SURMAKULTUUR ⟩ Miks ei lasta surnutel edasi elada?

Krematooriumitöötajad teavad rääkida, et kui surnupõletusahi sisse lülitatakse, siis kargavat viimsele teekonnale saadetud korraks veel suurest ehmatusest istukile: tohhoo tonti, mis see nüüd veel on! Kes krematooriumi tööd tunneb, see võib ehmatusest, mis isegi surnule viivuks eluvaimu sisse lööb, aru saada küll.

Olgem ausad: surnupõletusahi meenutab ei rohkemat ega vähemat kui põrgusuud, kuhu patused inimlapsed lükatakse, justkui soovides maailma nende maisest koormast vabastada. Me ei taha lasta kadunukesel looduse juhatatud viisil tagasi maa rüppe rännata. Vastupidi, tema keha füüsilist lagunemist tuleb rangelt kontrollida ja reglementeerida.

Seega jääb sõelale eeskätt kaks võimalust. Krematoorium kui tänapäevaselt «ökonoomne» lahendus või siis pakendatakse laip nagu vinnutatud lihatükk hermeetiliselt suletavasse kirstu. See maetakse küll maamulda, aga ilmsel eeldusel, et kadunukest ümbritsev tehiskest laguneb kauem kui sinna suletud inimkeha. Niisiis kas kiire ja kõikeneelav põrgusuu või vähendatud versioon muistsete ülikute hauakambrist. Emma-kumma võimaluse täitumist peavad meie «riismed» ootama hiiglasliku inimkülmiku suletavas sahtlis, külg-külje kõrval teiste anonüümsete kehadega.

Väljamõeldis iseendast

Tajumata oma kehalise olemusega sügavamat seost, siis pole ka põhjust riiklikult reguleeritud matusepraktikates kahelda. Inimene tunneb enamasti oma eneseteadvuse ja ego, samuti nime ja looga suuremat lähedust kui nende abstraktsioonide «anumaks» oleva rakukogumi vahetu kogemusega. Materialistlikust perspektiivist võib aga väita, et keha on õigupoolest ainus «jääv» ja tõeliselt surematu osa meist.

Meie eneseteadvus, keeleline identiteet ja roll ühiskonnas on märksa kaheldavamad kui neile ettekujutustele «elupaika» pakkuv mateeria. Keha on raske, reaalne osa inimesest. Samal ajal ka müstiline ja salapärane, sest suuremat osa selle tööprotsessidest ja tegevusest – näiteks organite tööd või rakkude uuenemist – tajutakse vaid pealiskaudselt kui üldse.

Iseendaks peetakse eeskätt seda osa tajust, mille kohta ütleme «mina» ja millel on justkui ainuisikuline võim keha juhtimise ja otsuste langetamise üle. Samas on lõppkokkuvõttes võimatu öelda, kas inimestele ja eeldatavasti ka enamikele teistele loomadele kuuluva eneseteadvusega kaasnev «vaba tahe» on ikkagi iseseisev otsustusprotsess. Või on meie otsused tingitud eeskätt kehast ja keskkonnast, kosmose seaduspärade ja meie geenidesse istutatud «plaanide» inimesele kättesaamatust matemaatikast? Kuni meie eneseteadvuse näiliselt iseseisvad otsused pole enam mitte sõltumatu valik, vaid ümbrusest ja kehast determineeritud reaktsioon?

Olgu see üht- või teistviisi, aga mõte põrguahjuna küütlevast krematooriumist või lagunevat laipa orgaanilisest taasühinemisest takistavast kirstust mõjuvad ühtviisi õudseina. Järele mõeldes koguni hirmsamatena kui surm isegi, mis tundub õigupoolest loomuliku protsessi ja ehk kosmilise lunastusenagi. Surmaga kaasnev transformatsioon annab meile ju võimaluse puhata iseendaks nimetatava elutombukese koormavatest piirjoontest, selle organiseeritud mateeria kohustusterohkest elust.

Aineosakeste kogum

Kui su «minale» koduks olnud mateeria peabki ühel päeval algosakesteks tagasi lagunema, siis võiks see protsess toimuda võimalikult vahetul viisil. Siinkirjutaja sooviks transformeeruda looduse kosmiliste seaduspärade, aga mitte tehnokraatilise inimkultuuri sekkumise järgi. Oleks aeg avada suu neil, kes ei soovi jätta oma maistele jäänustele ahistavat valikut kirstuvangla või gaasiahju vahel – ja teha seda enne, kui meie suud edasiseks avanemiseks igaveseks sulguvad. Mis rõõm tundub lagunemine loomulikul ja orgaanilisel viisil, koredasse linasesse palakasse mähitult kodupaiga mulda sängitatud! On see ju tagasiminek aineosakeste tundmatusse paljususse ja samaaegsesse ühendusse, kosmose isetusse.

