Millest lähtub teineteisele pühendunud suhe? Mis on ülim vastastikkus, mille pealt kaks inimest saavad samamoodi aru, et nad teineteist samaväärselt armastavad ja tahavad koos olla? Mida see “romantilises mõttes” koos olemine üldse tähendab? Tundub, et romantika mõiste on jälle muutunud, ja kuigi ma võin teada, mida see tähendas Prantsusmaal, Saksamaal või Inglismaal selle tekke ajal, siis ei ole ma veel aru saanud, mida see tähendab 21. sajandi Eestis. Ja ei, ma ei aktspteeri siinjuures EKRE üles soojendatud rahvusromantika hapukapsasuppi.

Hush, just stop
There's nothing you can do or say, baby
I've had enough
I'm not your property as from today, baby
You might think that I won't make it on my own
But now I'm
Stronger than yesterday
Now it's nothing but my way
My loneliness ain't killing me no more
I, I'm stronger
Then I ever thought that I could be, baby
I used to go with the flow
Didn't really care 'bout me
You might think that I can't take it, but you're wrong
'Cause now I'm
stronger than yesterday
Now it's nothing but my way
My loneliness ain't killing me no more

Britney Spears

Viimaste aastate kogemus tõendab, et mehed lähevad jumala närvi, kui neile armastust mainida. See on tõsiselt ebapopulaarne teema, mille intellektuaalne välistamine on minu jaoks tänaseks päevaks peaaegu erootilise ebaerutavuse indikaatoriks. Miks ma peaks tahtma mehega seksida, kui ta pole nõus minuga filosoofilist teemat intellektuaalselt käsitlema? Persse, ega ma sinuga abielluda ei taha, ma ei räägi sellest, et ma olen rase ja me peame midagi selle suhtes ette võtma, vaid ma mõtlen armastusest omaenda peas ja ma tahan oma mõtteid sinu kui mehega vahetada. Tüübid, vanusest hoolimata, võtavad seda kui allergilist reaktsiooni, mis on kuidagi äärmiselt mage minu meelest. Ma ka masinate ülesehitusest kuigi palju ei tea, aga kui keegi on selle osas kirglikult meelestatud, siis pigem proovin kaasa mõelda. Masinad on ka minu igapäeva elu suur osa, ma ei saa elada ilma masinate ja elektrita samamoodi, nagu ma ei saa elada ilma armastuseta.

Kuidas ma saksa aadliku järeltulijasse armusin

See oli üks koroonatalv, kui ma jumal-teab-mitmendal Tinderi ekspeditsioonil olin, kui me tutvusime. Lõppude lõpuks kohtusin kellegagi, kes tegi ka välitööd – ja antropotseeni romantikale vastavalt oli tema huvialaks IT, samas kui minul ikka vana hea «ma ei tea, kas ma võtan seda tõsiselt, aga proovime erinevate profiilidega» romantika antropoloogia. Kumbki meist polnud õige nimega, aga kuna ta on Kaksikud, siis lendas ta mulle kohe peale nagu väike poiss ja tutvustas end oma päris nime pidi. Mina talle oma nime ei tahtnud öelda.

Arvan, et see oli vist teine või kolmas alterego mul seal ning toona oli mu profiil kureeritud mustvalgete fotodega ja mu ametinimetuseks oli võib-olla juba siis «dominatrix». Ühel fotol olin ma aga liiga nunnu, et oma ametinimetusele vastata, mistõttu härra mulle väga hästi valitud soul-muusikat saatis, samal ajal mind kiisuks nimetades. Ega sealt edasi enam väga midagi teha ei ole, kui mu mõrra karkassist on läbi nähtud. Olgu nende intellektuaalsete ühisnimetajatega kuidas on, aga ühine muusikamaitse on midagi enamat, kui poliitiline argument ever olla saaks. Suhtluse fooni võib vabalt määrata see, kuivõrd seovad meid esteetilised eelistused.

On mehi, kes oskavad lobiseda, ja neid, kellega jutt vabalt voolama ei hakka – või jääb kuhugi kinni. Emotsionaalselt avatumad tüübid on temaatikas vähem piiratud ning ei varja oma kirglikkust ei olmeasjades ega tööalastel teemadel. Aadlikul oli oma erialast olenemata hea lugemus ning ta on väga-väga palju reisinud. Ta tõesti häkkis süsteeme läbi ja ma sain aru, et ta on tüpaaž, kellega mul nii puhtakujuliselt polnudki varem kokkupuudet olnud. Ta on lõpuboss – ja see ei ole sugugi kergesti mõistetav.

