võib-olla peaks korraks aru pidama just saatesalga suuruse üle. Polnud ju võimalik jätta kolme ordulinnust, kust ordul mehi võtta oli, täiesti mehitamata. Eestlased koguhulgana ei olnud aastaks 1242 kindlasti mitte mingisugune ülearu usaldusväärne seltskond. Näiteks 1241. aastal oli just maha surutud saarlaste suur ülestõus. Ei saanud riskida sellega, et nad kasutavad juhust ja võtavad linnused nö paljaste kätega üle. Niisiis pidi ikkagi maha jääma mingisugune usaldusväärne väekontingent. Pole võimalik pakkuda, kui palju mehi oli näiteks Karksi ordulinnuse kaitsmiseks piisav hulk, kuid võiks arvata, et vähem kui paarkümmend meest ei tuleks sellega toime. Pealegi – venelaste sadakonna vastu polnud ju vajalik teab mis armeed kokku ajada. Niisiis võib-olla ei olnudki ordu sõjasalk seekord suurem kui sadakond meest. Pealegi oli ju Tartu poolt lisa tulemas.

Kui suur vägi kokku aeti? Tartu piiskop

Kui palju? Pakun, et enamus vasalle, kes paiknesid Emajõest lõunas – nendeni jõudis sõnum ilmselt varemgi kui Tartusse. Me ei tea kuigi palju sellest, kuidas neil aegadel sõna saadeti. Samas võib ikkagi eeldada, et kui ordu Pihkva-põgenikud teel olid, siis kasutasid nad kõiki lisavõimalusi selleks, et info võimalikult laialdaselt leviks. Sõjakäigu-kutsete saatmine pidi tollal olema üsna tavaline asi ja kanalid selleks välja kujunenud.

Emajõest põhja poole jäävate vasallide kutsumiseks ei pruukinud jääda piisavalt aega. Piiskopil oli ju algusest peale teada, et ordurüütlid põhimõtteliselt istuvad saapad jalas ja ootavad, millal kästakse minna. Nende teele asumine oli ladus ja hästi organiseeritud. Piiskopi enda sõjasulaste salgaga ilmselt ei läinud samuti kuigi palju aega. Kuid piiskopkonna põhjapoolse kaadri kokku ajamine oleks võtnud liiga palju aega. Tõenäoliselt olid foogtid teel olles juba pannud kokku esialgse logistikaplaani, mis muuhulgas sätestas endas ka vooride võimalikult üheaegset jõudmist mõnda kokkusaamispunkti.

Ahjaa, palju siis piiskopil sõjamehi kaasas oli? Pakuks, et maksimaalselt sadakond, kusjuures tõenäoliselt enamus neist eesti soost. Esiteks polnud neil aegadel sakslasi siinmail kuigi palju ja teiseks oli väga tõenäoliselt üsna suur osa vasalle samuti eestlased.

Juba viikingiaegadel moodustus ühiskonnas eraldiseisev sõjameeste klass. Pole põhjust arvata, et keskaja alguses olnuks see teistmoodi. Mees, kes tahab sõjaasjanduses edukas olla, peab pidevalt trenni tegema ja loomulikult võimaluste piires soetama endale viimasele moele vastavat varustust. Temal ei jää enam aega põlluharimiseks. Ja teisalt see, kelle pihku sobib adrakurg, pole sõjamees. Ta võib oma kodu kaitseks karuoda välja võtta küll, aga võitlusoskused pole õppinud sõjameeste omadega võrreldavad. Ehk et iga kingsepp jäi oma liistude juurde ja väga tõenäoliselt moodustasid enamuse tolle aja palgasõduritest ja vasallide sõjasulastest eesti sugu mehed.

Oma tublidusele vaatamata jäid nad organiseerituses ordule ja ilmselt ka družinnikutele alla. Kuidas pididki näiteks eraldi elavad vasallid mingisugust ühistegevust harjutama? Kuivõrd oskasid mingit lahingukorda pidada piiskopi sõjasulased?

Kuhu minek?

