83 PÄEVA SÕDA ⟩ Kättemaks on ägedam kui seks, võimsam kui kokaiin

Ma mäletan 2020. aasta 16. märtsi õhtut. Tegin oma viimase suitsu, oodates viimast lendu Münchenist Kiievisse ja olles sügavalt veendunud, et inimkond kõõlub maailmalõpu veerel. Kes oleks osanud arvata, et võrreldes sellega, mis praegu toimub, on globaalne pandeemia nagu jalutuskäik rannal, martiiniklaas käes? Täna, mil ma seda kirjutan, on 2022. aasta 16. mai, ent kalendri tähendus on meie jaoks hiljuti muutunud. Täna on sajandeid kestnud kaheksa-aastase sõja 83. päev. Sellest ajast peale, kui katkes normaalne elu, on kõik muutunud.

Mürgistus. Sõda on tunginud sügavale meist igaühe ökosüsteemi. Riik — see on inimeste kogum. Mina olen rakkude kogum. Mina olen riik ja samal ajal rakk. Sõda on mürk; see mürk koosneb sariinist, fosforist, rakettidest, näljast, gangreenist, õudusunenägudest, psühhoosist, kannatamatusest, meeleheitest, kiirgusest ja tuumaohust. See mürk on tunginud mu maale ja mürgitanud selle, mürgitanud ka minu. Mürgitanud iga kaevu. Too mürk ajab aeglaselt hulluks, kurnab ning paljastab argpükste ja sangarite, värdjalike tõbraste ja vaprate vabatahtlike tõelise potentsiaali mitte ainult väljas, vaid ka mu enda rinnus. Vaid laulev koor on see, mis ei lase sul alla anda, mis hoiab sind paigal ja täidab iga päeva tähendusega. Kahesaja lapse surmaoiete koor — seda ei katkesta ükski rakett; sellest valjemini ei kosta ükski sireen. See, mis jõuab kõrvu, ei suuda küündida südamesse. Ent nende haletsusväärne laul, mis on kirja pandud palvetes, piinades ja õuduses, kõlab ainult südames. Too väike ooper innustab. Innustab kätte maksma. Kannatlikult, küüniliselt ja ettevaatlikult. Ma olen unustanud, et rõõm ja rahu üldse olemas on. Vannun Jumala nimel — ma korrutan kogu selle leina ja kurbuse mitmekordselt. Saada okupandi viimaste palvete, piinade ja õõva tunnistajaks — see on puhas au; see on konkurentsile avatud turg; siin tuleb järjekorda võtta. See on ägedam kui seks, võimsam kui kokaiin. Kättemaksumõtted tekitavad kaifi.

Surm. Me ei karda seda enam. Surm võib käia sinnasamma, kuhu juba saatsime Vene sõjalaeva. Sõja algusest alates on minu kodulinnas Dnipros olnud 313 õhuhäiret. See tähendab, et iga päev neli korda päevas varitseb sind oht muutuda poolsurnud, agoonias vaevlevaks, iseenda soolikaid kokku korjavaks hakklihaplönniks. Sõda võttis meilt taeva; kunagi kaunina paistnud laotus on nüüdseks muutunud meie kõigi peade kohal rippuvaks Damoklese mõõgaks. Ainus, mis näole naeratuse toob, on vaenlase surm. Kord jäin haiglasse ravimeid transportides ummikusse toppama. Minu auto kõrval tormas teele põgenev sabotöör. Politseinikud tühjendasid tema haigesse pähe kahe AK-47 pidemed, nii et ta kolju- ja ajutükid paiskusid mu sõiduki esiklaasile. Mida ma tundsin? Puhast rõõmu ja tahtmist naerda. Ma otse lämbusin naerust, kui üritasin auto kojameestega seda punast mäda tuuleklaasilt maha pühkida. Ma mõistan küll, et see ei ole normaalne, raisk. Aga mida ma teha saan? Milleks üllatuda, kui tänavuse näidendi on nähtavasti lavastanud Tarantino ja kirjutanud Beckett?

