ARVUSTUS ⟩ Imelapsest kaubamärgiks ehk Kelly Sildaru lugu

Kui keegi ütleb «imelaps», siis võib sealsamas kuulda ka nõndanimetatud produtsentide sõraklõbinat. Seetõttu pole midagi imestada, et andekate teele kipub aferiste, kes ei ole eeskätt huvitatud mitte tähelepanu tõmmanud «ande» edendamisest, vaid võimalusest kellegi arvelt kasumit teenida.

Umbes sellisest fenomenist annab aimu hetkel kahekümneaastase, rahvusvaheliselt tunnustatud vigursuusataja senist elukäiku kajastav teos «Imelaps. Kelly Sildaru lugu». Raamat sündis kirjastust KAVA juhtivate Kalle Muuli ja Valdo Randpere initsiatiivil, kusjuures kirjastajate lühikese sissejuhatuse järgi olnud Sildaru ja tema ema nende esimesel kohtumisel «mõlemad väga reserveeritud, võiks isegi öelda, et umbusklikud» (lk 8). Aga härrasmeeste sõnul olevat «jää kiiresti sulanud» ja juba esimese kohtumise järel jäi jutt, et «kunagi võiks Kellyst kirjutada raamatu küll».

See kohtumine leidis aset 2020. aasta kevadel. Kaks aastat hiljem on kahe vanema härrasmehe mahitusel kirjutatud raamat valmis ja avaldatud, kusjuures praeguseks on see jõudnud juba ka kenakesti segadust tekitada. Muuli ja Randpere lubavad küll teose alguses, et neil õnnestus valmis saada «midagi palju rohkemat», kui algselt plaanitud: mitte «tugitoolisportlase käsiraamatut», vaid «lugu imelapse sirgumisest imeliseks nooreks naiseks, kes julgelt ja ausalt oma loo jutustab». Aga praegu me juba teame, et pärast nõndanimetatud elulooraamatu ilmumist andis noor sportlane KAVA-kirjastuse kohtusse.

Ehkki alguses olevat koostöö sujunud kenasti, siis ilmus teos lõppkokkuvõttes kiirustades, ilma Sildaru lõpliku kooskõlastuseta. See läks sportlase sõnul vastuollu tema ja kirjastuse vahel sõlmitud lepinguga. Paraku ei rahuldanud kohus Sildaru taotlust raamatu müügi peatamiseks ja poelettidelt leiab endiselt pehmekaanelise biograafia, kus «räägib oma loo ausalt ja avameelselt Kelly ise» – vähemalt nii raamatu tagakaanel seisab. Kuidas seletada selles sasipuntras siis mingit selgust?

Loo loost

Aga heitkem pilk loole loo taga – sellele, kust ülepea tärkas mõte noore vigursuusataja biograafia avaldamiseks. Kohe kirjastaja eessõna esimeses lõigus selgitatakse avameelselt, et Kelly Sildarust kõneleva raamatu idee sündis 2017. aasta sügisel, kui Randpere ja Muuli olid just avaldanud Kaia Kanepi elulooraamatu, ja mõtlesid «siis tulevast tööplaani tehes paljudele sportlastele, kuid valik langes lõpuks Kelly Sildarule» (lk 7).

Proovigem vaadata asja ärilisest perspektiivist. Kui raamatute trükkimise eesmärgiks on paika panna «tööplaani» ja teenida kasumit, siis valitakse teemat sihtrühmast, aga mitte sisemisest kunstilisest sunnist lähtudes. On statistiline tõsiasi, et Eestis loevad naised meestest rohkem raamatuid – seepärast on soovitav valida ka teose peategelaseks naine, kuna kaasaegse turuideoloogia järgi on siis enam tõenäosust, et potentsiaalne klient teosega samastub ning selle ka ära ostab.

Lisaks on turundajatele hästi teada elulooraamatute «hea minek Eesti raamatuturul», samuti spordi suur populaarsus võrreldes teiste kultuurinähtustega, näiteks filosoofia või kirjandusega. Kõike seda arvesse võttes on igati «loogiline», et lõpliku žanrina valitakse välja «naissportlase elulooraamat». Küllap žanridebüüdi teinud Kaia Kanepi müüginumbrid õigustasid valitud turundusstrateegiat ning seega tundus populaarse vigursuusataja Kelly Sildaru lisamine «tööplaani» täiesti mõistlikuna.