Tõepoolest – kuhu livoonlaste salgad suundusid? Teekonna kohtumispaikade strateegiat kokku pannes pidi olema ju mingi konkreetne sihtmärk. Pihkvat tagasi võtma, nagu eelpool oletatud? Kuid riimkroonikas öeldakse ju nii: «kunic Alexander were komen mit her in der brüder lant und stifte roub und brant» ehk tuli orduvendade maale ja piiskopi stifti (niimoodi nimetati piiskopkonda) röövima ja põletama. Kus asus vendade maa ja piiskopi stift? Siinkohal ei peaks üle mõtlema. Juriidiliselt vastas sel hetkel neile tingimustele kogu Pihkva vürstiriik, seda esiteks. Ei nõustuks siinkohal arvamusega, et kuna lähim otseselt ordule kuuluv ala asus Kirde-Lätis, siis suundus Aleksander sinna – see jääb logistiliselt liiga kaugele selleks, et jõuda koos vooridega mõistliku ajaga Eestisse järve äärde lahingut pidama.

Teiseks jääb mulje, et maid Vahtsõliinast kuni Pihkva järveni haldas ordu, samuti ollakse üsna kindel, et mainitud kohta ehitas mõjuka piirilinnuse ordumeister Burchard von Dreileben. Kuid nüüd ongi saabunud paras moment selleks, et vaadata, kus asus Tartu piiskopkonna ja Pihkva vürstiriigi vaheline piir.

Võtame uuesti appi Mercatori

Tema 16. sajandi viimasel kümnendil trükitud kaardi järgi asus Livoonia (kollane) ja Moskoovia (roheline) vaheline piir Piusa jõel. Samas kohas asub piir ka Jenkinsoni 1562. aasta ning Blaeu 1645. aasta kaardil.

Piusa jõge tead?

Kui paljukest seal jõge on, aga kaldad on sellised, et neid nimetatakse ürgoruks ja piki jõge on iga natukese aja tagant liivakivipaljandile antud kohalikuks nimeks müür, näiteks Härma müür. Vot see müür on piir, mis piir on.

Härma müür Foto: Zosma / Wikimedia Commons

Liikuv piir

Kuid piir on asetsenud ka mujal, näiteks oli vahepeal Võõpsu Räpinast veidi idas piirilinn ja sellest läbi voolav Võhandu ja edasi Mädajõgi piirijõed. Arheoloog Andres Tvauri on keskaegsete piirilepingute põhjal paigutanudki Livoonia ja Pihkvamaa vahepiiri sellele joonele, tuginedes 14.–16. sajandi piirilepingutele. Ei oska muud öelda, kui et küllap oli Setumaa näol tegemist pideva tüliõunaga ja võib-olla ei tasuks unustada, et mitte iga piirilepet ei viidudki ellu. Või kui viidi, siis sõlmiti pärast järgmist madinat rõõmsalt uus leping. Kusjuures tollal oli piiri näol tegemist maksualase allumise ja kirikliku kuuluvuse näitajana. Eks piirilähedase ala elanikud pididki arvestama sellega, et mõnikord tuli makse maksta mitmele isandale.

Ikkagi Piusa jõgi

Antud kirjatöö lähtub seisukohast, et oluline vahepiir kujunes keskajal, lähtudes looduslikust takistusest, milleks olid Piusa jõe kõrged ja järsud kaldad. Appi võtame uurimuse «Setomaa asend ajaloolises ruumis: lisamärkusi kaugema mineviku kohta», mille autor on arheoloog Heiki Valk. Kirjutis on internetist leitav, soovitan lugeda. Ei tea me nüüdsel ajal enam midagi Setumaast ega tema uhkest ajaloost. Heiki Valk võtab sel teema kaaluka sõna öelda.

Muulhulgas toob ta esile setude suulist pärimust selle kohta, et just Piusa jõge ületades – ka alamjooksul, kus juba vähemalt paarsada aastat enam piir ei asetsenud – mindud Vene poolele. Kui Liivi sõja eel – umbes 16. sajandi keskel – koostatud piirilepet, siis rääkinud kohalikud talupojad, et vanasti ulatunud Vahtsõliina lossi maad ja metsad kuni Peipsi järveni (huvitav, et ka vene ajaloolased mainivad, et päris vanasti olnud kogu järvistul üks nimi, nende versiooni kohaselt Tšuudi järv. Ehk siis ei saa selle kohanime kasutamine leetopissides tähendada automaatselt, et räägitakse ülemisest järveosast). Aga sadakond aastat tagasi tulnud venelased (Petseri klooster ehitati 15. sajandil) ja siis olukord maakasutuses muutus. Kui tuletada meelde, et Vahtsõliina linnuse ehitas ilmselt ordu, siis võib võimalikuks pidada, et mingil ajal oli sellel seltskonnal kogu ala üle teatud otsustusõigus. Tuletame ühtlasi meelde, et ka Pihkvat valitsesid Tartu piiskop ja ordu ühiselt.

