T, 27.09.2022
TRIPIRAPORT VOL.2 ⟩ Ebareaalsed vennad Ayahuasca tseremoonial: visualiseerides oksemiinide keskel
DMT Jester Foto: Pavel Souviron / Wikimedia Commons
Steven Vihalem
, kirjanik ja urban antropoloog
Ebareaalsed vennad Ayahuasca tseremoonial: visualiseerides oksemiinide keskel
Facebook Messenger LinkedIn Twitter Whatsapp

Ayahuasca tseremoonial osalejad istuvad ringis ümber altari. Tuled on kustu, tseremooniaruumi valgustab vaid loodenurgas olev kamin ja söed ruumi keskel oleval altaril. Šamaan istub altarist läänes, paneb pähe kükloop-pealambi, sätib seda tavalise LED külmsinise ja tulipunase vahel, võtab enda ees olevate asjade hulgast koti tubakaga ja ühe suure maisitõlviku lehe ning keerab ilmatuma suure pläru. Ta pahvib selle põlema ja lülitab pealambi välja.

«See altar on meie tseremoonia keskmes, see altar on pühendatud rahule ja väärikusele.» Ta räägib rahulikult ja kindlust lisavalt. Pläru hakkab päripäeva ringi käima ja kõik saavad tubakarituaali tehes rääkida oma ootustest ja taotlustest, anda edasi palveid Suurele Vaimule. Minuni jõudes on maisitõlviku ots juba suht märg, keegi on seda mõnuga lutsinud, ja tubakas suht halvasti põlev, aga saan hakkama ning pahvin nii kuis jaksan. Mu palve on sama, mis igapäevaselt: et me oleks õnnelikud ja terved, et me ei jääks haigeks ega satuks õnnetustesse, et keegi ei teeks meile halba ja me ei teeks seda ka kellelegi teisele. Tubakaringi lõppedes võtab šamaan pudeli rohekaspruuni vedelikuga ja klaasi, Ayahuasca tseremoonia algab samamoodi päripäeva.

Šamaan tuleb koos abilisega mu ette, kükitab ja valab Ayahuascat, nagu ta on juba kakskümmend kolm korda teinud, ulatab sügavrohelise taimornamentikaga klaasi, ma joon selle ära pühitsusega kõige kõrgemale ja toetan ennast vastu seina istuma. Ring liigub minust edasi ning viimastena saavad ka siseringil olevad osalejad enda klaasikese. Šamaani abilised toovad kaminast labidaga hõõguvat sütt ja asetab selle altari keskele. Altari meisterdamine algas juba päeval – kõigepealt laoti üksteise kõrvale piisav arv puust prusse, selle peale laoti telliskive ning siis tulid juba eelnevalt valmis meisterdatud kaarjad kiviplokid. Needsamused kiviplokid seotakse omavahel kokku märja mullaga ning ruumi keskele tekib nõnda sõõrjas altar. Altari ring on avatud ida suunas, sinnapoole, kus istuvad kaks šamaaani abilist, kes sütt sellele asetavad – sinnapoole, kust tõuseb päike. Kolmas abiline paneb hõõguva söe peale erinevaid lõhnataimi, enamus tundub olevat samad, mida kasutati ka temazcal'is – vol I mainitud higistamistelgis –, ja tseremooniaruum täitub imeliste aroomidega. Šamaan asub laulma ja neljas abiline saadab teda trummil, laulujärg läheb teistele abilistele, taban ka laule, mida lauldi juba temazcal'is.

