JÄRELDUSI PANDEEMIAST ⟩ Lähedus suurenes, kuigi tegu oli sotsiaalse distantseeritusega

Kaks aastat tagasi muutus inimeste elukorraldus neist endist olenematutel põhjustel, sest inimkonda oli globaalsel tasandil tulnud mõjutama miski nähtamatu. Ühiskonnakorraldus pöördus pea peale ja paljudele tundus nagu oleks toimunud midagi väga ebaõiglast.

Samas oli ka neid, kelle jaoks väga palju midagi ei muutunudki. Igat inimest puudutas pandeemia periood erinevalt ning kogutud lugude ja intervjuude põhjal saab toda kaht aastat vaadelda hoopis teistel alustel, kui see toona paistis. Surmava viiruse hirmu ja bioloogilise haiguse konstanteerimise kõrval paistavad tagantjärele silma hoopis sotsiaalsed ümberkorraldused, majanduslikud raskused ja prioriteetide muutumine. Kõrvutades Lõuna-Eestis küsitletute kogemusi Austraalias läbi viidud uuringuga, saab vaadelda, mis võiks olla kriisiolukorraga kohanemisel inimkogemuses ühist.

Meie kvalitatiivne uuring põhineb üheteistkümnel intervjuul ja kaheteistkümne küsimustiku vastusel ning meedia- ja kirjanduse analüüsil. Vastanute seast olid kümme kuni kolmekümne aastased, kes olid kahe eranditega vallalised. Ülejäänud, kolmekümne ühe kuni viiekümne üheksa aastased, olid nii vallalised, lahutatud, üksikvanemad või seotud muu kooselu formaadiga.

Alljärgnev on Tallinna Ülikooli interdistsiplinaarse õppeaine erialasid lõimiv uuendus (ELU) antropoloogilise uurimistöö tulemus. 2022 aasta kevadsemestril läbi viidud ELU projekti kuulusid Äli Bergmann (sotsioloogia), Kadri Ainumäe (psühholoogia), Inessa Isabel Kaasik (itaalia keel ja kultuur) Tiina Merisalu (sotsiaalpedagoogika ja lastekaitse), Anne Paidra (alushariduse pedagoog). Artikli autoriks kirjandusteaduste magistrant. Selle grupi fookuses oli uurida arusaamu kaugusest ja soorollide jaotusest pandeemia ajal Lõuna-Eestis.

Kuidas tõlgendada kaugust ja lähedust?

Eelkõige püüdsime oma uurimustöös teada saada, mis on inimeste jaoks kaugus ja lähedus. Kas piirangud muutsid meid teineteisele lähedasemateks või kaugemateks? Kui perekonnad pidid rohkem koos olema ning muu maailmaga suhtlemine oli piiratud, siis saab distantsi vaadelda teistsugusest lähtepunktist, kui pandeemia eelsel ajal.

Kauguse tähendus seostub emotsionaalse ja füüsilise puudulikkusega, takistustega kokkusaamisel, vahemaa pikkuse ja suurusega, kehade asetsemise seostega. See on väljajäetus, üksildus. Kui pole võimalik kellegi poole otseselt pöörduda või kui olukord, isik, objekt või koht on eemal. Kauged on need, kes teineteist ei tunne. Osaliselt aga defineeriti kaugust ja lähedust samade omaduste kaudu: füüsiline ja emotsionaalne, ühtekuuluvus või kuuluvusetus. Tunnetusega seotud fraasid toovad ilmsiks aga mõõtmatud kriteeriumid: kui kodu on tunni ajaga läbitava distantsi kaugusel, siis pole see üldse nii kauge, kui juhul, kui sinna minna ei saa – siis tähendab see, et kodu on kaugel. Vahemaa tähendus pole ainult füüsikaline, vaid ka emotsionaalselt tajutav: kaugus on suurem, kui ei ole võimalik soovi korral kokku saada ning kui on kohustus eemale hoida, mil võib ka kaks päeva tunduda igavikuna, nagu selgitas meile 22-aastane vallaline naine, kes veetis esimese pandeemia laine perega, kuid kes ei pääsenud kohe ülikoolilinnast vanematekoju.