Ulguvenelane räägib sama juttu

Eesti Wabariigi ajal võttis Setumaa ajaloo, etnograafia ja arheoloogia uurimise enda südameasjaks Vene emigrant Leonid Zurov (kirjatööd avaldas nime all Zuroff, 1902–1971). Ta külastas Setumaad enne Teist Maailmasõda vist vähemalt kolm korda, kogudes hulga esemelist materjali, suulist pärimust (s.h infot pühapaikade kohta) ja tegutses ka arheoloogina. Tema venekeelsetes märkmetes on muuhulgas kirjas see, et Pihkva Vürstiriigi piiriks oli Piusa jõgi. Kõne alla saab tulla just alamjooks ehk Pihkva järve poolne jõeosa, sest vürstiriigi piir ei ulatunud lääne suunas kuigi kaugele.

Teisal kirjutab Zurov Petseri kandis olles (ehk ida pool Piusat), et kohalike jaoks on Piusa jõe vastaskallas veel sellal Livoonia. Zurov, tundub tema tekstide järgi, oli oma mõtteviisilt vägagi suurvenelane ja seetõttu tuleks seda möödaminnes mainitud asjaolu pigem tõsiselt võtta.

Vaatame Setumaale korraks otsa

Võtame abiks kaardi eelpool mainitud kirjatööst, mille koostajaks Heiki Valk. Võimalik Piusa piir on tähistatud joonega number 6; Andres Tvauri poolt pakutud nn Mädajõe piir joonega 8. Punane ovaal tähistab vaidlusalust ala, mis meie arvates asus Livoonia pool piiri.

Illustratsioon: Ekraanipauk / autori joonis

Kuhu Aleksander pilgu suunas?

Kõige lähem koht Pihkvale, kus asusid Tartu piiskopi maad, oligi Piusa jõest lääne poole jääv ala. Oli seal sel hetkel piisavalt asustust, mida tasus röövima minna? Heiki Valk ütleb, et küll ja rohkemgi veel. Kasutame jälle tema kaarti. Meid huvitavas ajahetkes on tähenduslikud kaks vasempoolset joonist. Neil asuv kõige ülemise ovaali sees on sama ala, mille värvisime eelmisel kaardil punaseks. Tänase lugeja jaoks ütleb võib-olla kõige rohkem see, et tegemist on Värska ümbrusega ning ovaali idapoolset serva puudutav praegune Eesti ja Venemaa vaheline ajutine piirjoon. Kaardi juurde kuuluva teksti abil saame teada, et Jäälahingu toimumise ajal eksisteeris seal tihe asustus.

Illustratsioon: Ekraanipauk / Heiki Valk / autori joonis

Heiki Valk kirjutab nii:

«Laiemas Eesti raamistuses on Setomaa kahtlemata kõige enam kaugliikluse ristteedel olev piirkond: teist niisugust ala, mida läbiksid ja kus omavahel ristuksid sedavõrd tähtsad maa- ja veeteed, Eestis muinasajal, keskajal ja varauusaja algupoolel pole. Ka ei kuulu ükski teine Eesti piirkond muinas- ja keskajal Pihkvaga suuruselt ja tähtsuselt võrreldava keskuse lähemate tagamaade hulka.»

Arvestades, et elati muistsel ristteel, siis küllap oli sealse kandi rahval maa sisse kaevatud palju hõbedat. Piusa-taguse rahva jõukus ei saanud Aleksandrile teadmata olla. Kuna tõenäoliselt oli tegemist Livoonia maksualustega, siis ei saanud nende rüüstamine Pihkva poolele kuidagi kahju teha.

Järgneb...

Kommentaarid