Osalejatest mõni üksik lamab, mõni on rätsepaistes mediteerimas, aga enamus on end mugavalt vastu seina istuma toetanud. Enne tseremooniat jagati kõigile imeõhukesed musta värvi kilekotid, mis asendavad paljudele tuttavaid ämbreid – justnii, tollel tseremoonial kasutatakse oksendamiseks kilekotte mitte ämbreid. Üks hetk kuulen endast paar osalejat eemal olevat inimest oksendamas. Sulislõvi hoiatas, et kohe ei tohi ropsi panna, muidu peab šamaan sulle teise klaasi Ayahuascat sisse jootma, sest väädid ja lehed ei ole veel toimima hakanud. Tundub, et see inimene ootas piisavalt kaua ja šamaan ei tule pudeliga tema juurde. Tema oksendamise hääled mõjuvad mulle veidike iiveldust tekitavalt – mul on vist sümpaatilise okserefleksi sündroom – ja ma otsustan sirgelt selili visata, et mitte kägaras olles takistada Ayahuasca makku valgumist.

Rituaalide päripäeva liikumine tseremooniaruumis
Rituaalide päripäeva liikumine tseremooniaruumis Foto: Steven Vihalem

Lebades tuleb mulle meelde see, kuidas me Sulislõviga parimateks sõpradeks saime. Me olime esimesest klassist paralleelklassivennad olnud, kuni gümnaasiumi algul liikusime mõlemad reaalkallakuga klassi. Miks reaalkallakuga? See on mõistatus ka meile, sest tegelt oleme me suht ebareaalsed vennad. Igastahes oli kohe esimesel veerandil ühe klassiõe juures pinnakas, kus me jõime ennast täis ja tegime peale. Sulislõvil hakkas paha ja ma aitasin tal vetsu jõuda. Kuna ta oli suht lödi, siis oli vaja teda ka peadpidi vetsupotti kukkumast takistada. Olles nii lähedal kogu teemale, ja olles ise jõudmas uue sõbraga samasse seisundisse, hakkasin ma ka ise lõpuks oksendama, kaarega üle sõbra ja otse potti. Vot nii sõlmitakse igavesi sõprusi.

Mõtete taustal kostuvad laulud ja trummid, altarilt tõuseb ohvrisuitsu, keegi uus oksendab ka. Ühtäkki märkan ma laes mänglevate varjude kõrval midagi teistsugust, justkui õrn virvendus, vikerkaarekarva jutt. Leian, et möödunud on vaevu viisteist minutit, et nagu ei peaks veel miskit olema, leian, et virvendus oli kaminatule peegeldus prillidel, optiline (d)efekt. Võtan prillid eest ja asetan pea kohal olevale aknalauale. Lühinägeliku inimesena ei viitsi ma lihtsalt udust pilti kunagi vaadata ja sulgen silmad. Seejärel leian ma, et virvendus ei olnud prillidega seotud, et päriselt ka juba on midagi, leian, et silmalaugude all on omaette maailm, kus keerlevad polükromaatilised nägemused.

Happe all olen kohanud erinevaid visulle, aga peamiselt on neid olnud kahte tüüpi – üks on mullitav visuaal, pildid kasvavad kui mullid, kobrutavad üksteise peale kui seebikaussi kõrrega õhku puhudes; ning loomulikult kaleidoskoop, kus pilt lüüakse tükkideks ja pannakse seejärel need tükid sünkroonselt ringiratast sõitma. Psilotsübiiniga on olnud nii korduvaid mustreid – neoonvärvilisi heksagramme, mesilaskärgi ja muid geomeetrilisi kujundeid – kui ka happega sarnaseid kaleidoskoopilisi visulle. Eelmine suvi juhtus nii, et hakkasin seenes peaga päikeseloojangu palvet tegema. Meil moslemitel on palvetades see, et lõpu poole, kui inimene istub, siis tuleb lausuda šahaadat, meie usutunnistust, ja selle ajal peab nimetissõrme Meka poole suunama. Mul oli sel hetkel silmad kinni, aga ma nägin läbi suletud silmade, et sõrm lõi helendama, mustava teadvuse taustal oli see luminestsentselt valge ja sellest hargnes välja sama karva seeneniidistik, tundsin ühendust terve maailmaga, sõrmest laiali valguv võrgustik ühendas kõik. Paar kuud hiljem tegin tsipake rohkem samu seeni, visuaalid olid nii tugevad, et ei olnud vahet, kas silmad on kinni või lahti. Peas joonistusid õlimaalid, imelised maastikud. Vaatlesin neid nii kaua, kuni üks läks katki – ääred olid ümarad ja üks hetk läks see katki kui munarebu ja pilt valgus pallist välja, paremale, nägemispiiri taha. Ma nägin ka piiri taga olevat pilti.