Huvitav on ka tähelepanek, et kaugus viitab teistest eemalolekule, aga lähedus kellegi juuresolekut. Vastustest ilmnes, et lähedustunne kellegi suhtes pole aga nii selgelt määratletav kui füüsiline lähedalolek, sest tunnetatud füüsiline kohalolek ei kattu alati lähedustundega. Lähedus seostub ainsuse, samas kaugel olek mitmusega – piisab vähesest, et tunda piisavalt? Ka eraldatus tekitab tundeid, teisega suhtlemise vähesus või rohkus saab inimest panna mõistma, mil määral ja mis eesmärgil ta suhtlust vajab. Paaril korral kordus vastuseks paralleelselt suhtlus-mõõdikuga ka füüsikast tuntud definitsioon: kehade asetus teineteise suhtes. Taoline objektiivsus ilmestab hästi ka sotsiaalse distantseerumise riiklikku piirangut, mis ei soosinud inimeste emotsionaalset heaolu.

Lähedust mainitakse rikkalikuma sõnavaraga ning see, ilmselt oma vähem füüsikaliselt selgitatavate omaduste tõttu, paneb inimesi rääkima konkreetsemalt lugusi, isegi kui need on lühikesed. Tabavalt on võtnud teema enda jaoks kokku viiekümne aastane üksikema:

«Kaugus-lähedus on minu jaoks eelkõige seotud inimestega. On väga lähedased inimesed, kes tunnevad mind sellisena nagu ma olen – neid pole palju. Kõik teised on kauged. Kui lähtuda füüsilisest kaugusest, siis minu jaoks on lähedal kõik, kuhu jõuab paari tunnise lennuki lennuga. Kõik, mis kaugemal kui 2 tundi, on kaugel.»

Ometi pole kõigil võimalik mõelda lennupiletite ostmisele, mis tähendab, et teatud määral mõjutavad neid definitsioone ka inimeste sotsiaalmajanduslik olukord. Siit ilmneb ka läheduse sügavam seos inimlikkusega, sest kui räägitakse distantsist, mainitakse suhtluse vähesust ja emotsionaalset jahedust, samas kui läheduse puhul tuuakse välja pidev läbikäimine ja suhtlus ning vahemaa väiksus. Lähedustunne on miski, mis on seotud kellegagi – kui saadakse inimest usaldada, on turvatunne ja ollakse teineteise jaoks olemas, tuntakse toetatust ja omadega koos olemist. Ka üksteise eest hoolitsemine muutis inimesi lähedasemaks.

Karantiin tundus nauditav neile, kes nägid selles võimalust oma perega koos olla ja piinarikas neile, kelle kodune olukord oli vägivaldne. Lähedus ja kaugus võivad olla sisult pöördvõrdelised näiliselt sama valemi kontekstis. Siinjuures ei indikeeri tähendust mitte isegi ainult perekondlik profiil, vaid lähedussuhete psühholoogiline intiimsus. Kolme- või kuueliikmelise perekonna sisekliima toimib mingil ainult neile omasel viisil, analoogselt iseendaga jäänud vanainimese või noore vallalisega, kelle suhtlemisvõimalused ja füüsiline kokkupuude on piiratud. Iseendaga olemist või, 41-aastase pandeemia ajal lahutatud naise sõnu kasutades, «iseenda talumist» saab ju ka näha lähedase suhtena. Kui ka paljud lähedased teineteisega enam kohtuda ei saanud, siis võis see tunduda teineteise toetusest ilma jäämisena, ent pandeemia sundis inimesi endalt küsima ka seda, kuidas on võimalik ise ennast toetada.