Õigupoolest puudub liberaalses ja vabaturumajanduslikus tehno-ühiskonnas tõsiseltvõetav surmakultuur. Ehk võib selle põhjus peituda ka tõsiasjas, et surm on üks meie aja tabuteemadest. Keha kaduvuse küsimust pole üldiselt viisakas seltskonnas tõstatada, enamik ei taha «sellele» oma peakoopa üksinduseski mõelda. Tänapäevane «teaduslik» inimene on harjunud samastama iseennast oma keelelise identiteedi ja sellest lähtuvalt ka keha konkreetsete piirjoontega. Aga kõik, kes on surma näinud, teavad, et kui midagi peale südame seiskumist säilibki ja «edasi elab», siis on see just meie keha kui aineosakeste kogum. Elu programmilise teisenemise saavutamiseks tulebki mateeria teatava ainetsükli läbimise järel uuesti algosakesteks võtta ja koguterviku ringlusse tagasi sulatada.

Me teame, et keha ei kao, vaid transformeerub. Aga seda, mida tähendab õieti keeleline kogemus «iseendast», ei tea päris täpselt keegi. Ometi ei arvata, et kui kaob mälu, siis ollakse ühtlasi ka «surnud». Baastasandil seame keelelist identiteeti ihulise mateeria organiseeritud olemuse kõrval siiski teisejärgulisele kohale. Sellele vaatamata on loo-põhise minapildi kustumine määrava tähtsusega, peatades keelelise narratiivi jätkumise. Mina-pildi kogeja «ise» jääb selles olukorras aga endiselt alles, vähemalt nii antud sündmusteahelat analüüsides meie kultuuris enamasti nähakse. Aga kuna ta ei mäleta oma elusündmusi, kontakte ja staatust, siis on tema võimalus endist elu jätkata põhimõtteliselt välistatud.

Surnute vabastamine

On olnud aegu ja kultuure, kus surnukehade juures peetakse veel päevi pärast elu lahkumist valvet, surnute kehasid sätivad viimseks teekonnaks aga omaksed ise. Industriaalne kaubandusühiskond seevastu lahutab inimest looduslikust elamisprotsessist, nagu ka üha keelelisemaks ja virtuaalsemaks muutuv «mina» kaugeneb kehast kui organiseeritud rakukogumi lähtematerjalist.

Nii muutubki ettekujutus iseendast ja endajärgsusest tõelisemaks tegeliku kehalise maailmakogemuse ees. Seevastu inimeses, kes tunnetab «ise» eksistentsi eeskätt füüsilise kogemusena ning teadvustab aineosakeste vaheliste suhete tähtsust, tekitab tõrget primitiivne valik kiire tuhastamise või minimudelist hauakambrisse kängitsemise vahel. Mõnel tärkab ehk koguni soov elulähedasema elujärgsuse järele, kus surnuid nähtaks eeskätt loodusesse tagasi sulandamisele määratud mateeriana, aga mitte võimalikult «steriilset käitlemist» vajavate jäätmetena.

Et selleni jõuda, võiksime endilt ehk tihedamini küsida: kui südame peatumine on justkui «ise» kadumine, siis kes see «ise» on? Või kuidas tajub maailma meie keha piirjooni moodustav organiseeritud mateeria, mida su pimedas süvas pesitsev «ise» justkui valitseb ja mille läbi eneseteadvus maailma kogeb?

Kuni jõuame küsimuseni, kuhu läheb pärast surma ihuline mateeria, mis keha kui organisatsiooni geneetilist «plaani» nii visalt täitis? Võib olla, et vastus sellele on sootuks olulisem, kui suurem osa meist mõelda oskaks või tahaks – vähemalt meie praegustes piirjoontes. Siinkirjutaja tahaks aga hüüda, et laskem surnud vabaks krematooriumiahjust ja polsterdatud kirstust, päästes ihu tagasi looduse ringlusse. Sinna, kust mõistatusliku eneseteadvuse kehaline kogemus õieti alguse saigi.