T, 27.09.2022
MINECRAFTI TÕUKEL ⟩ Kuidas ma IRL kanu paljundasin
Foto: Kaido Veski / Ypsilon
Kaido Veski
Kuidas ma IRL kanu paljundasin
Facebook Messenger LinkedIn Twitter Whatsapp

Detsembris juhtus minuga nii, et sattusin ninapidi Minecrafti. Poisid Omavahel eeskujul ja poja soovitusel. Panin kogemuse kirja ja kuigi tundus, et sellega asi piirdub, jäid kanad mind kuidagi kummitama.

Täpsemalt asjaolu, et eespool mainitud mängus nende paljundamine niivõrd triviaalselt on kujutatud – üks variant eeldab kahe koos oleva (sootu) kana nisuga toitmist, teine munade puruks loopimist. Olgu peale, mäng on mäng. Mul pole mingit soovi näidata, et see Minecrafti kuidagi vähem tõsiseltvõetavaks muudab. Mängu muude nüansside mastaapsuse juures pole mingit vahet, et kanade paljundamine just sellise detailsusastme juurde on jäetud.

Meil kodus on kanad juba paar aastat pere tarbeks ringi siblimas. Ükskord üks püüdis ka haududa, kuid hakkama ei saanud. Ei tea, kas sai lihtsalt kõrini või adus kuidagi ära, et munadest asja ei saa. Tõusis ühel heal päeval püsti ja kõndis minema. Hiljem pesakasti koristades üks muna plahvatas. Kohutav!

Niisiis – asja juurde. Minecrafti tuules oma kanu jälgides tekkis mul idee proovida neid ise paljundada. Noh, et korjaks munad kokku, paneks sooja kasti seisma ja vaataks, et mis juhtub. Et kas saan hakkama ja mismoodi see siiski päriselt nagu käib. Seda enam, et oleme Ypsilonis kanade masstootmisest ja puurikanade kohtlemisest varem ka varem arutlusi avaldanud.

Eeldasin algusest peale, et niisama lihtne see projekt ei ole. Seda juba põhjusel, et tegemist on elusolenditega, kellele tuleb tagada hiljem sobivad elutingimused ning seda piisava aja jooksul. Irvitasin endamisi mõtte üle tublist loomade varjupaiga töötajast, kes ühel heal päeval saab anonüümse telefonikõne, et vabandage, aga mu kana pääses siin kogemata lahti ja nüüd tõi pojad, et kas saate vastu võtta, et mis vastuse ma sealt saaksin. Kujutasin aga ette, et küllap keegi kevadel nagunii kodulinde otsib või kui ei, siis mahuvad need ka mu enda kanalasse.

Projekti keerulisuse üle mõtiskledes meenus mulle Lev Võgotski, kelle lähima arengu tsooni teooria mulle vajaliku enesekindluse andis – mul on lõppeks olemas terve rida baasoskusi ja teadmisi nii meisterdamisest kui ka kanade pidamisest, kõik ülejäänu on iseseisvalt õpitav. Ma ei plaani ju kanu kuidagi geneetiliselt muundama hakata või miskit muud üleloomulikku luua, ma loon omale ideaalse õpikeskkonna senistele teadmistele ja oskustele optimaalses kauguses!

Lev Semjonovitš Võgotski (1896–1934), juudi päritolu psühholoog ja eripedagoog, inimese kultuurilise ja biosotsiaalse arengu teooria rajaja. Lähima arengu tsoon on Võgotski termin ülesannete hulgale, mida laps on võimeline omandama. Lähima arengu tsooni alumine piir on oskuse tase, mida laps suudab iseseisvalt töötades saavutada (seda nimetatakse ka lapse tegelikuks arengutasemeks). Ülemine piir on potentsiaalne oskus, mida laps suudab omandada võimekama juhendaja (st lapsevanem, vanem õde/vend jne) abiga.

Tundes, et olen end teaduslikult maha rahustanud, võis eksperiment alata.

Soe kast

Soojast kastist siiski ei piisa. See sai kohe selgeks. Selleks, et munas üldse midagi lootusrikast toimuma hakkaks, on kõigepealt (ülla-ülla) vaja kukke. Korralikku. Sellist, kes oma kuketööga igapäevaselt piisava hoolega toime tuleb. Munemiseks kukke vaja pole. Sellega saab kana ka ilma hakkama. Kvaliteetset sööki tahab ta aga küll. Huhh, juba terve hulk muutujaid, et üldse mingi elu tekiks. Samas ka kuidagi loogiline, kas pole? Ema, isa, kvaliteetne toit ja sobilikud mugavused.