Suhete dünaamika muutumine

Enne lähedastesse suhetesse laskumist tuleb eelkõige mainida tavapärase ajataju paratamatut nihkumist, kuna töö ja kodu piirid hägustusid:

«Tänu tänapäevastele vahenditele sai kõike teha distantsilt, mis tekitas rohkem vabaduse ja sõltumatuse tunnet. Samas pidi ka ennast rohkem distsiplineerima aja planeerimise mõttes. Seda eelkõige selles võtmes, et osata vahet teha isiklikul ja tööajal,»

nagu arvas 39-aastane vabaabielus mees. – See, mida sai pidada iseenesest mõistetavaks ja selgesti arusaadavalt piiritletuks, kaotas varasema tähenduse, mis sai võrdselt tajutavaks nii neile, kes ei olnud haiged, kui neilegi, kes haigestusid:

«Pärast haigust valdas mind tohutu nõrkus, nii raske oli liikuda, et isegi kodukauplus tundus väga kaugel olev.» (N, 50. Üksikema).

Ruumis liikumise piiratus muutis aja tajumist, sest oldi sunnitud vaatama enda lähedal olevaid võimalusi läbi suurendusklaasi. Uuringust kerkis esile eksistentsiaalseid küsimusi.

«Enne karantiini oli mul kombeks sõpru külla kutsuda ning nendega kas siis õhtust või lõunat süüa. Pärast pandeemia algust ei saanud seda enam teha, aga mõnikord salaja sai ikkagi kuidagi sõprade nägemine korraldatud.» (N, 38. Lahutatud, 5 last).

Piirangutest mööda hiilimine lähtub vajadusest sotsiaalse läheduse järgi, sest inimeste vaheliste suheteni ei ole riik võimeline sekkuma.

Muutused väljendusid nii isiklikul kui sotsiaalsel tasandil, aga mitte kuigi palju nende jaoks, kes juba olid väga koduse eluviisiga. Esile tulid isikliku vastutuse võtmine, iseseisvus, uute oskuste õppimine, kohanemisvõime, vabaduse ja sõltumatuse küsimused, töö, pere ja kooli vahel tasakaalu otsimine, vaba aja ümber hindamine ja suurenenud vajadus suhtlemise järgi. Negatiivsed tunded seoses olmeprobleemidega, ka inimeste puhul, kes läksid tagasi päritolu pere juurde elama, mis teisalt panid väljakujunenud suhetes inimesi teineteist taasavastama. Konflikt kui suhtlusvorm sai lahenduse leidmisel lähedust süvendada. Vaimse tervise probleemide esiletulekuks oli aeg samuti soodus, sest tavapärane võimalus nende eest välismaailma põgeneda oli piiratud. Siit aga koorub füüsilise ja vaimse tinglik eristus: üksinda elades vastutab inimene eelkõige enda eest, kuid perekondade tihedam koosolemine võis käivitada ahelaid, mis panevad kõrvaltvaatajana küsima perekonna tähenduse kohta.

Erinevas vanuses vastajatel on erinev elukogemus, kuid vastustest näib, et perekonna tähendustki ei saa üheselt defineerida. Mis vahe on olla «vallaline» või «üksik» – loetust paistab, et küsimus võib olla vanuses, kuid «üksikuks» nimetas end ka kaks alla kolmekümne aastast. Domineerivalt näib «üksik» siiski tähendavat keskeas üksinda elamist, mille hulka kuulub ka üksikemadus, samas nimetavad alla 30-sed end pigem, paari erandiga, vallalisteks. Küsimuse alla saab seada selle, kas viie lapse ema, kelle mees on pandeemiast sõltumata kaugel tööl ja kellega ollakse sisuliselt lahutatud, aga elatakse laste pärast koos, on ikka veel perekond või on tegu mitme lapsega üksikemaga? See omakorda sõltub sellest, kuidas need inimesed omavahelist lähedust tajuvad ja mida see nendevahelises suhtes tähendab. Madruse sõnul, kes on 29-aastase mees, oli tal hea meel, et ta elukaaslane kodukontoris oli, sest nii said nad rohkem koos olla. Muuseas tõi ta ka välja, et kaugus seostub temal tööl olekuga, kuna see tähendas pikka perioodi kodust eemal. Pandeemia isolatsioon distantseerituse mõttes tähendas siinjuhul peresisest läheduse suurenemist.

