T, 27.09.2022
VÕÕRUTUS ⟩ Osa 2. Nüüd mõtlen suitsetamisest ja sittumisest
Foto: Ekraanipauk filmist "Trainspotting" / fototöötlus
Norepinefriin
, kõigesõltlane ja segatarbija
Osa 2. Nüüd mõtlen suitsetamisest ja sittumisest
Facebook Messenger LinkedIn Twitter Whatsapp

Sõber, kes mult neid artikleid tellib, ütles, et kirjutamine peab mõnus olema. No ütleme nii, et kui täna taipasin, et selleks, et ma üldse neid artikleid siia jätkuvalt kirjutada saaksin ENDALE sobivat ajakava järgides, pean mingisuguse harjumuse siiski kujundama, ei olnud kohe üldse mõnus olla. Paradoksaalsel kombel saan ma nüüd kirjutada, sest sitt hakkas! Ja selle teema käsitlemiseks pole paremat tunnet kui halb tunne. Vaadake, tööle minemine on peaaegu enamasti alati raskem kui töö tegemine. See on lausa koomiline, kuidas ma suudan kodus «töötamisest» laveerida. Aga päris vältida ka ei saa, sest on teadmine, et mõtteid juba nii palju kogunenud ning millalgi tuleb nad kirja panna. Ühesõnaga, sitt on nii kui nii. See sitt võiks siis vähemalt mõttekas olla. Asja iroonia peitub selles, et kirjutamine on tegelikult puhkus ja vabastav, ent millegipärast on viimased päevad ja nädal kõik vastumeelsed tegevused olnud rohkem meeltmööda kui meelepärased tegevused.

Apaatia. Jõhker apaatia. Seda ei saa ka igavuseks nimetada, sest igavust tundes ta kaob, kui endale mingi meeldiv tegevus leiutada. Mina aga... Ma ei tunne enamik ajast praegu mitte midagi. Ma arvan, et sellepärast ongi kohustuste täitmine hetkel niivõrd meeltmööda, et see on midagi, milles ma ei pea kahtlema. Süüa teha on hea. Magada on hea. Õues jalutamine on hea. Kassiga mängimine on hea. Siin võib muidugi ka väga filosoofiliseks minna, et... Oleneb ju, mille arvelt neid tegevusi teha.

Praegu aga olen ma seisus, kus aega on korraga liiga palju üle, aga kogu aeg on kiire. Mis tähendab, et tegelikult ju ei ole kiire, vaid et mul on jõhker deprekalaadne toode. Ma ei ütleks, et mul krooniline depressioon on. Võib-olla on ka, aga kuna olen iroonilisel kombel siiski ülimalt mõistuseinimene, usun, et pikaaegse harjumustemuutusega ning elukvaliteedi ja inimsuhete parandamisega võib ka ajukeemia paika loksuda. Vahel tundub, et olen võib-olla sunnitud enda sõnu sööma ning juba õige varsti. Olen aga selle variandiga arvestanud, sest see on ainus, mida hetkel teha saan.

Pea on laiali otsas ühesõnaga ja mingi ilge tõmblemine käib kogu aeg. Tahaks kõike korraga. Olen hetkel režiimi enam-vähem paika saanud ja, oi blää, see ajab mind närvi. Ma ei ole kahte kuud ka veel kaine olnud ja selle artikli pealkiri on «Kainus. 2. ja 3. kuu». Minge metsa ausalt. Mis te arvate, kui palju mul praegu motti on kirjutada seda, teades, et ma ei tohi artiklit isegi koheselt lõpuni kirjutada? Ning et tegelikult on hetkel teekond (kirjutamisharjumuse kujundamine) päriselt olulisem kui produkt ise? Sorry, lugejad. Motivatsioon on suhteliselt nullilähedane, tunnistan.

See, et kell juba 13.00 saaks ja ma saaksin pausi teha, on praegu palju meeldivam kui see hetkel käsilolev kirjutamine. Kell on praegu 11:23. Kill me now. Umbes sama tunne valdab mind Messengeris kellegagi suheldes. Ma tean, et inimestele meeldib vestelda chillilit ja pealiskaudselt ja iizi gõuing ja nananaa. Kui ma hakkan kellegagi hommikul vestlema, on lihtsalt tunne, et alustasin kirja, mida nüüd kirjutan päevi või nädalaid. Ja siis on mitu tükki korraga pooleli. Persse, ega ma mingi malemängija pole, kellel samaaegselt mitu mängu pooleli. Ma ei saaks elu sees sellise asjaga hakkama.