Esiteks tähendab see, et tegu on igas mõttes elukogenud mehega ning see sisaldab endas hästi õnnestunud algatusi, aastatepikkuseid suhteid, last, looma, majanduslikku stabiilsust. Selle kõige varjus on otseloomulikult ka nii mõndagi kahtlast ja ebameeldivat, mis aga pole nii pingeliselt varjatud, et mõjuks deemonlikult ängistavana nagu mõne fuckboy puhul, kes oma tundeid läbi pole tundnud, vaid pigem on see tajutav küpselt ebaperfektse inimlikkusena. Ma ei tundnud kordagi end emarolli libisevat, mistõttu ei ajanud ta ka nõmetsedes mind pooltki nii närvi kui fuckboy. Viimane asi, mida ma mehega semmides tunda tahan, on emaroll. Öäk! Väga ebaseksikas. Kuigi lisadimensioon tekib siin selles, et temas oli täiskasvanud lapselikkust. Mehe kohta on ta nunnu nagu beebi, aga üldse mitte niimoodi, et oleks tahtnud teda poputama hakata. Ta on ilus, viisakas ja graatsiline härrasmees, kes on ühtlasi ka räpane pervo. Ma peaaegu ei suuda midagi paremat ette kujutada, aga ta eksisteeris päriselt ka enne, kui ma sellise fantaasiani üldse jõudnudki olin.

Teiseks väljendabki lõpuboss mitmekülgsust. Lõpuboss on alati mees, kelle kõrval naine saab olla oma naiselikkuses. Paratamatult ilmnes ka, et meie üheteistaastane vanusevahe ei tulnud asjale kahjuks, ent selles võis ilmneda ka meie sõpruse traagika. Meie pikalt voolavate chattide illustratsiooniks õnnestus meil kohtuda vaid korra, kuigi soovi jätkus mõlemapoolselt rohkemateks kohtumisteks, aga neid lihtsalt ei toimunud. Mul läks tegelikult kokku mingi viis kuud, kuni tundsin, et – ja sellist emotsionaalset kainust ma ei mäleta endas vist kunagi olevat – olgu, jah, selle mehega ma tahaksin seksida. Aga noh, ma olin too suvi ikka suht peast segi veel, nii et on hea, et see ei juhtunud. Nii et saatuse poolest on siin kõik õige. Ja see annab ilule muidugi ainult lisa.

Aga traagika, jah, see käib tõelise romantismiga alati kaasas ning olukord on distantsilt vaadates janeeyre'ilik: vanem mees ja noor naine, seisuse vahed, elu eesmärgid ja valikud – mis perspektiivi sellisel suhtel olla saaks? Ma pole isegi oma guvernandi staatust veel välja teeninud, sest noh, elu müstika. Tema ei taha, et ma temaga suhte osas arvestaks, sest «mul on terve elu veel ees» ja sellest on vähe, et me teineteist ihaldame, sest olles mõlemad romantikud, jumal, mis siis veel saaks, kui peaksimegi armuma? Elu läheks ehk rohkem keerulisemaks, kui vaja oleks. Pealegi, olgem ausad, ma ei saa isegi mõelda lapse või lapse ema positsiooniga konkureerimisest, olenemata sellest, et nad enam koos ei ela. Ja mida tähendaks eelnev mu hinge igatsusest võrdväärse partnerluse järgi, kui ma sisuliselt ikkagi teine naine oleks?

Kompromisside raskus pitseerib romantika vaid armastuskirjutusse. Midagi on sellises fiktiivsuses aga väga tõelist, ent teisalt on see jumala mõttetu ka, sest isegi ta koer suri hiljuti ära (selle peale nägin muide unes melodramaatilis-erootilist unenägu, kus me uuesti kohtusime ning teineteisele kõik oma tunnetest pihtisime, mille kulminatsiooniks ka peaaegu seksisime). Nii et kokkuvõttes koera enam pole ja seksi ka ei saa. Sama hästi võin masturbeerivaid tüdrukuid internetis, iseenda alasti peegelpilti või lillede kasvamist vaadata – vähemalt garanteeritud, et midagigi juhtub.

Millises reaalsuses me kohtume?

Kuna aadlik loll ei olnud, jõudsime ka muidugi sel teemal tülli minna, et mina liiga palju ette kujutan. Ta ütles, et ma võin oma raamatuid selles süüdistada, et reaalsus pole selline, nagu ma tahaksin, et oleks. Eks ta teadis, kui kergesti ma pettuda saan ning et kummalgi meist pole jõudu, et seda vältida – ja see on omakorda lootusetu olukord.

Kui nüüd reaalsuse juurde tulla, siis ei pääse ma muidugi psühhoanalüüsist. Fantasy bond on real thing ja läheb ikka sinna samma kiindumusteooria patta, mille alusel tuleb tegeleda selle fucking tüütu 3D reaalsusega, mis tähendab ikka veel, et meie esimesed elukogemused bla-bla-bla-bla. Seos fantasy bond'i (eat shit, EKRE, ma ei kavatsegi seda eesti keelde tõlkida!) ja ilukirjanduse vahel on ilmselge ning vähemalt enda kui algaja kirjaniku seisukohast on selle piiri äratundmine fataalse tähtsusega. Millestki või kellestki inspireeritud olemine võib väga kergesti kaotada algupärase ühenduslüli sellega, mis on päriselt olemas ja mida ma kõigest ette kujutan. Nüansside segregeerimine saab siinkohal määravalt tähtsaks, sest vastutuse peab võtma mu kõrgem mina, täiskasvanud pool, kes on haavatud sisemise lapse vajadused ja nõudmised esmajoones täitnud, mille tulemusel ei peaks lapse emotsionaalsus enam võimalikesse intiimsuhetesse üle kanduma.