Pere toetuse olulisust tõid välja väga mitmed vastanud ning läheduse vajaduski oli ilmne, ent oli ka perekondade lagunemist – kuigi sellestki leidus taasavastatud lähedust. Tööl käimine ja laste kodukool võisid tekitada anarhia olukorra, kui poleks olnud abistavaid lähedasi, nagu üksinda viit last kasvatava naise õde. Vägivaldse abikaasaga lahutamine võis ilma lähedaste abita olla suur katsumus, kuid pojaga suhete soojenemine võis olla selle preemia.

Füüsilise muutumine virtuaalseks ja näiliselt staatilisemaks ettekirjusega vältida koosviibimisi, tähendas, et sotsiaalsus ja liikuvus tuli ümber mõtestada:

«Füüsilist lähedust on palju vähem, romantilised suhted kannatasid, kuid platoonilised suhted muutusid justkui paremaks, olen saanud sõpradega lähedasemaks, tundub, et meil on palju tugevam side nüüd, kuna pidime füüsilise läheduse puuduse tõttu ekstra vaeva nägema ja kompenseerima.» (N, 20. Vallaine).

Mõnel juhul mõjus eemalolek ka vaimse tervise seisukohalt kergendavalt, näiteks pärast psühhiaatria kliinikust välja saamist sotsiaalse ärevuse puhul, kuigi see samal ajal ka ühiskonda kuulumatusena mõjus (N, 21. Üksik). Tuli leiutada mooduseid, kuidas kohtuda, mis tugevdas lähedust, avameelsust ja vastutulelikkust. Teisalt muretsesid Austraalia perekonnad oma laste nakatumise pärast niivõrd, et oldi pelglikud peresisese füüsilise kontakti loomise ees, kui vanemad kodust väljaspool töötama pidid. Meie uuringus Eestis sellist strateegiat nakatumise välitimiseks esile ei toodud

Ruumide suletus sundis suhtumist aega muutma, mis omakorda viis väärtuste ümber mängimisele. Ühest küljest tähendas see vaba aja väärtustamist, ent kinni jäämise hinnaga. Näiteks tõi 44-aastane kärgpere ema välja, et kooliminev laps ei omandanud õppimisharjumusi ja keskkooli minev õpilane ei leidnud sõpru.Tugivõrgustiku puudumise ja/või piiratuse ning samal ajal ka töö kaotamise korral tuleb perenaiste töö- ja murekoorem eriti kontrastselt esile.

Tasustamata tööd – iseenesestmõistetavalt naiste kohustus?

«Kodus olek tundus üks suur töö tegemine.» (N, 44. Kärgpere).

Miks kärgpere ema pidi kõige rohkem vaeva nägema, kuigi pere «rollitäitjaid» võiks sellises olukorras justkui rohkem olla? Et soolise võrdõiguslikkusega on pandeemia tulemusel lood kehvasti, on juba Praxise pooltki kindlaks tehtud: majandus toetub tasustamata reproduktiivtööle, mida teevad enam naised. Sisuliselt kuulub selle töö alla kõik, mida on peetud ilmselgelt naistele määratud kodusteks ülesanneteks, mida tõendavad ilmekalt ka selle uuringu vastajad:

«Kuna mu eksabikaasa, kellega majanduslikel põhjustel koos elasin, oli kogu aeg välismaal tööl, siis pidin kodus kõigega üksi hakkama saama. Koju tulles oli ta aga väsinud ning abi ma temalt ei leidnud, kuid samas ma mõistsin teda, sest ta oli töötamisest ja reisimisest lihtsalt väsinud.» (N, 38. Lahutatud, 5 last).