Suitsetamine ja sittumine

Ah et millest ma viimasel ajal mõenud olen? Suitsetamisest ja sittumisest. Sõna otseses mõttes. Ja kohvist. Praegu mõtlen ka kohvist, aga lubasin endale, et enne 12 ei näpi. Faking enesedistsipliin. Enesedistsipliin ja põis. Vaadake, kuna mul on niigi nii halb olla praegu, mõtlesin, et jätan suitsetamise ka maha. See on nagu tagurpidi kirjutamine. Et mõtteis on ta mul nii kui nii kogu aeg, kas seda reaalselt ka harrastan või mitte. Ma ei ole kunagi olnud ahelsuitsetaja, veidral kombel, aga ahelkirjutaja olen ma küll. Ning siinkohal on plussid ja miinused mõlema puhul vast lahtirääkimatagi selged. Täna on siis kolmas päev ilma suitsetamata ja füüsiliselt on väga hea olla. Aga. Järjekordne paradoks. Mida parem mul füüsiliselt olla on, seda halvem on vaimselt. Mõtted ei jää vait. No kohe üldse ei jää. Ja keskendumine on ka ebareaalselt olematu. Aga see on hetkel parem variant, kui õhtuti pead valutada. Esimene mõte jätta suitsetamine kah maha tuli mul kinos uusimat «Batmani» vaatamas käies. No ei ole mõnus tunne, kui ei saa isegi filmi järjest ära vaadata. Ma armastan filme.

Üleüldiselt oli mul õhtuti suitsetades pigem tunne, nagu ma teeks tööd. See ei olnud isegi sõltuvus ega harjumus. See oli konkreetne sundkäitumine. Ei, tänan. Mul on neid niigi. Kui ma kohvi joon, hakkab mul vähemalt hea ning see aitab mul keskenduda. Õhtuti saan ilma. Umbes kaks-kolm tundi pärast viimast kofeiinilaksu on pisut meh olla, aga see on talutav meh, äärmisel juhul pisut tüütu. Aga suitsetamine... No minge pekki. Ma ei mõista, kuidas sõltlastel on üldse aega selle suitsetamise ja sittumise kõrvalt tööd teha. Mulle piisab juba sellest, et ma hommikuti esimesest kolmest tunnist vähemalt pool poti peal istun. Huvitav, kui suure osa oma elust nikotiini- ja kofeiinitarbijad poti peal istuvad... Ma arvan, et umbes sama kaua, kui mina olen oma elus kuskil tänavanurgal või autos manti oodanud. See võib kõlada väga totralt, aga vetsus käimine ja see, et näonahk hakkas pekki minema, olid mu jaoks suitsetamise puhul suuremad määrajad kui tervis klassikalises kopsumahu ja -vähi mõttes.

Tegelikult arvan, et minu asjade mahajätmise põhjus on klassikaline vältimine. Ma tegelen kõige välisega, mida annab parandada, et jumala eest ei peaks sisemuses urkima. Aga kui ma seda urkimist-surkimist nii või teisiti hetkel väga teha ei suuda, miks siis mitte end pisut tervise ja kirjanduse nimel piinata. Mõtlesin pulli pärast – mu arusaam pullist ongi väga twisted – juunikuust kohvi ka maha jätta kuuks ajaks. Et vaadata, mis saab. Ma arvan, et ma lähen peast täitsa lolliks.

Sundkäitumine rahva meeles ja keeles

Peast loll olemine või minemine ongi tegelikult lihtsustatult põhipõhjus, miks inimesed ületarbivad igasuguseid stimulante. Ma ütlen ausalt, kainusega probleemid alles algavad. Siis hakkad tajuma, mis need põhjused olid, miks üldse kunagi sai enda eest põgenema hakatud.

Mul on vedanud. Olen puhanuna ning söönuna üpriski rõõmsameelne inimene. Halb tuju ei ole see, mille eest põgenen. Küll aga sundkäitumine. Meenuvad mõned seigad lapsepõlvest. Kui ma olin 5-6 aastane, otsustasin ma ükspäev, et loen läbi kõik raamaturiiulil olevad raamatud ning otsustasin alustada kõige paksemast. Selle pealkiri oli «Linnud rahva keeles ja meeles». See oli 272 lehekülge mingis muistses murdes konkreetset jauramist lindudest. Ma ei ole mitte kunagi midagi nii igavat lugenud ja loodan, et ei loe ka. Sorry, Mart Mäger. Aga mina võtsin pähe, et pean selle läbi lugema, ning lugesingi.