Nii, need tingimused on mul täidetud.

Soe kast, soe kast... www.inkubaator24.ee? «Cant Find the Server...» Farmikaupade e-pood? Olemas. Inkubaator, inkubaator, inkubaator... Ossa – kokku 47 toodet. 99 – 5 049 eurot, 8 – 4 800 muna. Digitaalsed, täisautomaatsed, niiskust reguleerivad, mune pööravad, ümarad, kandilised jne.

Olgu, kuna ma ilmselt sellist kasti, mis suudaks 21 päeva kanamune 37,6 kraadi ja ca 50 protsendi niiskuse juures hoida, ise ehitada ei oska, tuleb ilmselt mingi raha välja käia. Suurem, väiksem? Automaatne? Pagan võtku, milline? Mis ma sellega hiljem peale hakkan? Juba tundub, et vaimustus hakkab lahtuma. Uurin FB-st. Paistab, et mingi järelkauplemine nendega täiesti toimub, ja otsustan, et proovin seadme hiljem lihtsalt maha müüa.

Valin välja odavaima täisautomaatse, mis mahutab 51 kanamuna ning mis neid ise pöörab. Tellin ära, lubatakse mõne tööpäeva jooksul koju saata.

Hoolsus munadega paneb elule alguse

Mune laekub päevas 6-7. Kaheksa päevaga korjan inkubaatori täis. Ee... 51 tibu on vist ikka liig. Asun uuesti netis tuhnima ning avastan taas, et tegelik elu on mu naiivsest kujutlusest kui mitte valgusaasta, siis valgusnädala kaugusel küll. Tuleb välja, et iga muna haudumiseks siiski ei sobi. Peab olema paras, mitte liiga suur. Ja liiga väike pole kah hea. Ega liiga ümmargunegi, sest siis ei tea, kummas otsas on õhumull ja õhumull peab olema haudemune kogudes ülevalpool. Või siis ikkagi all, sest ühes teises kohas on mingid hoopis teised jutud. Ja ei piisa, et korjad munad kokku ja paned korvi. Need peavad olema sobiva temperatuuri ja niiskusega kohas ja väga kaua ei tohi neid seal hoida ja pesta ei tohi neid samuti, sest muna hingab ja igasugune näppimine ei lase sel hingata, mistõttu ei tohi munad olla ka sitased, sest siis tulevad pisikud. Mis kuradi moodi kana neid mune kogub, sorteerib ja sätib?

Tunnen taas, et tegemist oli äärmiselt lolli ideega, kuid nüüd on mul juba hunnik raha inkubaatori eest välja käidud ning masin minu poole teel. Oeh! Sulgen leitud veebimaterjalid ning sunnin end loogiliseks. Ilmselgelt viitavad kõik kirjeldatud soovitused nüanssidele, mis suurendavad koorumise tõenäosust. Kõikide selliste täitmine tuleks aga kõne alla siis, kui ma kusagil laboris mingit rekordit taga ajan. Sissejuhatuse kana, see, kes ise haudus, ilmselt tajus ühel hetkel ära, et asjaolud olid ebasoodsad ja jalutas minema. Seega – kui ma nüüd panen sihi, ütleme, 30 muna korjamisele ja proovin hoida enam-vähem distsiplineeritud liini, võiks ju tulemuseks olla miski 50 protsendine kooruvus ehk siis 15 tibu. Sobib. Nii teengi. Korjan munad kasti, valin enam-vähem ühesuurused, hoian neid jahedas sahvris kõrvuti veekausiga ning pööran õhtuti kõigil teise külje.

Esimene päev

Või on see nüüd null-päev? Kui targemad ütlevad, et seitsmendal tuleb munade viljastumist kontrollida, et kas siis nagu esimesest päevast loetuna või mismoodi? Ja kas kooruvad 21 päeva pärast inkubeerimise algust või kahekümne esimesel päeval? 

Munad stardijoonel
Munad stardijoonel Foto: Kaido Veski / Ypsilon

31 muna kogusin lõpuks. Imelik on see, et restile pisut suuremad kõrvuti ei mahugi. Seega ikka väiksemaid korjatakse? Ometi jätsin ma kõige suuremad, tegelt nagu normaalsuurusega nagunii kõrvale. Ah, suva.

Millegipärast pidasin korjamise ajal oluliseks peale märkida munade kogumise päeva numbri. Vaatame, äkki ongi nii, et kõige vanemad praakuvad poole pealt välja. Valan vee vanni põhja ning ühendan juhtmed külge. Ventikas hakkab üsna tüütult undama. Pagan, ma sättisin kogu selle kaadervärgi omale töölaua kõrvale, mismoodi ma sellega koos järgmised 21 päeva tööd peaksin tegema? Jälle kirun end vaikselt, kuid perele ei ütle igaks juhuks. Nad nagunii arvavad, et isal on mingi imelik töö – räägib, et tegeleb ajakirjandusega, kuid tegelt mängib kodus munadega...