Kusjuures pandeemia pole mitte ainult pärssinud, vaid andnud naiste ja meeste vahelisele võrdsustumise protsessile tagasilanguse. Oma raamatus «Re-enchanting the World: Feminism and the Politics of the Common» (2019) räägib Silvia Federici reproduktiivtööst ühise (commons) baasilt, viidates võimalustele, kuidas reproduktiivtöö läbipaistvust ja enesestmõistetavust nähtavale tuua. Federici väidab, et palga puudumise tõttu on kodutööd niivõrd integreeritud, et naistel on olnud võimatu selle töö tegemise vastu ilma süütundeta mässata, mis teeb nad omakorda väärkohtlemisele haavatavaks. Kuna on harjumuspärane pidada naisi emadeks ja koduperenaisteks, peetaks neid, kes neist rollidest keelduvad, mitte streikivateks mässajateks, vaid «halbadeks naisteks». (2019: 176). See pole siin seega kaugeltki mitte feminism feminism pärast, vaid kapitali taga peituva saladuse ilmsikstulek. Kui lisada eelnevale vastanute ealine dimensioon, mida illustreerib tõsiasi, et kuni kolmekümnendate keskpaigani on inimesed peamiselt vallalised ja lastetud, siis pole järglaste mitte omamises midagi üllatavat. Noorem generatsioon on Nõukogude naise varju näinud ja vaevalt see midagi inspireerivat on olnud:

«No see oli ju selge, et emad on nüüd peale selle, et nad on samal ajal kodukontoris ja nad on ka täiskohaga õpetajad, ja isad istuvad oma tagumikke laiaks. Vabandust. Aga see on nii ja nagu see ei ole okei, minu meelest. See on väga noh, see vanaaegne mentaliteet, et naine köögis ja mingi naise töö on süüa teha ja koristada ja lapsi kantseldada. Ja mehe töö on puhata ja see minu meelest tuli koroona ajal Eestis nagu väga hästi esile, et päriselt me olemegi jäänud vanasse aega kinni – mingisse kiviaega.» (N, 22. Üksik).

Viimane informant lisab ka, et tema õppetund koroona ajast oli:

« … kui sul lapsi ei ole, siis sa vastutad ainult iseenda eest. Et selleks et sa püsiks joonel, sa pead ise pingutama, keegi ei tule sind nagu mingi surkima et oi tee ära. Ja, ja suhetes peab väga alguses juba paika panema, et ei ole nii, et naine teeb kõik asjad ja mees ei tee mitte midagi …»

Ka Austraalia uuringu üheks teemaks on ennenägematu vanemluse koorem: oluliste kogukondlike struktuuride olemasolu sai ilmsiks just nende puudumisel, sest vanemad üksi ei suuda pakkuda lapsele kõike seda, mida nad vajavad – eriti juhul, kui tegu on üksikvanemaga, kes peab tööl käima, kuna tal pole mingit teist võimalust. Ebaõiglaslik koormus viis ka heaolu mainega Austraalias nii mõnegi naise oma toidukordi vahele jätma, et lastele süüa jätkuks.

Meie uuringu üheksateistkümne vastanu seast viis meest ei maininud laste ja kodutööde tegemisel rohkemat, kui ühel juhul laste abistamine koolitöödel. Küsitlejate sõnul oli meeste intervjueerimine ka raskendatud, kuna nad polnud sellest huvitatud.

Vetsupaberi paanika

«Oluline oli toime tulla hoopis kriisiga seonduvaga, mitte otseselt selle põhjustajaga. Seega jään mõtlema, kas kogu see paanika, piirangud, hirmu õhutamine meedias, olid sellises mahus vajalikud?» (N, 44. Kärgpere)

Vaimse heaolu langus on pandeemia aastatega kinnitatud. Viimase aastaga on seis parem kui eelneval, mis tulenes olukorraga kohanemisest, mille üheks põhjuseks võiks olla ka vähem afektiivne meedia tarbimine. Küsimuse peale, mida oldi pandeemia ajast õpitud, vastati näiteks:

« … sellise viirusega võideldes võib tulla iga päev täiesti uut informatsiooni ning kõike ei saa täie tõena võtta.» (M, 29. Suhtes).