Teravpaljakud
Teravpaljakud Foto: James Sowerby / Wikimedia Commons

Ka nüüd näen ma visuaale, aga ma ei suuda neid kirjeldada, need on liiga kiiresti vahelduvad, need on veel taasnägemata, talletamata. Need visuaalid ei ole hetkel ka kõige olulisemad, sest mu tähelepanu on millelgi muul ja see ei ole seotud ülejäänud tajudega, kuigi ka need töötavad: tunnen lõhnasid altarilt, kuulen laule ja trumme, kuulen inimesi oksendamas ning need hääled lähevad rütmi trummide ja laulmisega – ma muigan, isegi naeran selle tähelepaneku üle, avan korraks silmad ja saan aru, et mul ei ole mõtet ringi vaadata. Sulen taas silmad, püüan kuulatada, tunnetada, aga kõik see muutub mõttetuks, sest oluline on see, et terves mu kehas käib hetkel samasugune virr-varr nagu mu suletud silmade all. Mu tähelepanu on terve mu hingkeha kohtumisel Ayahuascaga, võimatu on seda jagada osadeks, võimatu on jagada vanaema osadeks.

Lebades tunnen, kuidas Ayahuasca kõhus kerkib, kuidas see kasvab. Läbi aju jookseb mõte, et kas see on iiveldustunne? See mõte hajub, sest Ayahuasca valgub kõhust laiali üle keha, see valgub mööda jäsemeid laiali ja asub tööle, see on mu jalgades ja paneb need sõtkuma, ma mudin lihaseid, ma mudin käsivarsi, see on mu rinnus ja ma emban ennast, sest nii hea on olla enda kehas. Vanaema võtab mind sülle, ma olen ühtaegu nii lapselaps kui ka vanaema, süleleja ja süleletav. Ma vähkren väsimatult oma asemel, ringutan käsi, sõtkun jalgu, kergitan oma tagumikku. Avan silmad ja vaatan üles tõstetud käsi, oma sõrmi, parema ja vasaku omad jooksevad risti, ma vaatan, kui palju mul neid on – ei, ma ei näe rohkem kui kümmet, aga praegusel hetkel saan ma aru, et kümme sõrme on ka sitaks palju.

Ma naeran nüüd juba terve aja, vist naeran, vist hääleta. Ma olen ära ja samas olen kohal, ma tunnen aroome, kuulen laulmist, trummi, trumme, inimesi oksendamas. Aroomidest tunnen ära taimi, mis olid temazcal'is, suitsuvingu, aga seal üks, mis tundub tuttav, aga ma ei saa tükk aega aru, mis see on. Piilun ringi, naeratus näol, naeratan nii palju, et põselihased kisuvad krampi. Näen šamaani kükloobina ringi liikumas, ta teeb tööd terve selle ruumitäie hingkehadega. Ühtäkki kuulen kedagi oksendamas enda vahetus läheduses ja tunnen taaskord seda lõhna, mida ma ennem ei suutnud ülejäänud aroomidest eristada. See on Ayahuasca okse lõhn, ma teadsin eelnevalt vaid Ayahuasca maitset ning ei osanud seda lõhna ja maitset kokku viia. Naeran omaette õpitu üle.