Mingi aja pärast hakkab masin krudisema. Kargan ehmatusega ligi, ei midagi erilist – munad vahetavad külge. Masin näitab temperatuuriks 38 kraadi, niiskus on 59 protsenti. Seda on ju rohkem?! Mismoodi kana seda teaks?

Kolmas päev

Masin undab, aeg-ajalt krudiseb. Munad vahivad niisama. Temperatuur püsib, kuid vett pean hommikul ja õhtul juurde panema. Kord on niiskus 47, valan hirmuga vett juurde, siis jälle 61... Nõme! Õnneks see undamine enam keskendumist ei sega. On selline ühtlane tapeet. 

Kaheksas päev

Lugesin, et täna tuleb munad läbi valgustada. Natuke meenutab keissi, et kolmandik rasedust on kantud ja aeg on ultrahelisse minna. Mis kuradi moodi ma neid valgustan. Suundun külmkapi juurde, võtan ühe muna ja suunan laelambi poole. Ega ma ei arvanudki... Youtube'is näitab üks ebameeldiva olemisega tüüp asja ette – tuleb võtta väike taskulamp, sellele miski pehmendav krae ümber panna ja see omakorda vastu muna. Nii läheb kogu valgusjõud läbi muna ja peaks näha olema. A mida siis täpsemalt, seda ma tolle tüübi jutust aru ei saa. 

Teen lambi valmis ning asun ettevaatlikult uurima. Vau! Ja tõepoolest, ongi näha! Kõikides munades peale kahe on tekkinud tumedam osa, milles võib näha veresooni. Muna jämedamas otsas on õhumull, see on miskil moel tibule väga oluline. Aga ikkagi – 31st munast 29 on viljastunud. Tegija kukk on mul! Oot, see tähendab, et kahe nädala pärast koorub siin kastis 29 kana? Langen jälle kergesse masendusse ning panen munad tagasi kaane alla. 

Munade läbivalgustamine
Munade läbivalgustamine Foto: Kaido Veski / Ypsilon

Kaks nädalat täis

Masin undab, munad kõiguvad küljelt küljele. Enam ei pane seda isegi eriti tähele. Nagu mingi suvaline kehva ventilatsiooniga kontor. 

Masendus on pisut lahtunud, kuna lootus on kanapojad raske raha eest maha müüa. Millegipärast on mul mulje, et kõik tahavad neid. Või noh, vähemalt need, kes kanu tahavad. Millegipärast ei tule mulle ainult pähe, et miks nad siis ise neid ei tooda. Isegi mina tulen ju sellega toime. See tähendab, et kui ikka tulen. Olen kuidagi harjunud juba mõttega, et 29 sulelist on kindlalt tulemas. 

Kaheksateistkümnes päev

Ajad on ärevad. Inimparalleelseks minnes peaks kott haiglasse minekuks juba pakitud olema.

Olen vahepeal kirjandusest infot juurde otsinud ning tarkust täis. Eemaldan munade alt resti ning paigutan need külili põrandale, mille all on vesi. Nüüd pidavat oluline olema suurem niiskus ning mune liigutada enam ei tohiks. Iga päev võib hakata koorumine. Arvan juba läbi koore kuulvat piuksumist ja toksimist, kuid loen selle iseenda kohtluseks ja igaks juhuks kellelegi teisele ei räägi.

Lapsed käivad aina sagedamini läbi kaane arenguid uudistamas. Noorimast pojast rääkimata. Tema hinnangul oleks juba teisel päeval pidanud vähemalt pooled tibud väljas olema. 

Valgustan munad uuesti läbi ning avastan, et kui 26 tükki nendest on läbipaistmatud, siis kolmel on ilmselt areng seisma jäänud. Likvideerin need ettevaatlikult. 

Kahekümnes päev

Mitte midagi pole juhtunud. Üsna kõrini on juba. Mitmes päev see üldse on? Mitmendast lugema hakatigi?

Nädalavahetusel ehitasin valmis veebist nähtud juhendite põhjal neljajalgse kapi ehk bruuderi, nagu asjatundjad inglise keelest tuletatuna seda kutsuvad. Võrgust seinad ja põrand, saepurusahtel all. Jälle jupike raha. Tellisin farmipoest kunstkana ja toidunõud – veelgi suurem jupike raha. See kunstkana meenutab mošeed. Imelik nimi, kuigi isegi loogiline. Selle lagi hoiab tibudele sobivat temperatuuri ja selle all on neil siis hea turvaline konutada. Nagu mošees. Mõtlen kõigile tehtud kulutustele ning päevakajalisele elektrihinnale ning ahastan veidi pilku pisut kõrgemale heites. 

