T, 27.09.2022
UUS PEATREENER ⟩ Milline on Manchester Unitedi tulevik?
Erik ten Hag. Foto: James Wilson/Sportimage/PA Images/SCANPIX
Johannes Luht
Milline on Manchester Unitedi tulevik?
Facebook Messenger LinkedIn Twitter Whatsapp

Punased Kuradid on vaieldamatult klubi, kellelt oodatakse kõige kõrgemaid tulemusi. Viimasel ajal, nüüd juba pea kümnendi jooksul, paistab aga, et asjad on muutunud. Sõnades on kõik jäänud samaks – jah, tahame võita, jah, jah, jah. Samal ajal on platsil näha pelgalt ajutist lume sulamist ning endise hiilguse ilminguid ja siis on jälle tuba lund täis. Kõige tabavam oleks siin ehk sõnapaar – totaalne stagnatsioon.

 

Kas totaalne stagnatsioon asendub ten Hagi totaalse jalgpalliga?

Nüüd on teatud aspektides näha positiivseid ilminguid. Uuest hooajast alustav Manchester Unitedi peatreener Erik ten Hag võib asendada totaalse stagnatsiooni totaalse jalgpalliga. Kindlasti samm õiges suunas. Sellele lisab usaldusväärsust ka praegune asendaja Ralf Ragnick, kes on selgelt välja öelnud, et sisuliselt võidakse ust näidata kuni kümnele mängijale. Selles osas oli väga huvitav kuulamine üks Sky Sportsi intervjuu, kus Kaveh Solhekol toob välja olulise mõtte. Post-Fergusoni ajastul on peatreeneritena figureerinud David Moyes, Louis van Gaal, Jose Mourinho, Ole Gunnar Solskjaer. Ühist nimetajat on nende meeste puhul kaunis raske leida. On neil ühine filosoofia? Raske vastata, pigem mitte. Kas nad kõik proovisid (taas)luua Unitedi identiteeti? Pigem mitte. Ehk siis kokkuvõttes on Unitedi supiköögis iga mees oma nurgas keetnud endale meelepärast suppi ja no postiivset tulemust on raske oodata, kui üks mees proovib seljankat keeta ja teine tegelane teises poti osas uhhaad.

Praegu näibki olulisem meeskonna mänguvormist see, et Ragnick, keda on kutsutud ka professoriks, on suutnud selle tõsiasja välja tuua. Ta ehk ei ole jalgpallimaailma kõige säravam nimi ja ilmselt ei suudaks Unitedi kaliibriga meeskonda pikemaajaliselt juhendada, kuid sild Erik ten Hagile näib olevat loodud. Analüüsides mõnevõrra lähemalt mõnda konkreetset mängijat, siis kõige eredam näide on Paul Pogba. Mees tuli, oli alguses päris terav, kuid mandus üsna kiiresti. Keeruline öelda, miks asjad nii läksid, kuid mulle ei tundunud kunagi (peale tormilist algust), et ta sobituks meeskonda. Ei Mourinho ega Solskajer suutnud sobitada teda meeskonda. Ilmselgelt pole tegemist kontrolliva poolkaitsjaga. Seda rolli ta aga tihti täitis. Ja harvadel juhtudel, kui talle anti vaba roll, siis tuli välja tema suurim miinus – töötahte puudus. Aga ta siiski mängis. Ehk tundub, et teatud mängijate staatused – maailmameister või mis iganes – olid nii suured valuutad, et talle ei näidatud ust. Ta läheb ise ära, mis näitab sportlikust aspektist klubi nõrkust. Sellise mustri kordumist ei saa ten Hag lubada.

Kuhu suunas on jalgpall üleüldiselt viimase kümnendi jooksul liikunud ja kas see aitab ten Hagi?

Kuigi mul ei ole väga pikajalist jalgpalli vaatamise kogemust, siis 2010. aasta MM-i mäletan siiski selgelt. Kõige huvitavam on see, et jalgpall oli erinevus, n-ö multikultuurne. Üpris boheemaslik Aafrika jalgpall, vastukaalu lõid väga distsiplineeritud Aasia satsid. Ja samal ajal oli teatud erisusi märgata ka Euroopa meeskondade mängustiilides. Kümnendiga võiks öelda, et on toimunud makrotasandil suur hüpe. Reeglid on kindlasti muutunud pehmemaks. Mina kui tavavaataja mõtestan seda järgnevalt – enamik olukordi, mis muidu olid kollast kaarti väärt, on nüüd tihti punase kaardiga karistatavad. Ja selles kontekstis on totaalse jalgpalli erinevad varatsioonid – Klopi ja Guardiola esitluses – saanud ka väikse tõuke. 15 aastat tagasi poleks olnud võimalik Premier League’is mängida jalgpalli füüsiliselt nii väikeste ja nõrkade mängijatega.

Teises Sky Sportsi intervjuus puudutakse just ten Hagi sobivust, sest ei ole ta ju varasemalt mõne suure klubi eesotsas olnud. Võrdluseks teine kandidaat Pochettino, kellel see linnuke on CV-s olemas. Siinjuures aga on huvitav, et ega ka Klopil ei olnud suuremat kogemust, aga tal oli samuti tugev filosoofia, kuidas jalgpalli mängida. Jah, Dortmundi Borussiaga Saksa meistriks tulla on kõvem saavutus kui Hollandi meistriks, kuid klubide mastaabid on sarnased. Ja mis kõige huvitavam, kui Pochettino puhul tuuakse intervjuus välja, et tema pluss oleks olnud Premier League’i kogemus, siis ega ka Guardiolal seda polnud. Jah, ta on maailma üks parimaid treenereid, ilma kahtlusteta, see on selge erisus. Samal ajal, millest räägib meile see, et nii Hispaania, Saksa kui ka Inglise kõrgliigas on võimalik tulla sarnase mängustiiliga meistriks, küll seda vastavalt liigale natuke kohandades? Ilmselge on see, et jalgpalli edu saavutamise võti on muutunud olenemata liigast sarnaseks. See on tugev filosoofia ja põhimõtted selle taga. Võib-olla polegi Mourinho viimaste aastate ebaedu taga pelgalt tema? Ehk ajad muutuvad üpris kiiresti ja tema on kahjuks suutnud oma jala välja väänata ja sörgib nüüd ajal sabas. Paljuski tundub, et jalgpallimaailm tervikuna on liikunud, kelle jaoks märgatavalt, kelle jaoks märkamatult sinnapoole, et totaalse jalgpalli erinevad variatsioonid ongi aina suurem osa edust.

Kokkuvõtvalt on justkui kõik eeldused ten Hagi jaoks loodud. Tema on see mees, kelle tulekuga saabub meeskonnale ka suurem restart. Ragnick on oma rolli täitnud. Uus peatreener ei pea võitlema mängijatega, kes on liiga suured, et neid mitte mängitada, aga samas liiga individualistlikud, et nad suudaksid meeskonnas 1+1=3 efekti luua. Nüüd on küsimus ajas ja usus, et viisaastaku lõpus oleks ka mõni trofee kappi lisandunud.

Tagasi üles