...on kõige halvem küsimus, mida äsja kohatud inimeselt küsida. Või üldse kelleltki. See on peaaegu sama halb kui: «Kas sul pere ka vahepeal tekkinud on?» Shut the fuck up. Viimase kahe kuu jooksul on minult neli inimest esimesel või teisel kohtumisel esimese või teise asjana just seda küsinud. Pigem esimesel ja esimesena. Jääge. Vait.
Alustame sellest, kes seda küsimust tavaliselt küsivad. Enamasti on selleks inimesed, kellel on oma firma (savi, et üheisikuline ja pankrotistumas), kõrgepalgaline töö (savi, et haige graafik ja pole kuidagi seotud nende kirega) või töö, mis sakib nii palju, et seda saab mõnusalt romantiseerida ning muudkui vinguda ja kannatada ja siis absurdsel kombel kõige selle üle rämedalt uhkust tunda. Ärge saage valesti aru, iseseisvus on auväärt ning endast väljapoole andmine üllas, isegi raha eest. Kuid töö tegemine ja tööl käimine ei ole samad asjad. Ning kohe kindlasti ei ole see teema, millest kedagi tundma õppides alustada. See on kohatu ja eelkõige pealiskaudne. Sama hästi võiksid mult küsida, kas mul raha on.
Mida ma vastama pean, kui mul hetkel ei ole tööd? Irooniline on see, et suur osa, kui mitte enamik, inimesi elavad enne 30. eluaastatesse jõudmist läbi mingisuguse kriisi, kus kolivad ajutiselt tagasi vanemate juurde, kas või mõneks kuuks, või maale vanavanemate juurde või sõbra korterisse ja tiksuvad tööturahade või mingi muu minimaalse sissetulekuallika najal. Ehk me peaksime teadma, kui ebamugav sellisel perioodil on küsimus «mis tööd sa teed?» – jah, see on veel kõige hullem. Me ei ole kahte tundi ka tuttavad ja sa juba eeldad, et tead minu kohta midagi. Nagu mul sõber kunagi ütles: «Ära küsi depressioonis inimeselt, mis ta vahepeal teinud on.»