Õhtul kell 18 on ühel munal kild väljas...

Hakkab peale

Terve pere on elevil! Lapsed pakuvad, et peaks popcorni tegema. Pakun, et tugitoole just inkubaatori ümber tooma ei peaks, kuid tunnen isegi, et rahutu on. 

Kell 19 on seis sama. 

Kell 21:15 pole mitte midagi uut juhtunud.

Kell 22:30 kujutan juba päris reaalselt ette, et munad piiksuvad ja seespool toksitakse. «Lollid munad!» sisisen endamisi ja lähen magama. 

«Seda ma arvasin,» irvitan kahjurõõmsalt, kui hommikul endiselt sama seisu leian ning suundun tööle.

«Üks on väljas!» teatab laps tööpäeva lõpus rõõmsalt telefonisse ning enam ei peata tralli miski – magama minnes on inkubaatoris kolm kleepuv-koledat ja uimast kanahakatist. Hommikul ärgates viis ja järgmise päeva lõpuks juba 22.

Foto: Kaido Veski / Ypsilon

Tõstan päeva vanad ja inkubaatorisoojas kuivada jõudnud tibud nende elukappi, sest need kipuvad juba munade kolinal ringi liduma. 

Hommikuks on kanu 24, ühel munal on kild väljas, üks on päris terve. Pagan, see masin hakkab juba vaikselt haisema, mitte nüüd midagi väljakannatamatut, sest kaant tuleb endiselt peal hoida, kuid siiski. 

Lõunaks on kõik koorunud piisavalt kuivad, et välja kolida, üks muna endiselt terve ja üks pingutab justkui, kuid välja ei pääse. Mis teha? Lugesin kusagilt, et ise näppima ei peaks. Et see justkui ongi looduslik valik, et kui koorumiseks ikka piisavalt tugev pole, ega siis ka kaua elus püsi. Ootan veel paar tundi ning otsustan joone alla tõmmata – tõmban ühe suurema kooretüki munast lahti ning annan mõttes tollele äbarikule tund aega armuks. Poole tunni pärast on tüüp väljas ning ukerdab masinas ringi. Kokku 25 tibu 30st munast, too viimane ei näidanud mingit elumärki. 

Kanapojad on koorudes evolutsiooni poolt nõnda regullitud, et esimesel kolmel päeval süüa ja juua ei vaja. Kõik eluks vajaliku on loodus kaasa andnud. Nii saadavad nt USAs haudejaamad talunikele tibusid postipakkidega. Kui tibud aga koorumise järel esimest korda nokkapidi vette panna, oskavad nad kohe juua ning leiavad üsna kiiresti üles ka toidu. Muide – piisab sellest, kui üks ees teeb, teised matkivad momentaalselt nähtut. 

Tibuakvaarium

See on päris täpne nimetus. Kes siis ei armastaks tibusid? Ja kui neid on sul tugitooli kõrval kapis tervelt 25, võib nende askeldamist tühja pilguga jälgima jäädagi. Kogu perega. Ja külla tulevad sõbradki võtavad meeleldi klaasikese veini ning jälgivad lummatult toda kanarikkust. 

Muresid pole. Toit on special, vesi on kraanist, bruuder ei haise ega tolma. Sulepallid sagivad ringi, lapsed on rahul, elu on imeilus. 

Teine nädal

Elu tibukapis on ärksamaks läinud. Juba kiputakse lendama, kõike, mis liigub, aetakse taga, nokitakse üksteise silmi ja püütakse mošee katusele ronida. Tolmu veidi juba on. Sööki läheb rohkem, vett samuti. Lapsed käivad nöörijupiga ennast ja tibusid lõbustamas. Elu kahekümne viie lemmiklinnuga on endiselt normaalne. 

Kolimine

Mulle tundub, et kogu see tibukapp on noori kanu täis. Kaelad õieli jälgitakse toas liikumist, iga krõps toob kogu suguharu võre äärde ootama. Juba kakeldakse omavahel, kedagi kisutakse tiivast, kellelegi lennatakse selga. Tolm on igal pool. Ma ei saagi aru, misasi see selline on... nagu mingid udusuled? Või peenike kanasitt?

Aitab! Kanakarja koht pole kodukontoris!