Mida tähendab selline lähenemine aga elulookirjanduse tootjate «materjalile», antud kontekstis siis lihast ja luust Kelly Sildarule enesele? Kuidas võiks kellegi eneseteadvusele mõjuda see, kui tema elust kirjutatakse lugu nii, nagu täidetaks äriplaani? Sest sellised plaanid ei seisa ju hinge, vaid raha teenistuses. Ja kupüüride valitseja nõuab just kiirustades toodud ohvreid, sest iga elulooraamatu subjektiga veedetud päev, nagu ka tema tõstatatud paranduste sisse viimine maksab raha, samas kui raamat võiks juba ammu ilmunud olla ja seda raha hoopis Muuli ja Randpere pangaarvele materialiseerida. Seda enam, et sportlasel enesel ei pruugi olla isegi täpset arusaamist selle kohta, kuidas ta peaks oma eluloolisi sündmusi avalikkuseni viima – samas kui Muulil, juba vanemal ja kogenumal, on kahtlemata parem mõistmine, mida Kelly Sildaru oma elusündmustega seoses tundma ja publikuga jagama peaks.

Allika ootusest

Aga mida võis loota sportlane ise? Miks ta ülepea asjaga nõusse jäi ja miks tundis ta tulemust nähes sedavõrd suurt pahameelt, et asi kohtusse anda? Kui lugeda Kelly Sildaru selgitust «Miks ma seda teen?» Muuli ja Randpere initsieeritud elulooraamatu sissejuhatavas osas, siis paistab, et sel noorel naisel on tõepoolest üks pakitsev lugu rääkida. Lugu võimuhullu isa piitsa all läbitud teekonnast, millest avalikkus on kogenud vaid võitude ja triumfide sära, Kelly ise aga ka vigastuste, ülekurnatuse ja maniaki mõjuväljas manööverdamise raskust.

Sest imelapsed ei sünni eimillestki: keerukate oskuste puhul on selliste fenomenide esile kutsumiseks vaja metoodilist ja pidevat, läbi kogu kasvuea vältavat treeningut. Kelly sai endale esimesed mäesuusasaapad kaheaastaselt, väidetavalt juhusliku poeskäigu tõttu. Ja sellest sai alguse «karjäär», mis tähendas pidevat treeningut isa käe all. Ehkki seda tegevust esimestel aastatel lõbuks nimetati, siis muutus treeningukeskne eluviis aastate jooksul üha enam painaja sarnaseks, õuduse dirigendiks raevuka psühhopaadina lapse sellele rajale tõmmanud isa. Lõpuks jõudis noor sportlane ületreeninguga piitsutatava orja eksistentsini, mis paljastas ühtlasi ka tema isa, Tõnis Sildaru manipuleeriva ja kontrollijanuse loomuse.

Siinkohal maksab märkida, et Muuli ja Randpere said loa sportlase elusündmuste kirja panemiseks ja avaldamiseks alles pärast seda, kui nooruke mäesuusataja jõudis täiskasvanuikka ja vabanes oma isa juriidilisest mõjuväljast. Ärimeestest kirjastajad proovisid peale 2017. aastal paika pandud «tööplaani» koguni kahel korral Tõnis Sildaruga tema tütre elulooraamatu kirjutamise osas kokkuleppele jõuda, aga said mõlemal korral keeldumise osaliseks. 2019. aasta sügisel hakkasid avalikkuses ilmuma aga teated perevägivallast ja vara jagamisest, peale mida Muuli ja Randpere juba otse Kelly ja tema ema poole pöördusid. Peale seda leidiski aset kohtumine, kus sportlase ja tema ema umbusk kirjastajate sõnutsi «kiiresti sulas» ning elulooraamatu kirjutamise mõte põhimõtteliselt heaks kiideti. Sportlase isa ning pikaaegne treener loobus aga täielikult igasugusest koostööst raamatu loomeprotsessis.

Kõike seda arvesse võttes muutub üsna arusaadavaks, miks noor sportlane haaras kinni kahe kirjastajaks maskeeritud ärimehe pakutud võimalusest. Biograafia sissejuhatuses põhjendab Sildaru oma loo avalikkusega jagamist just vastutusega kõigi vägivaldsete lähisuhete kaaskannatajate ees. «Sportlasena, avaliku elu tegelasena, pean ma olema teistele eeskujuks,» ütleb Sildaru. «Ma ei saa lubada endale vaikimist seal, kus tuleb rääkida. Vaikides kaitseksin ma vägivalda» (lk 11). Nõnda kõneleb inimene, kes on pea kogu oma kasvuea avalikkuse silme all veetnud, samal ajal ometi tundes, et temast seal hoopis üht teist, Kelly tegeliku eksistentsiga mittesobituvat lugu räägitakse. Sellises olukorras tundub lausa reflektiivsena haarata kinni võimalusest oma lugu ise rääkida ja tõde maailma ning seeläbi ka oma ellu tuua.