Ma ei teinud kolm päeva järjest mitte midagi muud, kui lugesin mingeid muistseid linnukirjeldusi. Ärge saage valesti aru, pean rahvapärimusest väga lugu, aga... Ma ei saanud ju mitte kui midagi aru. Mitte, et ma mingi debiilik oleks. Lugesin 5-aastasena «Nukitsamehe» läbi, väga chill oli. Lihtsalt, selles vanuses sellist asja lugeda... See on väga hardcore sundkäitumine.

Lisaks sellele... Maksimalism. Esimese nelja sain koolis alles 6. klassis ning selleks oli matemaatika. Ma hakkasin nutma. Ma tean, et ma olen piisav ja pingutan sitaks, rohkem kui 97 protsenti inimestest, keda kohanud olen (vabandust, aga see lihtsalt on nii, täpselt nagu ka see, et mul on nii hea perse, et eile üks tüüp jooksis tänaval järgi saamaks seda kiita), ent endale tundub alati, et jääb väheks. See on vist midagi, millega ma pean leppima. See ei ole 28 aastat muutunud ja vaevalt, et muutub ka. Kui siis väga aeglaselt ja vaevaliselt. Samuti on kindlasti lapsest peale ka mingisugused nümfomaaniailmingud. 5-aastasena kui vanemad ära läksid, ma vähemalt pooled korrad nikkusin mänguloomi. Peegli ees. Mdea jah. Ning seksuaalsus ei ole aastatega vähenenud. Olen lihtsalt saavutanud mingisugusegi enesekontrolli. Mingisuguse... Kui nüüd täpsemaks minna, siis sõltuvuse põhjustel on veel omakorda põhjused, aga nendesse teemadesse süvenemine on tulevikumuusika. No ja mineviku. Surgitud küll. Tahan puhata.

Naer minu üle või minuga koos

Üks veidramaid mälestusi lapsepõlvest leidis aset vanuses, mida ma isegi ei mäleta. Võis olla 3-4-5. Olin väiksena väga suur «Lõvikuninga» fänn. Seal on stseen, kus Rafiki hoiab Simbat kõrgel kaljupeal. Ma joonistasin seda kaljut ning sinna otsa väikese lõvikutsika. Ja siis ma hoolisin sellest lõvikutsikast ning seejärel kukutasin ta kaljult alla. Mulle ei meeldinud see. Ma nutsin samal ajal. Aga ju siis see pani midagigi tunda, mis oli järelikult parem kui see, mida parasjagu tundsin. Või just ei tundnud. Ma ei tea, kas see on nüüd sadomasohhism, psühhopaatia või tegelikult siiski ränk depressioon, millega olen õppinud elama. Autism tundub ka suht tõenäoline. Ennast diagnoosimast ma ei väsi!

Autistlikke momente on olnud elu jooksul veelgi ja väga palju. Mäletan, kuidas 2. klassis lugesin klassi ees mingit asja ja miski ajas mind närvi või ma jäin puterdama või... Ma ei mäletagi täpselt, mis toimus. Ühesõnaga, ma ropendasin, mis oli minu jaoks väga tavatu. Ning kõik hakkasid naerma. Ma ei saanud aru, kas nad naeravad minu üle või minuga koos, aga mulle see meeldis. Nii et ropendasin veel rohkem. Ja naer kasvas. Ma pakun, et nad pigem naersid siiski minu üle. Ma ei olnud algklassides väga popp tüdruk. Autistlike omadustega inimene saab aru, et tema üle naerdakse, aga ta ei saa aru, miks. Või mis suunitlusega. Ma ei olnud algklassides väga popp tüdruk. Kõik, mida kunagi tahtnud olen, saan alati aastatepikkuse hilinemisega. Enamasti on selleks ajaks väärtused muutunud ning on ainult «linnuke kirjas» tunne. Välja arvatud see, et endale suured tissid olen saanud. Selle üle on mul praegu tõesti hea meel. Mõnus on katsuda.

Autistlik moment täiskasvanueast meenub, kui olin tööl oma esimeses pikaaegses kohas Tallinna Vanalinna restoranis ning üks püsiklient tellis endale Stella Artois´d. Mina kui tulihingeline Rocki austaja, kes muide ka korjas baarikappi klientide poolt poolikuteks jäetud õllesid, saamata aru, mida teised imestavad, ma ju kokkuhoidlik, küsisin tollelt tagasihoidlikult püsikliendilt: «Miks sa seda õllet jood? See on ju täielik pask!» Ülemus tõmbas mu pisut eemale ja küsis, ise suutmata muigamist varjata: «Kuidas sa küsid niimoodi püsikliendilt ta lemmikõlle kohta?» Mina seepeale lihtsalt, et: «Aga on ju pask õlle.» Ma tean, et ta tegelikult nõustus. Ta ise jõi Leffet. Normaalne tüüp.

