INIMESE MÕISTATUS ⟩ Kuidas saab keegi nii tark sedavõrd loll olla?

Kui midagi pole võimalik iseenesega mõõta, siis on see inimene. Sealsamas valmistab ta kõige fantastilisemaid tööriistu ja sealsamas loobib süütuid liigikaaslasi kividega surnuks. Sealsamas jutustab jumalast ja sealsamas vahib pornograafiat. Miks on siis nii, et inimene võib ühelt poolt näidata üles suurimat arukust, teiselt poolt minna aga ikka ja jälle mööda taltsutamata tungide lühinägelikku rada?

Inimmõistus võib nii sünnipäraste omaduste kui keskkonna seatud tingimuste tõttu olla nõndavõrd isesugune, et kaks indiviidi saavad oma eluvalikutes, moraalsetes normides ja isiklikus suutlikkuses paista nagu erinevate tähesüsteemide asukad. Kahejalgsete tehnoloogiline võimekus ja globaalne mõju on kasvanud erakordseks just tänu kaugelearenenud suhtlusvõrgustiku, spetsialiseerumise ja üldise tegevuskava olemasolule. Üks hulk indiviide paneb kokku plaani, teine tegeleb detailide valmistamisega, kolmas juurutab lõpp-produkti kasutusele võtmist. See on võimalik ühelt poolt tänu oskusteabele, mida on arendatud ja kasvatatud läbi aastatuhandete, teiselt poolt aga ühiskonna ehk ühise organismina toimimise läbi.

Just sellise tööjaotuse olemasolu ning üldine organiseeritus võimaldabki meil leiutada, konstrueerida ja lõpuks füüsiliselt valmistada ning teiste inimesteni viia kõikvõimalikke teadus- ja tehnikasaavutusi, lugudest ja lauludest rääkimata, mis on muutnud maailma ja meie igapäevast elu. Võiks koguni öelda, et keele- ja kultuurisüsteemiga on inimene loonud omalaadse tehisgenoomi, talletades kogutud informatsiooni ja omandatud teadmisi nii oma elutegevuses kui seda kandvates elementides, masinatest ja raamatutest laulude ning kõikvõimalike kommeteni välja.

Kui organismi arengulugu kirjeldava geneetilise informatsiooni leiab tema DNA-st, siis inimkultuuri tehisgenoom avaldub kõiges, mida kahejalgsed teevad ja räägivad: meie ainelistes leiutistes ja selles, mida me iseenesest arvame. Inimeste loodud tehisreaalsus ja selles opereerimine on nagu ühiskonna DNA-ks, kust võib põhimõtteliselt “lugeda” kogu inimkonna varasemat arenguteed – vähemalt siis, kui ainelisi märke ja nende arengustruktuuri piisavalt tunda.

Üleplaneediline ühisorganism

Seega on inimkond leiutanud viisi, kuidas toimida üleplaneedilise ühisorganismina, mille üksikosised on välja vahetatavad nagu meie kehasid moodustavad rakudki. Inimkonna ajaloost ning teadmistest vaid mikroskoopilisi killukesi omavad üksikindiviidid tulevad ja lähevad, aga tehisgenoomi põhjal toimiv ühisorganism kontrollib ikka raudsema haardega ümbritsevat keskkonda ja aina kasvatab keha.

Ühelt poolt pakub tehnoloogia imelisi võimalusi koostööks looduse ja selle jõududega, teiselt poolt aga ka irdumisteed liikidevahelisest ühiskonnast ehk ökosüsteemist. Viimast ei ühenda ainelised leiutised ega kollektiivne kultuur, vaid organismide omavaheliste suhete sümbiootiline, kosmose ja planeedi “kõrgematest” kavadest lähtuv mehhaanika. Ikka ja jälle on osutatud, et inimtsivilisatsioon paisub kui vähk, mis katab planeeti aina tihedamalt. Piiritu kasvukihk ennustab juba hävingut ka nõndanimetatud peremeesorganismile enesele. Sinine planeet on suremas, ähvardades jätta meile mustjaspunase ning lõõmava maa. See peab aga paratamatult saama ka vähirakkudest moodustunud kasvaja ehk globaalselt ühendatud inimkonna hukatuseks.

Ehkki hirm meile tuttava biosfääri hävimise ees on kaasaegses teadusringkonnas üldlevinud, siis on inimkond kollektiivkehana valinud ikkagi vähkkasvaja tee. Me kasutame inimtsivilisatsiooni ülisuurt võimekust lisaks tehnoloogilise jõu arendamisele ka asendamatu koduplaneedi ressursside kiireks ammutamiseks ja “turundamiseks”. Inimene saaks ehitada harmoonilist ühiskonda, kus võimaldatakse ühelt poolt nii intellektuaalset kui kultuurilist vabadust, teiselt poolt tagatakse aga ka võrdsus, rahu ja jätkusuutlik eluviis. Selle asemel oleme võimetud oma tootmis- ja tarbimisharjumusi muutma isegi globaalse keskkonnakriisi valla päästmisel, seda nii kõige anonüümsema kodaniku kui ka poliitilise liidri tasandil.

Kollektiivi primitiivsus

Milles seisab siis ikkagi asi – kuidas saab keegi, kes on sedavõrd tark, et kõikvõimalikke imesid korda saata, samal ajal nii loll olla ja iseennast hävitada? Kas seesama organiseerumisvõime, mis võimaldab tänu genoomipõhisele arengustruktuurile nõndanimetatud tehnoloogilist progressi läbi inimpõlvede, võib olla ka sellekssamaks põhjuseks, miks triivib inimene justkui loomalikust inertsist iseenese kägistamise suunas?

