T, 27.09.2022
EBAPOPULAARNE ARVAMUS ⟩ Kas Xi tõmbaski Putini tagumiku lohku?
Foto: Kaido Veski/Kollaaž
Olavi Ruitlane
, toimetaja
Kas Xi tõmbaski Putini tagumiku lohku?
Facebook Messenger LinkedIn Twitter Whatsapp

Venemaal on arusaam sellest, kuidas edasi elada, ja ta ei looda enam Lääne suutlikkusele läbi rääkida, väitis kolmapäeval Vene välisminister Sergei Lavrov. Piinlik hädavale – nii nagu Venemaal puudus enne sõja alustamist igasugune arusaam, puudub see tal ka praegu. Nagu ka usaldusväärsed patrnerid. Putini arusaam sellest, kuidas edasi elada, on viinud selleni, et Soome ja Rootsi tõmbavad kohe-kohe NATO silmuse Venemaa kõri ümber veel tüki maad koomale. Kes need usaldusväärsed partnerid Venemaa jaoks on, kelle kõrval edasi elada? Donetski ja Luganski rahvavabariigid? Armeenia? Iraan? Süüria? Ah, õigus – Hiina!

Venemaa pidas Hiinat enda tähtsaimaks liitlaseks Ukraina invasioonil. Nüüd valmistab Hiina suhtumine talle kuigi palju muret. Nii ÜRO Julgeolekunõukogu kui ka Peaassamblee resolutsioonide osas on Hiina pigem erapooletuks jäänud, mitte otse Venemaa poolele asunud. Venemaa vastaste sanktsioonide leevendamiseks pole Hiina seni erilist abivalmidust näidanud ning ka Hiina suured pangad on keeldunud Venemaad eksporditehingute tegemisel abistamast. Hiina tõmbab oma toetust Venemaalt hoopis tagasi, kõikjalt – diplomaatiast majanduseni.

Kuidas siis nii? Vahetult enne Ukraina ründamist näitasid Hiinast tulevad avaldused Pekingi täielikku toetust Moskvale ja nüüd on nad korraga meelt muutnud?

Aga ehk oligi see Hiina strateegia julgustada Venemaad ründama, et siis õunte pealt järgi vaadata, mis saab. Kui Kiiev paari päevaga langenuks, saanuks selle tuules sama Taiwaniga korraldada. Kui Venemaa end sõjaga nõrgestab ja suurriikide nimekirjast maha kannab, nagu praegu paistab minevat, on see Pekingi jaoks rohkemgi kui okei. Venemaalt on, mida ajapikku tagasi saada – see ju hõivas aastatel 1858–1860 Aiguni ja Pekingi ebavõrdsete lepingutega Hiinast ligikaudu miljoni ruutmiili suuruse ala ja Hiina ajalookirjutus peab neid lepinguid siiani alandavateks. Mongoolia ja Tuva Hiina alt ära liikumine on samamoodi Vene-Hiina suhete tagajärg ja on täiesti tõene, et suurem osa Hiina-Vene suhete ajaloost on Venemaa Hiinale pigem vastane kui liitlane olnud. 1969. aastal leidis Vene ja Hiina vahel aset isegi lühiajaline piirisõda.

Kuidas sobiks sellesse pilti nüüd Venemaa võit või kaotus? Venemaa võit ei oleks kindlasti Hiina huvides. Tugevam Venemaa tähendaks vähemat valmisolekut teha koostööd Hiinaga ja rohkem valmisolekut järgida oma suurriigi tegevuskava, eesmärgiga positsioneerida end kolmanda suure mängijana USA ja Hiina vahel.

Venemaa lüüasaamine, kui see tuleks pikaajalise kurnamissõja läbi, mis Venemaad oluliselt nõrgestab ja samal ajal Läänest isoleerib, ei jätaks Venemaast järele rohkemat kui Hiina satelliiti. Venemaa sõjaline jõud, mis seni end Hiina sõjalise võimekusega võrdväärseks kuulutas, on ennast tänaseks hetkeks naeruvääristanud. Kui Venemaa oma invasiooni nii suurte kaotustega jätkab, ei ole nõrgenenud ja läänest isoleeritud Venemaal muud valikut, kui Hiinaga mis tahes tingimustel, mida viimane nõuab, leivad ühte kappi panna. See annaks Hiinale pühendunud ja kuuleka strateegilise liitlase ning täieliku juurdepääsu Siberi loodusvaradele. Täpselt nagu jooksis hädas Lukašenka Putini kintsu kraapima, on Putini jaoks kints Pekingis ootamas. Aga sellel kintsul on suuriigi huvid, sellist Lukašenka koerakrõbinatega ei osta.

Putin võiks Xi meelest väga hästi võimule jääda ja sel juhul oleks nõrgenenud Venemaa Läänest kõige isoleeritum, seega kõige sõltuvam liidust Hiinaga. Teiseks oleks režiimimuutus, aga see ei tähendaks veel kindlasti eliidimuutust, Putini administratsioon võib Putini lihtsalt eemaldada, panna vastutuse sõja eest tema kaela, aga suuresti need, kes siiani riiki juhtisid, jätkaksid riigi valitsemist.

Ainus jama ​​Hiina jaoks Venemaa lüüasaamise korral oleks läänemeelse režiimivahetuse võimalus.

Hiina-Vene suhete geopoliitiline võtmetegur on muidugi Siber. Tohutu, hõredalt asustatud ja loodusvarade poolest rikas piirkond Hiina külje all ning selle kõrval hiiglaslik ressursinäljas majandus – ohh, kuidas need kokku ihkaks! Siberi loodusvaradele juurdepääsu saavutamine on de facto Hiina geopoliitiline põhihuvi.

Teoreetiliselt võib Hiina seda saavutada kahel viisil. Üks viis, kena ja puhas, oleks mingisugune liit Venemaaga. Teine viis oleks vajaminev osa Siberist jõuga võtta. Tuumariigi vastu jõudu kasutada oleks ohtlik, aga kui Venemaa peaks näiteks Ukrainas taktikalise tuumarelva kasutamise psühholoogilised piirid ületama, ei ole võimatu, et venemaa «usaldusväärne» partner Hiina keset tuumasõjakeskset arvamusepaljusust Siberisse sisse kõnnib.

Seega, me keegi ei saa välistada, et Hiina julgustaski Venemaad endale Ukrainas kotti pähe tõmbama. See, et Hiina oma toetust tagasi võtab, viitaks nagu otseselt sellele, et Xi panustas vana KGB käsna lüüasaaminele algusest peale.

Kui nii, siis braavo!

Märksõnad
Tagasi üles