EBAPOPULAARNE ARVAMUS ⟩ Ott Tänak on tramm

Habemenoad ja vahutopsid/-pintslid, lint- ja kassettmagnetofonid, lampteleviisorid, CD/DVD mängijad ja plaadid, klaasist piimapudelid, telefoniautomaadid. Ainult lühike nimetus asjadest, mis on ajale jalgu jäämisega inimeste mälust kustunud või kohe kustumas.

Klaasist piimapudelile leiti asenduseks tetrapakk, Ott Tänaku asemele pakutud Hyundai tetrapakis hübriidtänak ei taha niisama hästi toimida. Tõenäoliselt näeme enne autoralli ajalukku minemist korraks veel vilksamisi isejuhtivat Tänakut ja siis on sellega kõik. Elu liigub edasi. Ott Tänak mitte. Ott Tänak on telefoniautomaat.

Andrus Veerpalu on lampteleviisor. Erika Salumäe on keeduspiraal. Nende kunagised omadused oleks kasutatavad, kuid LCD-telerid ja veekeetjad on energasäästlikumad ja tõhusamad. See selleks. Praegu sellest, mis praegu – Ott Tänak on telefoniautomaat.

Täpsemalt – järgmine telefoniautomaat. Ott Tänak võib gaasi põhja tallata, aga ta kujuteldav vanaisa on surnud, kuni ta telefoniautomaadist kiirabi tellitud saab. Telefoniautomaat, isegi kui ta tundub kiire, ei ole seda. Ott Tänak on ajale jalgu jäänud.

Need asjad juhtuvad märkamatult. Nad on, nagu nad oleks kogu aeg olnud, siis nad alles nagu olid ja siis neid nagu kunagi polekski olnud. Üks neist asjadest on saavutusvajadus. Vajadus saavutada saavutuse pärast. Ennast ületada eneseületamise eesmärgil. Omada eneseülest tunnet. Saavutusvajadus on kadunud. See on selle sajandi suurim edasiminek.

On külluse ajastu. Isegi hoolimata tagasilöökidest viiruste ja sõjalainete näol, hoolimata hinnatõusudest, on kõikjal küllus. Nii materiaalne kui emotsionaalne küllus. Ja endisaegsed meelteerutused on küll, aga nad on nüüd juba nagu küllale küll. On külluse sära, kust iga üksik «küll» enam nii väga iseseisvalt välja ei hiilga.

Raha, jah, raha on vaja, kõik keskendubki rahale, raha on vaja, et materiaalsest ja vaimsest küllusest osa saada. Aga raha ei saa olla saavutusvajaduse produkt. Raha on lihtsalt raha.

Ott Tänak on telefoniautomaat, see on paratamatus. See teeb natuke nukraks, aga me kõik oleme kaduvikku teel ja sinna pole midagi parata. Vaatan neid Tallinnas ringi logisevaid tramme, neil kõigil on kuulsad nimed: Jaak, Eri, Anne, Alo. Niisamuti Konstantin, Ernst, Jaan ja Julius. Ühel päeval seisab ühe trammi külje peal Ott.

See on nostalgiline kaduvikuõudus, ühel päeval ei ole sa isegi mitte telefoniautomaat, vaid lihtsalt tramm, Ott Tänaku nimeline minevikutramm. Täiselektriline, rööbastel, ilma ühegi lisata.