Sõprus. Kummastaval kombel asetab sõda kõik asjad oma õigele kohale ja avab uusi silmapiire. Habras sõprus mõraneb ja laguneb täielikult laiali, samas kui tugev sõprus karastub üdini täiuslikuks ja murdumatuks. Varem ei olnud mu elus inimesi, kelle eest oleksin joovastava innuga valmis kõrisid läbi lõikama. Nüüd on mu elus sellised inimesed. Üks neist kaitseb taevast meie peade kohal ja ei lähe mööda päevagi, mil ma tema peale ei mõtle. Mõned semud on muutunud sellisteks, et abikäe asemel ulataksin neile meelsamini eemaldatud splindiga granaadi. Tean kolme inimest, kes on sõja tekitatud ägedate vaimse tervise häiretega psühhiaatriakliinikusse sattunud. Patsifistidel on praegu vist kõige raskem… Jumal õnnistagu nende neitsilikke, õrnu ajusid.

Rotid. Vähe on selliseid, kes on hullemad venelastest — ainult tõprad, kes vabatahtlikult sabotöörideks hakkavad. Need, kes saja dollari eest Vene suurtükiväele sihtmärke reedavad. Reeglina on nad vaesed ajukääbused, kelle mõistuse on hävitanud kollektiivne kristlus ja viinakultus. Nad unistavad päevast, mil saavad imeda Nõukogude komissari krobelist, radioaktiivset türa, samal ajal kui nende ahtrit põrmustab jõuk OMONi vormides hullunud kannibale, kes täidavad nende pärakud Z-, V- ja O-hepatiidiga, ja nemad ihalevad raevukast propagandast koosneva jämeda seemnevedeliku-joa järele, mööda nende armetuid kintse alla voolamas müriaad tillukesi lavroveid, simonjane ja putineid.

Venelased. Tegelikult ma sellist loomalikku viha ei tunne. Vihata võib inimest, aga kuidas sa vihkad marutõbist koera? Mind ei huvita venelased; nad tegelevad iseendale haua kaevamisega. Mind huvitavad okupandid. Nendega ei ole võimalik arendada dialoogi, küll aga saab neile tuupi teha. „Laske mul kontrollida meediat ja ma muudan mis tahes rahva seakarjaks,“ kõlab ühele tuntud propagandaministrile omistatav lause. Tõepoolest — tolle värdja loodud mudelit toetatakse, edendatakse ja rahastatakse nüüdisajal Vene rublade eest. See on ainus sõda, mida ma mäletan, mille ideoloogiliseks põhjuseks on ülesköetud pedofiili paranoiline skisofreenia ning saavutusteks varastatud botased, lasteriided ja pesumasin, mis kuulusid perekonnale, kelle sa irvitades maha lasksid. Need on inimesed, kes tõelist vesiklosetti nähes siiralt üllatuvad. Nende arusaama kohaselt on nende jumalaks (kontseptuaalses tähenduses) Marss, ent tegelikult teenivad nad Orcust. Juba alates sõja algusest 2014. aastal on olnud raske uskuda, et nad tõepoolest tahavad meid tappa ja vägistada lihtsalt lõbu pärast. Sest meile pole vaja komissari selja taha seisma, pole vaja piinamisi politseijaoskondades. Sest meie ei ole nemad. Vene propaganda põhjal saab öelda, et praegu on iga arenenud riik vaikimisi russofoobne, mis tähendab, et see tuleb hävitada. See meenutab midagi, üht teatud verist lehekülge ajalooraamatust… Ainus erinevus on, et fašism sellisel kujul on petlik, silmakirjalik ja, olgem ausad, mannetu. Võimatu on võidelda, kui sa ei tea võitluse põhjust, ja sellepärast ei ole seda nurisõda võimalik võita. Ukrainlased võitlevad, et jääda ellu. Meil ei ole kusagile minna, me ei taha põgeneda, me ei karda. Me tahame kätte maksta; me armastame kättemaksu ja me oskame kätte maksta.

Tõlkis Mart Kalvet