EBAPOPULAARNE ARVAMUS ⟩ Kas sa kuskil tööl ka käid?

...on kõige halvem küsimus, mida äsja kohatud inimeselt küsida. Või üldse kelleltki. See on peaaegu sama halb kui: «Kas sul pere ka vahepeal tekkinud on?» Shut the fuck up. Viimase kahe kuu jooksul on minult neli inimest esimesel või teisel kohtumisel esimese või teise asjana just seda küsinud. Pigem esimesel ja esimesena. Jääge. Vait.

Alustame sellest, kes seda küsimust tavaliselt küsivad. Enamasti on selleks inimesed, kellel on oma firma (savi, et üheisikuline ja pankrotistumas), kõrgepalgaline töö (savi, et haige graafik ja pole kuidagi seotud nende kirega) või töö, mis sakib nii palju, et seda saab mõnusalt romantiseerida ning muudkui vinguda ja kannatada ja siis absurdsel kombel kõige selle üle rämedalt uhkust tunda. Ärge saage valesti aru, iseseisvus on auväärt ning endast väljapoole andmine üllas, isegi raha eest. Kuid töö tegemine ja tööl käimine ei ole samad asjad. Ning kohe kindlasti ei ole see teema, millest kedagi tundma õppides alustada. See on kohatu ja eelkõige pealiskaudne. Sama hästi võiksid mult küsida, kas mul raha on.

Mida ma vastama pean, kui mul hetkel ei ole tööd? Irooniline on see, et suur osa, kui mitte enamik, inimesi elavad enne 30. eluaastatesse jõudmist läbi mingisuguse kriisi, kus kolivad ajutiselt tagasi vanemate juurde, kas või mõneks kuuks, või maale vanavanemate juurde või sõbra korterisse ja tiksuvad tööturahade või mingi muu minimaalse sissetulekuallika najal. Ehk me peaksime teadma, kui ebamugav sellisel perioodil on küsimus «mis tööd sa teed?» – jah, see on veel kõige hullem. Me ei ole kahte tundi ka tuttavad ja sa juba eeldad, et tead minu kohta midagi. Nagu mul sõber kunagi ütles: «Ära küsi depressioonis inimeselt, mis ta vahepeal teinud on.»

Ja kui ei ole depressiooni, vaid lihtsalt on hetkel võimalus mitte töötada. Isegi mitte koolis käia. Isegi mitte mingitel kursustel. Lihtsalt olla. Siis sellise otsuse peale vaadatakse viltu samamoodi nagu 25–30-aastase naisterahva peale, kes IKKA VEEL ei mõtlegi lastesaamise peale.

Vaadake, mina ega keegi teine ei pea enda eksistentsi mitte millegagi mitte kellelegi õigustama. Äärmisel juhul peaksid seda siis tegema meie vanemad. Ning «kas sa tööl käid?» on kahtlemata kõige igavam küsimus, mida küsida saab. Kui sa tahad, et mul ära vajub, palun räägime tööst. Ma ei pea siin silmas seda, kui mingi valdkonna suhtes kirglikud inimesed omavahel muljetavad. See on mõnus! Aga siis on ka tegemist töö kui kirega ning jutt käib töö tegemisest, mitte tööl käimisest. Selgeltnägija Nastja ütles oma raamatus «Mida sa teeksid, kui sa ei kardaks», et tema põhimõtteliselt ei austa inimest, kes tööl ei käi. Sorry, beib, kui mul oleks samasugune suhtumine nagu sul, siis ma ütleks, et ma põhimõtteliselt ei austa inimest, kes reality TV-s käib. Pisut individualismi, palun.

Meie ei räägi oma sõpradega eriti tööst. Ühe kauaaegse sõbra puhul ei püsi juba üle 10 aasta meeles, mis tööd ta teeb. Küll aga tean, et ta joonistab ning mida ja kuhu. Tean, mis trenni talle meeldib teha ning kuidas tal parasjagu sellega seisud on. Tean ta lapse ja eksnaise nime ja nende lugu ning isegi ta igapäevast menüüd. Sest see on asi, mis mind huvitab. Meid mõlemaid.

Ja üldsegi. Kas töö ja pere ei ole mitte kaks asja, mis ei ole tegelikult eluks hädavajalikud, ent nõnda neid serveeritakse? Kui võrrelda näiteks füüsilise tervise ja õige toitumisega. Head sõbrad ümber ning kired, mis sind ja võib-olla ka sulle teenivad veel juurde ja...

Milleks see töö ja pere praegu?