AJA KÜSIMUS ⟩ Millal muutub lihtne si*akeeramine lokaalseks terrorismiks?

Pühapäeva õhtu. Pered on kodus ja valmistuvad, nagu ikka, uueks töö- ja koolinädalaks – kodused ülesanded, vannid-dušid, populaarsed TV-laulusaated, peatne AK uudistemagasin. Vabrikutes on alustanud õhtune vahetus. Samal ajal teeb suvaline kohalik Vasja Snapchatti postituse, milles lubab põnevust. Käib «klõps» ja valgus kaob. Pimedad on nii telekad kui vabrikud. Seiskuvatest süsteemidest tõuseb veel mõnda aega hääbuvat auru.

Kõlab nagu odava krimijutu algus, kuid Kundas ja selle ümbruses umbes nii 10. aprilli õhtu välja nägigi. Kell 20.41 lülitusid välja piirkonna 110 kilovoldise alajaama seadmed, mistõttu jäi lisaks umbes 70 protsendile piirkonna majapidamisele pooleteiseks tunniks elektrita ka ööpäevaringselt töötav Kunda tsemenditehas ning Eesti suurim elektritarbija, 24/7 puitmassi tootev Estonian Cell.

Kui tsemendivabriku juht suhtus kommentaarides Postimehele asjasse küllaltki rahulikult, viidates intsidendiga kaasnenud mõningale lisatööle ning imestades vaid selle üle, et selline asi üldse tänapäeval juhtuda saab, siis Cellis tekitas too kummaline vahejuhtum tootmisesse seitsmetunnise augu ning hulgaliselt probleeme keeruliste seadmete taaskäivitamisel.

Elering teatas sündmuse järel meediale lakooniliselt, et «katkestusega klientidega sõlmitud võrgulepingute tingimusi ja ka varustuskindluse määruses toodud lubatud katkestusaegu (nn kvaliteeditingimusi) ei rikutud». Ümber sõnastatult oli tegemist justkui tavapärase puu-kukkus-traadi-peale juhtumiga ning iseenesest võiks ju sellega rahulduda, kui ei oleks ühte «aga». Nimelt oleks piisava ettevalmistuse korral võinud taoline katkestus olla välditav. Tehnilisi probleeme ikka tekib. Ka hooldustöid on vaja aeg-ajalt teha, arusaadav. Olukord aga, kus sisuliselt suvaline sitakeeraja omale sobival momendil elutähtsat teenust pakkuva asutuse territooriumile marsib, hoonelt tabaluku eest lööb ning erilisi takistusi kohtamata n-ö rubilniku välja lükkab, on pehmelt öeldes jahmatav.

Eleringi kommunikatsioonijuht Ain Köster rääkis, et turvalisuse huvides nad alajaamade turvameetmeid ei avalda, kuid lisab siiski, et mõne aasta eest paigaldati tähtsamatesse alajaamadesse lisaks tavapärasetele valvekaameratele võimekad omataolised. «Neid saab suunata igasse alajaama punkti ja tugevalt suumida. Need aitavad saada paremat pilti nii alajaama seadmetest võimalike rikete korral kui suurendavad turvalisust,» lisas ta. «Kindlasti andis ka Kunda juhtum mõtteainet ja teatud tegevusi turvalisuse suurendamiseks oleme ka sellest juhtumist tõugatuna juba tegemas.»

Kuu aega hiljem, 9. mail avastas OÜ Kunda Vesi töötaja, et kohalikku veepuhastusjaama on nädalavahetusel sisse murtud. Hoone aken oli katki ning selle sees oli korralikult ringi tuuseldatud – krutitud kraane, lülitatud välja kompressor ning tagatipuks tühjaks lastud ka tulekustuti. Tulemuseks suur hulk merre voolanud puhastamata reovett. 