Et jah, tagasivaadates olen teinud väga veidraid asju terve oma elu. Tuleb tõdeda midagi, mida on sõltlasel väga rõve tunnistada. Kui ma oskaksin mõõdukalt tarbida, tuleksid mulle mõningane savutõmbamine ja õllejoomine ning kord aastas seenemehike pigem kasuks kui kahjuks. Kanep ei ole mu vaenlane, kindlasti mitte. Õlle pisut juba on. Seened on lausa sõbrad! Nendega oleme alati kõige paremini läbi saanud. Minu enda ajuehitus on mu vaenlane. Ning ta pole ka päris vaenlane. Ta lihtsalt on. Isegi mu kunagine korterikaaslane, kes ise savu ei tõmmanud (ehkki vahel, kui ta veits svipsis oli, surusin talle Vova – mu bong – suhhi), ütles, et olen normaalsem inimene, kui suitsetan. Ma olen tegelikult ise ka sellega nõus. Aga mu käed on siinkohal seotud. Nagu ütleb sarjas «Euphoria» kaassõltlasest karakter oma narkomaanist suuremale õele (eestikeelde tõlgituna): «Kui sina teed narkootikume... See ei ole sama nagu siis, kui teised teevad.» See on ainuke tõde ka minu puhul. Ja see sakib.

Kahjuks armusin, sorry

Aga sellest vist isegi rohkem sakib totaalne emotsionaalse kainuse puudumine. Mul on südamest kahju inimesest, kellesse ma armun. No päriselt. Vaadates Netflixi sarja «You», tundsin äärmiselt ebamugavat «äratundmisrõõmu» peategelase sisemonoloogis. Seriaal kõneleb sarimõrvarist sotsiopaadist, kes hüperfikseerub kordamööda erinevatele naisterahvastele, kuni ta nad ära tapab. See karakter õnneks ei paugutanud. Nii et mul on siiski lootust, et olen lihtsalt ülitundlik sõltlane. Ema ütles mul ka, et olen lihtsalt nõnda intellektuaalne, et suudan tahes-tahtmata mõista igasuguseid mõtteviise ning käitumise põhjendusi. No loomulikult. Manipuleerin endaga nõnda osavalt. Kuidas ma siis ei mõista, kui teine inimene seda teeb. See ei tähenda, et oleksin sama. Muidu olen ma nii naisepeksja, sarimõrvar, retsidivist kui ka märter ja jeesusefiguur. Ma lihtsalt mõistan, kuidas inimesed oma ratsionalisatsioonides võivad jõuda ükskõik millise tulemuseni. See ei ole üldse mugav muide. Intellektuaalsus pluss palju aega ning väga palju erinevaid infoallikaid võrdub katastroof.

Emotsionaalse kainuse juurde tagasi. Eelmises artiklis mainisin möödaminnes Richardit. Too noormees, kellesse armun alati, kui parajasti kellessegi teisesse armunud ei ole. Ma pisut valetasin. Eelkõige endale. Pigem on nii, et ma suudan armuda kellessegi teisesse, kui temaga ei suhtle või kui tal on naine. Oskan siis oma fookuse ümber suunata. Mulle ei meeldi petjad. Nemad on tõelised litsid, mitte lihtsalt seksuaalsed inimesed. Kõige hullemad on emotsionaalsed litsid. Hinge müümine on mõõtmatuid kordi vääritum kui oma keha müümine. Viia keegi oma «süütu» flirdiga nii kaugele, et tead, et saaksid teda iga hetk võtta, on kuritegu. Kuritegu, milles olen pidanud end korduvalt süüdi tunnistama. See on vaimne kontroll ja haiglaslik ent loomulik võimuiha. Võim ja iha. Üleüldiselt, praegu iseenda õpetusi kuulda võttes, peaksin sebima kellegi end rammima, sest igapäevane vaimne rammimine või enda tagasihoidmine selles valdkonnas ei tundu enam mõistlik.

Eile jooksis üks minu maitse järgi (dressides ja svipsis slaavlane väga ilusa näoga) mulle tänaval järgi, et mu perset kiita. Või no, kiirendas sammu. Olime veel emaga koos ja tema üksi. Tavaliselt on vastupidi – et ollakse kambaga ja kaagutatakse üksiku neiu suunas. Julge poiss. Ausalt öeldes, kui ma poleks nii väsinud olnud ja tema nii sassis olnud, oleksin ta võib-olla koju vedanud. Mul on selle koha pealt pohhui, mida mu kaaskainenejad ütleksid või soovitaksid. Kui keegi kunagi veel tuleb mu nussimisõigusega nussima, nagu jehoova tunnistajate koguduses seda tehti... Sealt läheb mu piir.