Ja küsimusele, mis muutus:

«Palju teadmatust ja liiga palju vastamata küsimusi» (N, 53. Abielus).

Kes peaks või saab võtta vastutust teadmatuse ees? Eesti geograafiline asukoht ei ole kohandunud looduskatastroofidega seotud poliitiliste otsustega tegelema, mis oleksid andnud mingisugusegi ettevalmistuse määramatu jõuga toimetulekuks. Psühholoogilise abi kättesaadavus oli juba enne pandeemiat riiklikult keeruline ning (surma)hirmus elamise tagajärjel vajasid inimesed psühholoogilist toetust veelgi enam:

«Kolmteist märts oli väga suur, põhimõtteliselt surmahirm. Ja siis tollel bussisõidul veel, see oli mingi tasuta buss ja mingi vana naine läks väga närvi mu peale, sellepärast et mu kott oli minu kõrvalistmel ja ma ei lasknud teda enda kõrvale istuma, ja ma enda peas [mõtlesin, et] nagu pekki, kas ta tahab ära surra või, siin üle-ilmaline pandeemia lahti.» (N, 22. vallaline).

Meedia mõju haigestumise tähenduse loomisel ei saa alahinnata. See on otsene vahend tähenduse loomiseks, kuid millest lähtuvalt eri väljaanded nähtuste sisu loovad, tuleneb vastuvõtja jaoks hoomamatutest allikatest. Hoomamatu on info maht, mitmekesisus ja tõe kriteeriumite eripalgelisus. Kriisiolukorras on niikuinii keeruline rahulikuks jääda, mistõttu on esimese laine surma hüsteeria selgitatav ilmselt inimeste ellujäämisinstinkti käivitumisega. Kõrvalt vaadates võiks nüüd muidugi küsida, kas inimestel pole võimet mitte tunda sandistavat hirmu – või on see sandistav just siis, kui see on kollektiivne? Äkki oli hirm hullem kui haigus? 

«Kindlasti ka see väga suur hüsteeria, mis kohe alguses koroonaga tuli, meil oli vaja vetsupaberit, lähed poodi ja ei olnud ei ühtegi rulli, pidin sugulaste juurest läbi käima, et vetsu saaksin minna kodus. Inimesed siiani minu arust natukene paanitsevad üle, peaks rahulikumalt võtma.» (N, 41. lahutatud).

Kui see vähegi oleks võimalik olnud, oleks rahulikult võtmine kindlasti aidanud, sest hirm nõrgestab immuunsüsteemi, mis omakorda kergendab igasugust haigestumist.

Muutunud elustandard

«Ükski kogemus pole nii labane, et rituaal ei võiks sellest kinni haarata ja sellele ülevat tähendust anda. Mida isiklikum ja intiimsem on rituaalse sümboolika allikas, seda kõnekam on selle sõnum. Mida selgemalt on sümbol üle võtnud inimkogemuse ühisest varamust, seda laialdasem ja kindlam on tema vastuvõtmine.» Mary Douglas, «Puhtus ja oht»

Ühiskondliku muutuse põhjuse taga on pandeemia kontekstis COVID-19 sümboolse tähendusega. Laskumata siinjuures analüüsi selle üle, kellel on õigus – riigil, indiviidil, teadlastel või vaktsiinivastastel – sest on ilmne, et põhimõtetest ja maailmavaatest olenemata olid kõik sellest vähemalt mingil määral mõjutatud. Hirm muudab inimese kergesti haavatavaks ja manipuleeritavaks ja valitsus kui institutsioon, nii ratsionaalseks kui me seda ka pidada tahaksime, koosneb ju samuti inimestest. Ja inimene on looduse jõudude ees tegelikult palju saamatum, kui talle endast mõelda meeldiks. Võib-olla ei peakski üldse nii palju tõmblema, nagu enne pandeemiat tõmmeldi?