Kunda reoveepuhasti Foto: Kaido Veski / Ypsilon

Hästi, Keskkonnaamet uurib ja kujundab hinnangu võimaliku reostuse kohta. Taas – tehnilisi probleeme ikka tekib, protsessid on keerulised ja eeldavad aeg-ajalt hooldustki. Kuidas on aga võimalik, et esialgse kahtlustuse järgi marsib täpselt sama sitakeeraja neli päeva peale politseis ütluste andmist uuesti elutähtsat teenust pakkuva asutuse territooriumile ning peale klaasitud akna mingisuguseid muid erilisi takistusi ei kohta? Veelgi enam – äriühingu tootmisjuhile ei laeku tema territooriumil ja oluliste seadmete kallal nahistava võõra kohta mitte ühtegi signaali. Ajal, mil näiteks pea kõigile jahimeestele metsast karuvideod live’is telefoni jooksevad. On meie lokaalsete elutähtsate teenuste tagamises mingid tõsised puudujäägid?

Võtan ühendust mitme Eesti omavalitsusjuhiga, kes kinnitavad justkui ühes suust, et nende teada mingeid erilisi meetmeid kohalikud vee-ettevõtjad võõraste eemale hoidmiseks küll ei rakenda. Pumplad ja puhastusjaamad on aiaga piiratud ja/või lihtsalt lukus. Läbi helistatud ettevõtjad oma nimega kommenteerida ei soovinud, kuid olid üsna veendunud, et praegune olukord on piisav. Osalt kirjeldati valve all tootmisruume, osalt lukustatud ja aiaga piiratud territooriume. «Mille vastu see kaitseks?» sain vastuseks riskianalüüside olemasolu kohta.

Praegune Rakvere vallavanem, pikalt Päästeametis ennetustöö ja kriisijuhtimise valdkonnas eksperdina töötanud Maido Nõlvak möönas, et probleem on selgelt olemas. Ta tõi näiteks üheksakümnendatel saastunud vee tõttu Sõmerul vohama läinud kollatõve, mis sai alguse veetrassi remontimise käigus toimunud juhuslikust saastumisest. «Ma ei taha isegi mõelda, mis saab, kui keegi peaks soovima pahatahtlikult saastumist tekitada,» vangutas ta mõtlikult pead.

Rakvere politseijaoskonna juhtivuurija Key Paju sõnul seda siiski kindlalt väita ei saa, et mõlema tänavukevadise Kunda juhtumi puhul oli tegemist sama isikuga. «Seda võime me aga kinnitada küll, et tegemist ei ole mingi venemeelse terroristiga, nagu kusagil mainiti,» lisas ta. «Konkreetselt alajaamaga seotud intsidendi on ta praeguseks üles tunnistanud.»

Kunda 110kv alajaam Foto: Kaido Veski / Ypsilon

Samuti kinnitas Paju, et Eleringi territooriumil mingisugune valvekaamera siiski paikneb. On see aga piisav? Tundub, et jutt tugevalt suumivast kaamerast ei pea vähemalt Kunda puhul vett, kui süüdlase leidmine pea kuu aega võttis.

Eleringi kommunikatsioonijuht ütles: «Meil on alajamades nii kohapealsed turvasüsteemid kui turvafirma valve, elektri ülekandevõrgu sõlmalajaamades on meetmed karmimad.» Kuid see ei mõju konkreetse intsidendi tuules kuigi veenvana.

Juhtivuurija Paju arutles: «Normaalses ühiskonnas võiks siiski eeldada, et kui territooriumil on aed ümber ning uks lukus, siis kõrvalised isikud saavad aru, et nad ei tohi sinna minna.» Ta lisas: «Samas saab alati paremini, asjasse puutunud ettevõtted peaksid päris tõsiselt antud juhtumi kontekstis turvalisuse peale mõtlema.»

Taban end mõttelt, et normaalses ühiskonnas peaks sellisel juhul piisama ka eramu ukse taha paigutatud luuast, kuid olen veendunud, et murdvarguse korral juhiks kohalik konstaabel esimese asjana sellisele ebapiisavusele tähelepanu. Nii nagu omal napakal moel tegi ka too õnnetu Vasja. Kas me sellest midagi piisava tempoga ka õppida võtame, on juba iseasi. Seniks – usume!