Näib lausa saatuse nöögina, et ka sellisel juhul saadakse oma loo ja selle kuulajate vahele mingisugune vanemast härrasmehest puhver, kes modifitseerib tegelikkust isiklikest ambitsioonidest lähtudes ja keda mingisugune tõde ei huvitagi.

Muuli-Sildaru lugu

Kalle Muuli kirja pandud «Kelly Sildaru lugu» pakub ajale omast metaversumi kogemust, kus imelapseks kuulutatud trikimeistri avatari varjus kõneleb meiega hallivõitu vanem härrasmees, kes lihtsalt mängib, nagu ta oleks imelapseks kuulutatud trikimeister.

Ehkki raamatus räägib nn Kelly Sildaru oma elust mina-vormis, siis on raamatu kaanele loo autoriks märgitud Kalle Muuli. Teose üldine tonaalsus jätab seetõttu eriti ebaveenva mulje, kuna ei teki sugugi tunnet, nagu raamatu lehekülgedel jutustaks endast noor autentne inimene. Pigem iseennast kaubamärgina kujutav müügimees. Kolm neljandikku nõndanimetatud elulooraamatust moodustavad spordireportaažid võistlustelt, samuti treeningute ja vigastuste kirjeldused. Ülejäänud osast võib leida ehmatava «taustaloo» selle kohta, missuguses terroriõhustikus õnnetult andekaks sündinud tütarlaps meedia pilgu alt välja jääval varjutasandil elas.

Kõik see jätab aga suhteliselt pinnapealse mulje. Teoses puudub igasugune isiklikkus, mis muudab ka mina-vormi kasutamise äärmiselt ebakohaseks. Samal ajal jääb lugejat kummitama vastuseta küsimus, kui vabaks võib pidada valikut profisuusataja karjääri kasuks, kui see valik «langetatakse» kahe aastaselt, vanemate-poolse väidetavalt juhusliku poeskäigu tõttu? Ja kui see pole vaba valik, siis mida tähendab see, et ka peale isa käe alt vabanemist jätkab noor sportlane tema eest välja valitud karjääri? Kui suur osa on meie valikutes ülepea nn vabal tahtel ja kui suur osa ümbritseva keskkonna tingimustel?

Laste ekspluateerimine nii lähisugulaste kui produtsentide, samuti meediaettevõtete poolt on kapitalismi tingimustes muutunud lausa üldiseks fenomeniks. Kui selle «nähtuse» globaalselt tuntumateks esindajateks on sellised superstaarid nagu Britney Spears või Michael Jackson, kes Sildaruga sarnaselt oma isade karmi valitsuse all edukateks esinejateks dresseeriti, siis hiiglaslikud meediakontsernid eeskätt The Walt Disney Company'ga on tekitanud lapsannete «omastamisest» ja oma teenistusse rakendamisest lausa terve tööstuse.

Fenomenile on omane ühelt poolt erakordselt andeka ja kuuleka lapse olemasolu, teiselt poolt aga selle ande arvelt mingit laadi kasumit või tähelepanu sooviva nartsissistliku kontrollorgani eksistents. Viimast rolli võib täita nii lähisugulane kui produktsioonifirma. Varem või hiljem toimub aga imelapse vastuhakk tema elus juhtpositsiooni haaranud türannile ning sellele järgnevad tavaliselt inetud skandaalid, nagu võime näha nii Britney Spearsi, Kelly Sildaru kui teiste samalaadsete juhtumite puhul.

Mida edukam on nõndanimetatud imelaps, seda enam meelitab ta ligi nõrkade moraalsete väärtustega natuure, kes ei ole huvitatud mitte tähelepanu tõmmanud fenomeni võimetest, vaid võimalusest selle arvelt mingit laadi kasumit teenida. Kes isana, kes energiajoogifirmat esindava sponsorina, kes elulooraamatuid sisustava ärimehena, nagu võime näha Kelly Sildaru «loo» ja selle avaldamisele järgnenud kohtuasja puhul.

Lõppjäreldusena ei oskagi muud, kui kutsuda üles kõnealust teost mitte ostma, ehk koguni mitte lugemagi – nagu oli ka sportlase enese sooviks, kui ta kohtuga nõudis «elulooraamatu» müügilt eemaldamist. Ühiskonnana võiksime aga mõelda sellele, kuidas vältida mentaliteeti, kus kellegi elu kiire «ülekirjutamine» näib mõistliku äriplaani ja raha teenimise võimalusena, samas kui sügavamad tunded ja kogemused muutuvad selle kõrval tähtsusetuks.