Kuidas armastusest rääkida ja kuidas tegelikult armastada on kaks ise asja. Armastuse väljendamine tegudes on energeetiliselt mehelik, aga see ei tähenda, et meespool peaks sellest rääkimist pelgama või et naised ei väljenda armastust tegudes (mõtle oma ema peale, kes sind üles kasvatas). Tunnete verbaalne väljendamine võib automaatselt mõjuda Mehhiko seebikana, aga ma teen ettepaneku luua Eesti armastuse keel, mis võib olla täiesti minimaalne: ma hoolin; usaldan; tahan sind mõisa, kuigi ei oska, jne. Väikestes kogustes oma haavatavuse väljendamine võib täiesti piisavalt jääd sulatada.

Kui siia kõrvale tuua konkreetne psühholoogiline näide sõltuvussuhtest kiindumusstiilide variatiivsuses, kus üks on tagaajaja ja teine ära jooksja, siis sõltuvussuhte puhul tähendab see tegelikult seda, et mõlemad osapooled on sellest dünaamikast sõltuvuses rohkem kui teineteisest. Vältiv kiindumussuhe ehk grandioosne ajunuss inimeste vahel, kes ei suuda oma tunnetest teineteisega rääkida, kujuneb varem või hiljem söövitavalt toksiliseks. Miks see nii haige ja seksikas korraga on, tuleneb sellest, et vältimise protseduurid – ükskõiksuse näitlemine, viha- ja kiimahood, leppimine ja tülitsemine, külm ja kuum emotsionaalsus – nõretavad tuttavat ajukeemiat, mis toodab vana head stimulatsiooni ehk teisisõnu on see protsess rohkem füüsiline kui hingeline. Aga kuna see on nii intensiivne, siis sedavõrd tugevama illusiooni loob see tõelisusest. Hingel omakorda ei ole sugu ning keha on tema jaoks vahend, mitte eesmärk. Eelkõige on armastus hingeline valmisolek, kuid selle väljendumist pärsib lahti harutamata psühholoogia, kuna vähem materiaalse kogemuse juurde ei ole otseteed. Enda käitumist mõistmata on raske ka oma hinge vajadusi kuulda.

Tegelikult on lootust jõuda keha orjamise maatriksist kaugemale ka ühe eluaja sees. Meil on kõigil võimalus saada emotsionaalselt täiskasvanuteks, kui suudame oma üksinduses iseendaga toime tulla. Viimane väide tähendab täiesti erinevaid asju inimestele, kel on, ja neile, kel pole olnud retse lapsepõlve traumasid. Samas ei pea kogemused olema ka kuigi retsid selleks, et luua sõltuvuskäitumist – ma arvan, et võib piisata ka sellest, kui liiga palju «Santa Barbarat» või «A-Rühma» vaadati, mida alateadlikult, ilma muid suhtlusviise tundma õppimata, emotsionaalseteks eeskujudeks hakati pidama. See on eriti tõenäoline juhul, kui polnud vanemaid, keda austada. Jõuda aga täiskasvanuna sisemise sideme loomiseni iseenda tunnetega, on suurem märk küpsusest kui vanus.

Naiselikult õrnaks jääda saab ainult ise endale seda lubades. See on oma üksindusega silmitsi seismisel ise enda käest kinni võtmine, ise enda kurbuse ja läheduse puudusega toime tulemine, mis mõnikord tähendab ka meeleheite vastu põrkamist. Negatiivsete tunnete eest ei ole mõtet tegelikult ära joosta, sest nende «lahendus» ei ole kusagil väljaspool kellegi või millegi sees, sest see on väline illusioon, mis hägustab tõelisi tundeid iseenda suhtes. Kellegi/millegi järgi joostes ollakse tegelikult mitmekordses vanglas, sest põgenemiskatsed enda tunnete eest teiste maailmade reaktsioonide rägastikesse on ainult uued lõksud – ja sel juhul hõlmavad need juba rohkemat, kui isikliku ego loodud psühholoogilisi (kaitse)konstruktsioone. Oma ego mängegi mõistmata on inimene veelgi enam allutatav temast väljapoole jääva maailma peenelt kureeritud mänguilmadesse.

Üksinduse pandeemiat võib muuseas märgata kui üht kaasaja anti-romantilist ilmingut. Meid on retsilt palju, aga me ei saa teineteisega kuigi hästi läbi. Mina muidugi näen jätkuvalt selle probleemi põhjusena patriarhaalset ja kapitalistlikku elukorraldust, sest just need süsteemid aheldavad meid elu külge, nagu oleks elamine maisete väärtuste orjamise kohustus. Lihtsat inimarmastust on juurde vaja – ja mitte teenuse, vaid omadusena, mis on arenenud inimese südametunnistuse olemasolust.

Kommentaarid
Copy