Positiivsest küljest nägid inimesed võimalust töötada ja elada linnast väljas, seega kolisid paljud lõuna-eestlased maale. Majandusteadlane Raul Eamets näiteks on ühes intervjuus öelnud:

«Avastasin, et kokkusaamisi ja koosolekuid oli võibolla 30 protsenti sellest, mis varem. Kaht kolmandikku koosolekuid pole tegelikult vajagi.»

Samas tõi pandeemia välja, et poliitikat kujundatakse linnade vaatenurgast, mis tõttu maapiirkonnad kannatavad rohkem. Digiüleminek võis maapiirkonnas probleeme tekitada, kuna igale poole internet ei levinud. Tehniline distantseeritus maakohtades on enne pandeemiat olemas olnud, mis on muude asjade seas, mille hulgas on muuseas ka tervishoiusüsteemide lünklikkus, sel perioodil lihtsalt ilmsiks saanud. Lisaks sellele toob Euroopa Regioonide Komitee oma aruandluses «COVID-19 kriisi ajal piirkondades ja linnades saadud kogemused ja õppetunnid» välja ka piirkondlike ja kohalike omavalitsuse ning kodanikuläheduse olulisust, mis aitab vahetult mõista kohalikke vajadusi. Kodanikuühiskonna eri vormid on samuti olulised vahetu kontakti ja teenuste osutamise kontekstis.

Neist väidetest on lihtne järeldada, et lähedus suurenes, kuigi tegu oli sotsiaalse distantseeritusega. Mõistmist teineteisest inimlikult sõltumisest võib kindlasti pidada selle perioodi üheks tulemuseks. Eret Talviste on pandeemia afektiivsest mõjust kirjutanud kui ajast, mis liikus läbi sama ruumi. Kuna tegevus koondus ühte ruumi, raskendas inimeste elusid nii vaimselt kui füüsiliselt. Isegi kallite inimestega hüvasti jätmine võis toimuda läbi Zoomi, rääkimata konverentsidest ja loengutest. Protsessina on tegu ka liminaalse ehk ühest, viiruse mitte olemas olemisest, teise, selle järgsesse faasi, liikumisega. Elukogemuse tajumise muutumine võis olla inimeseti erinev, kuid viiruse kui silmaga otseselt nähtamatu teguri mõju oli siiski materiaalses reaalsuses kogetav – ja seda ka ärajäänud kogemuste tõttu. Ka millegi mitte olemine on siiski miski, mis saabki olla ilmne vaid välja, ära või ilma oleku kaudu. Ja samas pole kogemuste ambivalentsuse tõttu võimalik teha üheselt mõistetavaid järeldusi, sest needki lähtuvad vaatleja eelistustest. Kaugus on läheduse üks väljendusi ja vastupidi. Muusik Mari Jürjensi sõnutsi jäädi pandeemia ajal inimestest kaugele, kuid lähedus leidis uusi väljendusviise läbi loomingu, mille kaudu on võimalik üksteisele lähemale saada füüsilise kontaktita.

Ehk andis see aeg inimestele võimaluse leida endas julgust näha oma kurbusi ja rõõme selgemalt ning teha sellest lähtuvalt muudatusi, milleks neil varem jõudu ei jätkunud. Inimese suhtumine probleemi võib olla vastuseks, mida sellest perioodist kokkuvõttes järeldada saab. Selle näiteks võib jääda sangarliku ema õppetund:

«Ma arvan, et võta üks päev korraga ning aktsepteeri seda, mis toimub. Samuti õppisin seda, et raskused ei kesta igavesti ning nendest tuleb lihtsalt läbi närida ning kõige rohkem aitab selle puhul see, kui proovid asjades nii palju head näha, kui võimalik.» (N, 38. Lahutatud, 5 last).

Juhendasid Mari Valdur ja Eeva Kesküla.