Sulislõvi on rahulikult paigal, hingab sügavalt, ta suudab trippi kontrollida ja liikuda oma tasandil. Ma naeran lakkamatult, ilma hääleta vist, nagu ma ennist mainisin, ma vähkren väsimatult. Maailm keerleb ja pöörleb, mulle teadaolev maailm, seesama hingkeha, mis Ayahuascaga tutvub. Kuskil eespool, varvaste taga on hõõguvate sütega altar ja kamin ning inimesed seal tegutsemas. Tunnen neid seal, tunnen, et midagi toimub, midagi palju toimub, mitmed inimesed rääkimas. Piilun, kamina leegid valgustavad tumedaid kogusid altari ümber, näen ähmaselt neid ja võin aimata, kes on kes, aga… üks kogu on teistest erinev. See kogu on veidike pikem ja suurem kui teised, tal on laiad õlad, sirged ja nurgelised, ning tema peast kasvavad välja mingid asjad, justkui sarved või kõrvad, need on teravad, ent lühikesed. Ma ei tea, kuidas, aga ma tunnen nähtud olendist end üheaegselt nii kohutatuna kui ka lõbustatuna, mu naeratus ei kao näolt, ent igaks juhuks poen magamiskotti peitu. Küsides hetkeks endalt, et mis see siis nüüd oli, sulen ma silmad ja lendan edasi ilma pikemalt juurdlemata.

Kujud altari ümber
Kujud altari ümber Foto: Steven Vihalem

Ühtäkki näen Valgust, üht šamaani abilistest mu kohal, ma naeratan ja vähkren edasi. Ta avab akna ja tuulistorm sööstab tseremooniaruumi, üle altari ja kaminasse, viib kõik lõhnad endaga, kardinad tõusevad üles ja pööripäeva täiskuu lendab samuti täispööretel ruumi. Mulle tundub justkui minu selja taga olev sein kaob, maja lõunasein haihtub ja ma olen omadega õue jõudnud. Imestus moondub õnneks ja rahuloluks, ruum oli tihkeks läin’d, õhk oli paks, särisev. Tõmban mahalibisenud magamiskoti end katma, naeratava lõuani ja sulen taaskord silmad, et mõnnata ja väherda. Ajataju on olematu, ruumitaju… võimalik, aga küsitav.

Siplen ja krutin end ühtpidi ja teistpidi, testin asendeid. Külili on halb, kõhuli imelik, selili parim. Teen mitu ringi niimoodi, selili-külili-kõhuli-külili-selili, magamiskott on kere ümber keerdus, kõik on endiselt naljakas. Piilun tseremooniaruumi, idaseinas on suured aknad, kust paistab õu, kuu valgustab seda võimsalt. Kaon uuesti mingitesse visuaalidesse, krutin end asemel. Korraks mõtlen, et huvitav, kui pakutakse, siis kas ma peaks veel Ayahuascat jooma? Mõistan koheselt, et see on ahnus, ja naeran, kuidas ma teise topsi peale kaarega ropsi paneksin. Vanaemad ju alati nuumavad lapselapsi, kuni viimse piirini, kuni enam ei jaksa.

Kuulen šamaaani ja kedagi omavahel rääkimas, et tänane medicine on tugev. Jah, Ayahuasca tseremooniatel osalejad nimetavad seda «meditsiiniks», ravimiks, mis parandab inimesi. Sulislõvi lebab rahulikult minu kõrval ja teeb imelikke häälitsusi, vilistab ja siutsub ja klikitab. Teisel pool olev inimene nutab. Mina vähkren ja naeran. Nutt, naer, rahu – kõrvuti. Kõhuli olles näen nägu patja surutult punast tuld keset pimedust vilkumas. Selili keerates saan aru, et see on šamaani küklooplamp punase režiimi peal. Ma ei tea, miks ma seda tulukest nägu padjas nägin, hoopis teises suunas, ju pidin, midagi ei üllata enam. Otsustan proovida ennast istuma saada. Peale mõningaid (mõtte)katseid saan lõpuks istuli, nagu statsionaarselt ja mitte korraks, et koheselt tagasi kukkuda.

