L, 1.10.2022
SURMAJÄRGSED PROTSESSID ⟩ Ühe lõpp ei pea aitama kaasa kõigi lõpule
Foto: Janne Simoes/Unsplash
Jete-Ri Jõesaar
, reporter-toimetaja
Ühe lõpp ei pea aitama kaasa kõigi lõpule
Facebook Messenger LinkedIn Twitter Whatsapp

Keskkonnaküsimused imbuvad meie igasse eluvaldkonda. Nii ei jää ka suremine sellest välja. On siililegi selge, et inimtekkelise kliimamuutusega maailmas on ära suremine keskkonnale üks paremaid teeneid, mida teha saad. Seda muidugi plastkõrte vältimisega koos. Suremise puhul aga ei piisa ainult suremisest, sest sellega kaasneb ka inimese kehaliste jäätmetega tegelemine.

Eestis on praegu laias laastus kaks ühiskondlikult heaks kiidetud suremise järeltöötlust: matmine ja tuhastamine. Need aga ei ole kõige keskkonnasõbralikumad viisid füüsiliseks vabanemiseks. Lisaks on need juba veidi igavad. Nii nagu elus tahaks ka surmas ju säilitada originaalsust. Hauakivi ja urn ehk jätavad veel ruumi isikupäraks, kuid kõik sellega kaasnev tundub eilane. Samuti võiks ju olla viise, kuidas ka surmas maailmale tagasi anda. Lõpust luua algus, mitte lihtsalt järgmine auk maasse.

Matmine

Matmine on põhimõtteliselt vanem kui inimkond. Kui dinosaurus ära suri, siis tema jäänused ka ajapikku mattusid – selline loomulik matus. Lisaks on see ka loogiline, kui võtta aluseks Eesti kirjandusklassika: «Mullast oled sa võetud ja mullaks pead sa saama.» Väike nõks matmise juures on aga see, et matmise hetkeks ei ole me lihsalt puhas mullaproov, vaid igasuguste täiendustega – viirused, bakterid, ravimid on kõik meie kehades alles ja need jõuavad varem või hiljem siiski mulda.

Viisaka matmise üheks tingimuseks on kirst. Võetakse maha puud, kedratakse kangast ning pannakse see kõik kokku ainult selleks, et see lagunemiseks maha matta. Okei, jah, kirstudel on ka teisi funktsioone, nagu kasvõi moraaliküsimuslik surnu austamine. Kuid mida on moraalset keskkonna kahjustamises. Matmine nõuab ka väga palju ruumi. Ja ruum saab ühel hetkel otsa.

Tallinn Liiva kalmistu
Tallinn Liiva kalmistu Foto: Sander Ilvest

Tuhastamine

Tuhastamine näib nüüd justkui parema variandina – ei ole mingit kirstujama, ei ole matmiseks ruumi vaja, pole isegi vaja otseselt matta. Võimalused on lõputud. Küll aga on tuhastamisega siiski omad probleemid. Esiteks nõuab tuhastamine palju energiat, mis reeglina tuleb ikkagi taastumatutest allikatest. Teiseks paiskab tuhastamise protsesse õhku potentsiaalselt toksiine. On ju ka Valdeku krematooriumi vaidlus seda näidanud, et inimesed ei taha, et nende kodude lähedal kedagi tuhastataks. Tuleb siiski ära märkida, et tänapäeval on krematooriumitel filtreerimise süsteemid, mis hoiavad ära toksiinide õhku paiskumise.

Valdeku krematoorium
Valdeku krematoorium Foto: Mihkel Maripuu

Selle kõrval aga paiskub õhku ka suures koguses süsihappegaasi, mida filtrid ära ei hoia. Ühe keha kohta umbkaudselt 400 kg CO2-te. Ja mida teeb CO2 atmosfääris? Jah, aitab kaasa kliimamuutuse süvenemisele. Sellegipoolest on tuhastamine Eestis populaarne, praegu hauamatusega umbes pooleks, kuid tõusuteel.

Küll aga on variante, mis potentsiaalselt aitaks seda negatiivset balansseerida. Näiteks võib kadunukese tuha matta koos ühe või mitme puu istutamisega. USAs on populariseeumas ka tuha koralliks muutmine. Korallid on teatavasti väga palju kliimamuutuse mõjul kannatanud, seega on vaja neid toetada. Floridas toimetav ettevõte Eternal Reefs pakub teenust, kus lahkunu tuhk segatakse betooniga ning saadud segust valmistatakse aukudega kuppel. See omakorda lastakse mere põhja, kus kupli peal hakkavad kasvama korallid ja selle sees saavad kalakesed ringi ujuda. Lahkunu sugulastele antakse kupli koordinaadid ning kupli peale pannakse ka võike tahvel tuhastatu auks. Korallivaeses Eestis seda ootama ei tasu jääda, kuid ehk soovib keegi tulevikus Floridasse pensionipõlve veetma minna, sel juhul võib see info isegi kasuks tulla.

Komposteerimine

Jätkates puude istutamise teemaga. Mujal maailmas on olemas ka variant lasta oma keha pärast surma komposteerida. Keha asetatakse mulda ja muud orgaanilist materjali täis anumasse, kus see kõik umbes nelja nädala jooksul kasutatavaks mullaks saab. Seejärel võib lahkunu perekond kasutada mulda, et puid istutada. Või, miks ka mitte, kartuleid kasvatada.

Kompost, mis jääb pärast alles. 
Kompost, mis jääb pärast alles. Foto: Ted S. Warren

Akvamatsioon

Akvamatsioon on tuhastamise otsene alternatiiv. Selle protsessi käigus pannakse surnukeha koos vee ja aluseliste ainetega paaki, lisatakse soojust ning mõne aja pärast jääb kehast alles vaid neutraalne vedelik ja luufragmendid. Allesjäänud vedelik sisaldab soolasid, suhkruid, aminohappeid ja peptiide ning sellest võib vabalt tavalise reoveena vabaneda. Allesjäänud luufragmendid saab pärast kuivatamist pulbriks jahvatada, seega jääb siiski lähedastele alles ka midagi tuhalaadset. Kuigi see viis kasutab siiski ressursse nagu energia ja vesi, siis elektrit vajab akvamatsioon umbes viis korda vähem kui tavaline tuhastamine ning süsihappegaasi lendub samuti umbes 35 protsenti vähem.

Eestis oleme me tõenäoliselt veel väga kaugel traditsioonilise matmise ja tuhastamise alternatiividest. Kuid eks loota võib. Võib-olla loeb seda artiklit mõni õpilane, kes järgmisel aastal õpilasfirmade messil tutvustab Eesti esimest inimkehadele mõeldud kompostikasti. Või leiab siit Bolt endale uue äpist juhitava akvamatsiooni äriidee. Surm kahjuks on äri, aga kui juba selle pealt raha teenida, võiks selle suunata maailma paremaks tegemisele.

Märksõnad
Tagasi üles