Asun taas kanamaja ehitama. Vannun, et enam ma poest midagi ei too! Kougin kuuridest ja lakkadest välja hunniku materjalijuppe, mingi kaubaaluse leian samuti. Klopsin hilise õhtuni ning vean uue ja suurema hoone kasvuhoonesse. Samas olen üsna mures – väljas on endiselt tugevad miinuskraadid... Ei, see ei saa olla suureks probleemiks. Uus kuut on tuulekindel, kasvuhoone samuti. Ka mošee läheb karjaga kaasa. Ometi suundun taas agroveeb24 vms nime kandvasse veebikeskkonda ja tellin soojenduslambi ühes infrapunapirniga. 150W, irvitab markeering sellel.

Foto: Kaido Veski / Ypsilon

Halastus või haletsus

Kolmandal päeval pärast kolimist leian ühe tegelase imelikus asendis vedelemas, müksan, tuigub mõne sammu ja kukub jalad ristis uuesti külili. Mis nüüd siis? Jälgin pisut teda, ülejäänud lindudel paistab suva olema – kõnnivad sirgelt üle, üks ronib selga ja asutab kaaslase peale ennast magama. Päike paistab ja kasvuhoone on soe, tõstan haiglase tegelase suurde pappkarpi teistest eraldi ning varustan söögi ja joogiga. Helistan tuttavale kanakasvatajale, et nõu küsida.

«Kas peaks veterinaari poole pöörduma?» «Pole mõtet.» «Miks?» «Üldiselt pole neil selleks aega ja alati on karjades ka loomulik suremus – kes on nõrgem, kes saab kogemata külma või teevad teised liiga. Igaks juhuks on muidugi hea, et teistest eraldi on. Võid ka vitamiini pisut joogivette tilgutada.» «Mis ma siis teen, kui ei aita?» «Pead otsustama – halastad või haletsed.»

Kahe päeva pärast on kaks järgmist lääbakil, veelgi enam – öö jooksul on kamraadid nad ka veriseks nokkinud. Olen üsna jahmunud ja mures. Kogu mu senine iroonilismuigvel suhtumine on kadunud ning pea püüab lahendusi leida. Google? Palju õnne! Nüüd õpime ise veterinaariks! Ka sellest saaks ju reportaaži teha, kirun end ja oma ettenägematust. Loen erinevaid materjale ning püüan järgmistel päevadel hoida haigeid võimalikult mugavalt, samal ajal ärevalt ülejäänud seltskonda jälgides.

Ega neil kolmel vist ikka mugav ei ole. Pidevalt pikali, junnid ümber. Söövad ja joovad küll, kuid jõudu tagasi küll ei paista tulevat.

«Halastad või haletsed!» ütles tuttav...

Viimane kolimine

Mõned nädalad tagasi kolisin 22 noort kana vanade juurde lauta. Kõik terved ja vilkad, tüütud nagu porikärbsed. Varasemalt pole ma lihtsalt näinud, et kanad inimesel niimoodi sabas jooksevad, et kõndida ei saa. Mingi ema olen neile?

Loomulikult hakkasid vanad end kohe kehtestama – paar tükki nokiti veriseks, viisin eelmisesse tibulasse taastuma ja paari päeva pärast tagasi. Nüüd on asjad korras, kanala rahulik ja linnud elavad oma (loodetavasti) rõõmsat kanaelu. Hoolimata sellest, et uuest seltskonnast tervelt 13 paistavad kuked olevat. 

Mis kanadest edasi saab? Kanad hakkavad munele, kuked lähevad potti. Midagi pole teha, lemmikloomadeks nad siiski mõeldud pole. Seniks aga saavad nad elada heades tingimustes ja suhteliselt vabal pidamisel, on kaitstud kiskjate eest, neil on ees kvaliteetne toit ning rohkelt kevadiselt värsket rohelist. 

Kas ise kanade kasvatamine on kasumlik projekt? EI. Ometi olen ma viimaste kuude sõja tuules aina enam mõtlema hakanud, et võib-olla ei tasu soetatud seadmete ja ehitatud puuride müüki väga kiiresti ette võtta. Mine tea, mis asjaoludel neid järgmisel korral kasutada tuleb.

Disclaimer. Käesoleva projekti käigus koheldi kõiki lindusid algusest peale hoolsuse ja väärikusega, mis neile nende eripära arvestades vajalik on. Haigeks jäänud noorlindude hukkamine leidis aset pärast teistkordset kogenud kanakasvatajaga konsulteerimist. 11.05 seisuga on kõik ülejäänud linnud terved, hästi toidetud ning elavad igapäevast asjalikku kanaelu reportaaži autori maakodus.

Märksõnad
Tagasi üles