Uudistan ringi, märkan, et ühte osalejat ei ole enam siseringis oma kohal. Märkan, et minu magamisaseme esisel põrandal on mitmeid okset täis musta värvi kilekotte. Jälgin šamaani, kes istub oma kohal ja tegutseb enda ees olevate tarvikutega. Mõistan, et ta teeb tööd, MC ehk tseremooniameister, ta on justkui tehnik puldi taga, valmis haarama vajaliku tööriista, valmis sättima vaibe õigetele sagedustele. Siinkohal ei ole mõtet eraldada «looduslikku» «tehislikust», see on lingvistiline lõks nagu «kultuuri» ja «teaduse» eristamine, see on inimkeel, milles tekivad sellised terminid. Michael Muhammad Knight on oma eelnevalt mainitud raamatus «Tripping With Allah» arutlenud Ayahuasca «loodusliku» ja «tehisliku» külje üle ning leidnud, et Ayahuasca on justkui «masin»:

«... ayahuasca isn’t strictly «natural.» Ayahuasca’s ingredients come from the rain forest, but product is human-made, designed in a lab of sorts, even if the lab was just some guys in the forest 70,000 years ago. When humans mix these plants together and cook them, they actively transform the plants into Daime; the exact moment of this change is described as the apuracao. The brew is a machine, and the cultural delivery system—the Santo Daime church, the hymns and rituals, the mythology of the vine, the art that it inspires, the performance of the shaman—is nothing but technology.» (lk 116)

Ma ei tea veel, mida see «masin» minuni toonud on, millise «kultuuri» on see minuni toonud, või kas üleüldse. Šamaan valab ühele osalejale lisadoosi meditsiini ja ma nihkun instinktiivselt lähemale, et tegevust jälgida. Šamaan märkab seda ja küsib mult, et kas ma sooviksin veel?

«I am good,» vastan ma naeratus näol.

«I know you are good,» sõnab šamaan ja me puhkeme mõlemad naerma.

Leian, et see oli test. Mitte šamaanilt mulle ega mult talle, see mäng on kahe lihtsureliku ülene. Näen, et üks osaleja, kelle ruumist puudumist ma eelnevalt märkasin, siseneb uksest. Ta on veidike kohkunud näoga, silmad üllatusest suured ja seljas on teised riided. Mõistan, et temaga juhtus midagi, ja loodan sisimas, et temaga on kõik korras. Samal ajal algavad uuesti laulud ja trummide mängimine. Istun põlvedel ja õõtsun trummide rütmis ette-taha – tean, et see kammib mul korralikult ära. Sulislõvi rääkis, et tal kammib juba külje keeramisest, et igasugune keha liigutamine mõjutab Ayahuasca ringlust kehas; et kui ta liigutab, siis tundub justkui midagi jääb maha, hing või astraalkeha, nimeta seda, kuidas tahad. Mul on õõtsumisega see lugu, et ükskord lugesin ma peale palvetamist mantrana šahaadat ehk usutunnistust, kordasin seda nii kaua, kuni keha hakkas šahaada rütmis edasi-tagasi liikuma ja seejärel olin teadvuskaotuse piirimail. Lõpetasin enne transsilangemist, sest ma ei olnud tollal veel selleks valmis. See-eest sain teada, et olen võimeline muutma teadvust ilma teadvust muutvate aineteta. Kui kedagi peaks see rohkem huvitama, siis võib vaadata mu magistritööd «ramadan.man – Autoethnography of Transgression and Doubt» (lk 42-44)

ramadan.man – Autoethnography of Transgression and Doubt kaas
ramadan.man – Autoethnography of Transgression and Doubt kaas Foto: Steven Vihalem

Õõtsudes ja oma palveid korrates mõistan, et korraks see kammib, aga seejärel teeb see mind hoopiski selgemaks, et õõtsutan end paika, sirgeks. Enda üllatuseks avastan, et valgus õues ei ole mitte pööripäeva täiskuust, vaid ilm kisub tasapisi koidu poole. Ajataju on olnud täiesti null, koiduvalguse järgi on tseremoonia algusest möödunud vähemalt 5 tundi. Kõik see hallukates trippimine, visullide vaatlemine, asemel vähkremine ja püherdamine, kaaslaste oksendamise, nutmise, naerupahvakute, vilistamise ja muude häälte kuulamine ning kaasa elamine – aeg on lennanud märkamatult.