Inimühiskonnale rakenduv genoomistruktuur annab meile ühelt poolt kõikvõimsa tööriista, teeb meid teiselt poolt aga ka sellesama tööriista isikliku mõjujõuta osisteks. Kuna inimene on leiutanud nii-öelda ühiskondliku genoomi, mille abil ta suudab kogutud teadmisi ajas progresseeruval viisil pidevalt talletada, edasi arendada ja rakendada, siis on ta samal ajal sisenenud ka kosmilisse mõjuvälja, mis lõppkokkuvõttes ei võimalda üksikindiviididel enam protsessi juhtida.

Inimese kollektiivsele võimekusele lisab erinevate “annete” ehk erakordsete erisuste olemasolu vaid hoogu juurde, seda eelkõige tänu organiseerumisvõimele ja põlvkondi läbivale järjepidevale spetsialiseerumisele. Samas peab ühisorganismi üldine suhtlussüsteem vastama kõige primitiivsematele, tervet liiki ühendavatele sarnasustele, et kommunikatsioon saaks toimida.

Nendeks on eeskätt baasvajadused, soov toidu ja turvalise eluaseme järele, samuti enesejätkamistung. Samadel põhimõtetel toimib peaaegu iga organism, hulkraksetest kehadest ökosüsteemide liigikooslusteni välja. Ja nagu nendegi puhul, nii on ka inimühiskonda tervikorganismiks ühendav genoom üksikindiviidile hoomamatu.

Eeldatavasti ei mõista ka üksikud rakud aduda neid kollektiiviks ühendavat tervikorganismi, tajudes eeskätt oma individuaalsust ja rolli selles ühisolendis. Samamoodi ei suuda üksik inimenegi näha tsivilisatsiooni tervikteadvusse, vaid ainult omaenese pisikesse pähe.

Globaalne käsn

Seepärast pole midagi imestada, et kui üksikuid inimesi vaadeldes võib leida äärmiselt peeneid ja tundlikke mõistuseid, siis lähtub inimkond ühisorganismina eeskätt ürgsetest ning ühendavatest tungidest. Õigupoolest meenutab inimesi kokku siduv hiigelorganism, meie vohav kultuurigenoom sellega üht algseimat olelustasandit, nimelt käsna. Tolle armsa olevuse esmasteks soovideks on kinnituda turvaliselt ümbruse külge ja pressida kättesaadava keskkonna ressursid enesest võimalikult efektiivselt läbi. Need jaotatakse “võetavateks” ja “jäetavateks”. Samadel alustel põhineb ka kaasaegset inimkonda ühendav majandus- ja geopoliitika, imedes end eelmainitud käsnana planeedi külge, et maa siis võimalikult tõhusal viisil enesest “läbi lasta”.

Kui reaalne käsn lürbib aga siiani vaid mere- või magevett, siis üleplaaniline inimestest moodustunud “ühiskäsn” paistab tahtvat enesest läbi pressida kogu planeeti korraga. See on võimalik, sest ehkki inimkond tervikuna toimib eeskätt elusorganisme ühendavate primaarsete instinktide baasil, siis suudab ta samal ajal rakendada ka indiviidide enneolematut tehnoloogilist ja kultuurilist potentsiaali.

Keel, tarbekultuur ja kiri on võimaldanud inimmõistuse kõige sädelevamatel esindajatel kollektiivi “pinnale” tõusta, ehtides kahejalgsete kultuuri kaunite sulgedega ning varustades meid kõige fantastilisemate tööriistade ning eluhüvedega. Samal ajal jäävad inimkonna imelised teadmised täiesti hoomamatuks kollektiivse tõsiasja kõrval, et süüa on vaja ja territooriumi samuti. Ehkki inimene üksikuna võib ka mõista, et süüa on nüüd pisut liiga palju saanud, territoorium on muutumas aga kasutuskõlbmatuks, siis ühisorganismina ei jõua ta endiselt kaugemale sellest kõige algsemast, turvalist elupaika ja pidevat “aine” juurdevoolu taotlevast aktist.

Evolutsioonihüppe lootuses

Kas inimühiskond on siis tõepoolest Dante “Jumalikus komöödias” kujutatud põrguvärav, et “jäta lootus, kes siit sisse läed”? Ja kas üksikindiviidil puudub igasugune võimalus mõjutada ajaloo käiku, mis kulgeb lõppkokkuvõttes inimmasside loomalikust inertsist, aga mitte üksikindiviidide säravamaid mõttekäike mööda? Kas pole loota millelegi muule, kui imena näivale evolutsioonihüppele selles hoomamatus eneseteadvuses, mille võimetuteks rakukesteks me tehisgenoomi struktuuri tõttu oleme muutunud? Ja kas see käsn, kelle me inimkonnana kollektiivselt moodustame, suudab ehk huku äärele jõudes lisaks “kinnitumise” ja “pressimise” vajadusele tunda viimaks ka ökosüsteemi ja biosfääri hoidmise sundi?

Kes teab. Samas ei tea me sedagi, kas evolutsioonihüpet kui erakordset ja imelähedast sündmust ei tekitagi just üksainuke, õigel ajal vajalikku erisust teostav “rakuke”, mis saab niimoodi ootamatu võimu kollektiivse koletise pimeda tungi üle. Me ei tea, aga võime ehk proovida anda oma parimat – vähemalt siis, kui tahame käia mööda elu kaitsmise, aga mitte katkestamise rada.