Heh. Tagasi Richardi juurde. Muide, kas panete tähele, kuidas ma alustan lõiku ühtemoodi, lõpetan täiesti teistmoodi ja siis järgmises lõigus üritan uuesti. Jah, üritan, sest kogu aeg kukub perse. Appi, kui mõnus on ropendada muide. Olen selle võimaluse eest väga tänulik. Ühesõnaga, nüüd saate enam-vähem aru, mis tunne võib olla praegu minuga vestlust pidada. Väga all over the place. Niisiis, here we go again. Äkki neljas kord läheb õnneks.

Richard

Ma tunnen Richardit üle 10 aasta ning ta on mulle kõik see aeg meeldinud. Olen olnud temasse korduvalt armunud. Kui ta laseks, siis ma armastaksin teda. Ma tean, et kellegi armastamine või mittearmastamine ei sõltu sellest, kas nad lasevad, aga lubage, ma unistan. Sisselaskmisest ja minnalaskmisest. Kõigeks peab valmis olema. Richardiga hakkan ma alati uuesti suhtlema just siis, kui mul hakkab mingi normaalsem periood ehk siis kainenen. Olen ise alati arvanud, et see on sellepärast, et ta on mul üks korralikumaid sõpru, aga tegelikult on siin ikka pigem domineeriv... Iha? Meeldimine? Ja siis see mõte, mida ma ei julge mõelda.

Ma alustan temaga suhtlemist alati suure hurraaga, arvates, et händlin ära. Siis umbes teise nädala pealt hakkavad nude’id lendama ja ca kolm nädalat kuni kuu, me minu peas juba deidime ja siis sealt veel nädal edasi hakkangi midagi mähkima. Täna kirjutasin talle, et ta meeldib mulle (nagu ta ei teaks) ning et ma ei saa rahu, kui ma vähemalt ei proovi korra teda tõsiselt sebida. Ta vastas sellepeale, et see võib veidralt kõlada, aga tal pole lähiajal sellisteks asjadeks aega. Aga. Meil on sarnane vestlus varem olnud vähemalt kahel korral.

Ma ei arva, et see, mida ta ütles, on vale ning võimatu, ent meie kahe omavahelises dünaaamikas on see konkreetne pullisitt. Pullisitt, mida ta ise südamest usub. Mina tahaks uskuda, aga ma ei suuda. See lihtsalt pole tõsi. Helistasin sõbrannale ja hakkasin jaurama mingitel twin flames teemadel ning sõbranna ütles selle peale hästi, et: «Nojaa, aga selleks peavad mõlemad seda tundma». See on naeruväärne, et seda pidi mulle ütlema. Ma ei olnud isegi tulnud sellepeale, et jah... See on tõsi. Et sellest ei piisa, kui mina tunnen, et inimene on mu teine pool, twin flame, Susan faking Glenn. Tema võiks ka nagu seda arvata.

Siis hakkasin edasi mõtlema. Issand. Ma olen igasuguseid variante kaalunud. Seda, et saan ta endale, kui aeg on õige, kui oleme mõlemad 50-aastased, elu õppetunnid saanud ning mõistnud, et oleme teineteise «the one». Siis olen mõelnud, et ah, ta on ainult kinnisidee, mis möödub aja jooksul. See on iha, siin pole mitte midagi sügavat. Kõik variandid on läbi kaalutud, välja arvatud kõige ebamugavam – võib-olla mina tunnengi tema vastu sügavamat, kõikehõlmavamat ning mitmekülgsemat, elektrilisemat armastust, mida kunagi kellegi vastu varem (ajalugu näib seda pigem kahjuks tõestavat kui ümber lükkavat), aga tema ei tunne sama. Vot see mõte on jube.

Kirss tordile on asjaolu, et ta on tõesti ka hea sõber, hea tugi, temaga on mõnus rääkida. Viimane kord lõppes sarnane dünaamika ühe teise sõbraga väga halvasti. Tema oli Taanis tööl, mina Eestis kah just ühe kirjutamisotsa peale saanud. Paari päeva jooksul tekkis esimene tüli, mille peale tema võttis kokaiini ning läks prostituudi juurde, keda ta küll panna ei suutnud, aga siiski. Rääkis mulle asja ausalt ära, mina sain metsikult haiget ja keppisin seepeale me ühist sõpra. Lahe.

Märksõnad
Tagasi üles