Tekib tahtmine suitsu teha. Inimesi liigub pidevalt tseremooniaruumist sisse ja välja – kuigi eelnevalt öeldi, et ruumist ei ole soovitav lahkuda ilma mõjuva põhjuseta nagu näiteks vetsu minek, siis tundub, et hetkel tohib käia ja tulla nagu soovitakse. Küsin šamaanilt, et kas ma võin kööki suitsule minna? Ta palub hetke oodata, sest koheselt peaks hakkama veerituaal – abilised käivad päripäeva ringi ja valavad kõigile klaasikese vett. Vesi maitseb sama värskendavalt, kosutavalt ja magusalt kui ramadaani õhtul.

Peale veerituaali lõppu tõusen püsti, hetkeks on tunne, et panen kohe pildi tasku, aga suudan ennast koguda ja seisma jääda. Vaatan enda magamisaseme ees olevaid oksekotte, need tunduvad justkui miinid ja ma püüan mitte nende peale astuda. Sulislõvi sai šamaani käest lisadoosi ja lebab kõhuli oma asemel, ma ei hakka teda kaasa kutsuma, sest ta tundub olevat hõivatud Ayahuascaga. Asun teekonnale päripäeva ümber altari, ettevaatlikult, sest maapind on kaetud musta värvi oksekotimiinidega. Astudes üle lävepaku kööki, tunnen justkui siseneksin teise dimensiooni – tseremooniaruumi õhk on paks ja köögi oma hõre ning ma kukun sellest tihkest keskkonnast välja, öö läbi kogunenud energiast tühjusesse, uksepakk on portaal. Köögis on teisigi osalejaid tubakarituaali tegemas. Mõistan, et ma ei oska enam rääkida, et sõnad on hetkel mõttetud ja seisan suhteliselt vaikides.

Tagasi tseremooniaruumi sisenedes pressin ennast kogunenud energiasse ja vaarun ümber altari enda kohale. Sulislõvi on endiselt kõhuli oma maailmas, kuid kergitab pead, kui ma tema kõrvale istun, ning tõuseb samuti istuma. Me oleme kõrvuti, õlg õla vastas, vennad, me naerame, tunnistan, et tahtsin ka lisadoosi võtta, tunnistan eelteadmist, et tema võtab lisadoosi. See hetk on ilus, täis õnne, täis vendlust, oleme koos käinud vanaemal külas. Üsna pea hakkab tubakarituaal, taaskord läheb päripäeva käima toekas pläru. Saan taaskord märgunud otsaga maisipulga ning korraks läbib aju mõistmine, et selles niiskuses on üksjagu Ayahuascast okset, kehitan seepeale õlgu ja rebin hitti, et pläru käima tõmmata.

Tubakarituaaliga saab Ayahuasca tseremoonia läbi, osalejad naeratavad ja nutavad, embavad üksteist. Iga osaleja läbis oma teekonna, ronis enda mäe tippu. Lähen õue ja jalutan metsa alla ennast kergendama. Kogu maailm on DMT filtri all, kergelt säbruline ja meeldivalt moonutatud. Seisan ja keeran endale tobi. Sulislõvi tuleb ka välja ennast kergendama, ta seisab minust 7 meetri kaugusel, aga ei märka mind. Hetkeks mõtlen, et äkki ma oskan nüüd nähtamatuks muutuda, aga siis saan aru, et ta ei näe mind, kuna on lihtsalt nii sassis omadega, lisadoos paneb teda endiselt vilistama ja klikitama. Otsustan teda mitte segada ja lasta tal oma teekonda käia. Ma ei saa veel aru oma teekonnast, mis mäe otsa ma ronisin, kuhu vanaema mind viis. Pean selle üle veel mõtisklema, aga eriti palju aega ei ole, sest õhtul lähme vanaisa Peyotele külla.

Tagasi üles